Tunnen, et olen koos pere loomisega kaotanud ära iseenda. Kõik perega seonduv on justkui minu õlgadel ja vastutada. Lastele ostan kõik vajaliku mina. Pere pesu pesemine on minu teema (5-e inimese pesu), söögi tegemine on minu vastusel. Mees teeb ka vahel midagi, aga ma pean alati ütlema, et mida teha. Oma aruga suudab ta vaid putru keeta või pannkooke teha. Poes käin enamasti mina. Koristamine on justkui ainult minu asi. Mees ei märka iial, et põrand on must, et vannitoas ajab pesukorv üle ääre või lihtsalt kasutatud tühja shampoonipudeli võiks prügikasti panna. Elame vanas majas, mille ostsime 5a tagasi ja viimased 3a oleme ühes toas elanud, kuna remont pole edasi liikunud. Ausalt, närvid on läbi elust neljakesi ühes toas (lapsed on 4a ja 6a). Rääkimata sellest, et oma aega ei ole enam üldse. Enne pere loomist meeldis mulle lugeda, aga nüüd seisavad raamatud riiulis ja ootavad paremaid aegu. Kohati on selline tunne, et mul on mehe asemel kolmas laps. No ei vastuta ega käitu täiskasvanu kombel. Samas tööl saab hakkama, on isegi alluvad. Kodus aga ei märka suurt midagi teha. Aiatöid teeb ainult.
Mehe kaitseks võin veel nii palju öelda, et lastele on ta hea isa, alkoholi probleeme ka ei ole ning armastab mind. Esimesed 5a suhtest olime koos nii õnnelikud, kõik sujus, elasime korteris. Nüüd elame majas ja hommikust õhtuni ainult rüga, et asjad saaks tehtud. Vahel on selline tunne, et astuks oma elust välja.
Teema: Olen kaotanud suhtes iseenda
No aga miks te maale kolisite?
Ma ei mõista mis mure sul on? Sa väidad:
Mees lastele ei osta midagi. Kas ta pole kunagi ostnud või ta pole ostnud kuna sa pole tema ostetuga rahul olnud? Kui ta ei ole ostnud siis kuidas ta oskaks ja mehel 4 aastasele riideid osta on kuidagi naljakas, teiste naistega poes seal riideid valida…
Pesu peseb masin, no tegelikult pesu masinasse panemine on naiste töö. Kui on mingi remonditöö siis sa ju eeldad samuti mehe tegelemist sellega. Kui mees ei viitsi maakodus midagi teha, siis ta okei kas ei olegi remondimehe tüüpi või ta on remondist väsinud.
Mitte su mees pole kolmas laps vaid su nõudmised mehele on kasvanud ülepea. Korteris olite ometi õnnelikud. Jutust lähtudes olid siis lapsed olemas.
Aga kas see polegi õnn kui võid kodus kõike oma meeelejärgi teha ja paika panna? Ei ole vaja jageleda teise soovide ja arvamusega. Jälle asi mis sulle muret teeb aga paljudele oleks suureks rõõmuks.
Mina jälle mõistan su muret. Ütlesin ka korduvalt oma eksile, et ma ei soovi olla sulle emaks. Enda järelt võiksid ise oma sokid ikka musta pessu panna. Põrandad kui mustad olid ja ma uurisin, et miks ta ise ei võiks teha, siis ütles, et teda see ei häiri, seega nii see oligi minu rida, kui sita sees elada ei tahnud.
Tegi ainult siis kui ütlesin, kui va hommikune kohv, mida mulle tehti. Pesu pesemisega on küll nõus, et seda teeb masin. Ennem ütlesid, et 5-inimese pesu pesed, peres teid ainult neli.
Miks maja remont ei edene? Kas äkki pole mehel seda raha võtta? Miks te üldse maale majja kolisite? Kas see oli sinu suur soov? Äkki oletegi lihtsalt korteriinimesed? Maja inimesed peavadki palju rohkem vaeva nägema.
Muide minu mees ei tunnistanud kunagi kui tal raha otsas oli.
Päris ausalt öeldes elu muutubki, kui saad lapsed. Emadel eriti. Kui sa ütled, et ta on siiski hea isa, siis on see mehele juba suur pluss ju. Ülejäänuga saab tegeleda. See et sina eeldad, et mees midagi teeb ei tähenda seda, et ta samamoodi eeldab. Rääkige omavahel. Eeldamisest ei ole kasu. See kui sa räägid, et krt jälle on pesu pesemata, kas sa üks kordki ei suuda riideid masinasse panna, siis mehel on juba blokk peal ja tema jaoks sa lihtsalt tänitad igapäevaselt.
