Olgu! Situatsioon:
Sinu esimese klassi laps tuleb koolist koju ja räägib: “Tegime täna rühmatööd, aga Sander ei viitsinud mitte midagi teha ning lollitas niisama. Õpetaja ütles hiljem, et meie rühmas oli lärm ning me ei keskendunud ja me kõik saime halvad hinded, kuigi me ütlesime mitu korda Sanderile, et ta tasa oleks ning tegime ikkagi, ilma temata hea töö.”
Kas see oli õiglane?
Sinu algklassilaps tuleb koolist koju ja räägib: “Kristi ja Klarika hakkasid matemaatika tunnis lollitama. Ma küll tahtsin kuulata, aga ega me keegi eriti ei kuulnud ning õpetaja ei seletanud asja korralikult, sest ta pidi Kristi ja Klarikaga kogu aeg pahandama. Lõpuks õpetaja vihastas ja ütles, et me peame kõik kuuendaks tunniks koolimajja jääma ning uue matemaatika tunni tegema. Ma ei jõudnud pärast seda enam trenni alguseks spordihoonesse.”
Aga see? Oli õiglane?
Miks siis tundub õiglane, et ülejäänud ei tohi nutiseadmeid kasutada, sest “Beritil ja Rasmusel on telefoni käest panemine tunni algul jube pronbleem”?
Olgu veel lisatud, et loomulikult ei pea ma normaalseks nutitelefoni näppimist. Samamoodi segab kaasõpilasi tunnis ristsõnalahendamine, raamatulugemine ja kõik muud tunnivälised tegevused. Tund on ikka õpetaja sisustada ning laual olgu ainult ainega seotud asjad. Vahetund on aga teine maailm ning seda keelustamist ei saa kuidagi õiglaseks pidada.