Lapsed ei ole siin milleski süüdi, võta oma loru mees ette!
Probleem on selles, et sa lased tal mugavat elu elada, miks ei peaks ta seda nautima? Abielus on sageli nii, et naine pingutab nii et pihik lõhki ja laseb mehel lihtsalt olla. Naine tahab olla lihtsalt hirmus tubli ja laseb end mehel ära kasutada.
Mina tegin üksvahe sama vea aga õnneks tuli mõistus pähe ja esitasin mehele väga rahulikult oma nõudmised (ei, mitte soovid, vaid just nõudmised). Mees sai väga hästi aru mis toimub ja saime asjad korda.
Seega – räägi oma mehega, selgita probleemi ja esita lahendusvariandid. Kui asi ikka ei laabu, noh… eks ise otsusta.
Aga kas maja maha müüa ei anna? Jääksite miinusesse? Kui ikka mees ei taha mingit remonti teha (rääkimata igapäevastest kodutöödest) ja samas oli maja tema unistus, siis ei pea ju ülejäänud pere kannatama kuskil ühes toas pesitsedes. Peaasi, et mehel oleks tema maja.. Müüge maha ja ostke korter, see pole ju mingi elu, elada kuskil lagunevas majas pead-jalad koos ühes toas.
Ma olen mehega nendel teemadel korduvalt rääkinud, aga kasu ei ole midagi. Kui asi on teemaks, siis ta saab justkui aru ja lubab teha ja end parandada, aga reaalsus on see, et tegelikult ei muutu midagi. Eelmisel talvel lubas mulle, et vot kevadel-suvel hakkab maja teist korrust tegema. Tegelikult pole siiani midagi tehtud. Ja alati on kõigele vabandus, miks midagi teha ei saanud.
Loru on ta jah, sellest saan ma isegi aru, aga mida teha, et asi paraneks? Rääkimine ei vii kuhugi.
Ehk on ikkagi häda selles viisis, kuidas sa räägid. Muidu pole nagu seletust, miks mees aru ei saa, et sul on tõsi taga. Tundub, et ta arvab, et sinu kummi võib venitama jäädagi… kui tal just tõesti ei ole arusaadavaid põhjusi (ka sinu jaoks), miks pole veel ehitustöödega alustanud.
Kuidas sa temaga räägid? Järsku etteheitvalt? Läbi oma igapäevaelust väsimuse prisma?
Oluline on olla selge ja konkreetne oma vajaduste ja nõudmiste esitamisel, mitte segada sinna siise emotsioone ja süüdistusi. See on suht universaalne teadmine muidugi, aga mulle tunudb, et meestega suheldes veel eriti oluline meeles pidada.
Mina vist paneksin sellisesse olukorda sattudes (kui olen tõesti olnud konkreetne ja selge) mehe ultimaatumi ette. Ultimaatum oleks umbes selline, et hakkan ise maja ehitama ja tema kaela jäävad kõik need muud kodused kohustused – teeks kõigest nimekirja, mis sinu kohustuseks praegu kodus on ja annaks talle edasi, aga kontrollima või nõudma ei hakkaks, kui ta neid ei tee. Jäävad siis tegemata.
Ja ma päriselt hakkakski ehitama. Loeks ehitusraamatuid ja otsiks nippe, kuidas midagi lõhkuda või krohvi seina panna jne. Ma küll ei oskaks hetkel, aga mulle tundub, et poleks hull see kõik ära õppida. Ning söögi tegemisest, koristamisest ja pesu pesemisest tõepoolest ei hooliks. Vajadusel olgu kogu pere võileivadieedil juba praeguste ilmadega, aga eriti suve saabudes võivad sama musta t-särgiga kasvõi terve kuu õues mängida.
Selline käitumine võib, arusaadavalt, olla mehele muidugi solvav. Aga.. samas saaks ma ise oma närvesöövast pereema rütmist välja ning oleks ka ikkagi mingi kindel tegevus toimumas, et maja ükskord valmis saaks. Ning, ehk mees siiski ei solvu liialt ning lööb ka kampa (kuigi sellele ei maksa alguses lootma jääda).
Ma olen ka väsinud. Absoluutselt kõigest! Olen kodune ja ka eeldatakse, et teen kõike. Ainus vahe teemaalgataja mehega on see, et minu mees tegeleb lastega siis kui TEMAL tuju ja kui talle sobib. Tunnistas ka seda, et kui ta peaks pisema lapsega (2,5 aastane) kuhugi kodunt ära minema, siis ei saaks ta hakkama. Jah, isana on ta väga saamatu. Küsite kindlasti, miks ma ei ole teda rohkem lapsega utsitanud olema-tegelema. Vastus üsna lihtne: töötab nädala enamus ajast teises riigis. Kui koju tuleb, ütleb et tahab rahu ja on väsinud. Mina olen ka väsinud. Tunnen, et depressioon hakkab juba võimust võtma. Ei naudi enam hetkegi kodusolemisest ning kõik tööd-tegemised juba automaatrežiimil. Meil on siiski kõik olemas- ilus kodu, piisavalt raha jne. Kuid ise olen õnnetu. Aega me koos veedame minimaalselt. Kuhu me välja jõuame, ma ei tea. Jõuetu olen hetkel. Kurb.
Selle kirjelduse peale tänan õnne, et olen üksik praegu. On kaks asja, mis mind marru ajavad. poolik remont ja enda järelt mitte koristamine.
Remondi osas palkaks ehitusmehe. Uuriks sugulaste/tuttavate hulgast. Lastele toa peaks mees ikka poole aastaga valmis saama, isegi kui meeletult venitada.
Kas korteris siis mees tegi remonti?
Samuti palkaks koristaja. Muidugi on teil ainult 1 tuba ja teised abiruumid, aga mis siis. Koristaja palgaraha küsi mehelt.
Ühelt poolt on see teenuse ostmine ju kallis, kuid sinu tervis on ju veel kallim.
Mees pesku omad pesud ise ja sina ei pea talle uusi shampoone ka ostma. Ise oled ta abituks õpetanud.
Kui palju teil siis aiatöid on. kartulid ja köögiviljad kõik mees paneb või mõtlesid lihtsalt muruniitmist ja okste lõikamist? sellist vabas õhus tööd ma naudiks ise teha.
Pange paika konkreetne remondi ajakava, mis päeval midagi tehakse. Siis ajad sealt näpuga järge ja nõuad, et olgu tehtud ja kui tegemata siis miks. Niiviisi projekte juhitakse. Kui ehitus käiks nii, et “oleks vaja teha millalgi”, siis ei saaks vist ükski maja valmis.
Issand, kui kummalised – ja ohtlikud! – on need enesekaotajad. Ja neid on nii palju! Mida kuradit te hakkate pereelu elama, kui igapäevatoimetused tulevad üllatusena ja tohutu raskusena? Alles oli se … kesiganes lauljanna see oli ja lahku läks, et “oli aeg leida iseennast” ning oligi jälle üks pere purunenud. Jube ettemõtlematus ikka 🙁
Kirjutad, et maal 5a. elatud? Järelikult vanem laps oli siis aastane kui kolisite? Kas siis ei näinud, et raske ja keeruline? Oli vaja teine ka otsa teha, et äkki läheb imekombel kergemaks?
Kas oled kodune? Mees töötab? Kui nii, siis on loomulik, et üks panustab rahateenimisele, teine kodusse. Kui mõlemad töötate, siis teete ka koduseid asju koos. Puhkuseid ju ometi saate ja vabu päevi on ka? Puhkuse ajal ja nädalavahetustel/ õhtuti saab väga edukalt remonti teha.
Pigem “paha siga, sada viga”.
Meil sama mure. Miks sa siis teed ise ära, öeldakse mulle. Olen proovinud oodata – köögipõrandat ei puhastaunud kolm nädala, kempse kuu aega, aknaid kaks aastat. Mehe arust ei olnud ikka veel must. Mis mul muud üle jääb, kui ise ära teha? Elangi sigalas?
Teemaalgataja on oma elu liiga koduseks ja üksluiseks elanud. Huvitav kuidas inimesed sada ja enamgi aastat koos suutsid elada? Elati samuti maal, lahku minna polnud võimalik kuna polnudki kuhugi mujale minna. Tehti rasket talutööd. Nüüd tööd mis tolleajaga võrreldes on nagu lapsemäng, näiteks pesti toona pesu järves käsitsi, siis minnakse tülli. Probleemiks kõike peab ise tegema. Kui lahku minnakse, kas siis ei pea kõike ise tegema? Äkki rahuneks maha ja hoopis naudiks seda oma tegemist?
Teemaalgataja on oma elu liiga koduseks ja üksluiseks elanud. Huvitav kuidas inimesed sada ja enamgi aastat koos suutsid elada? Elati samuti maal, lahku minna polnud võimalik kuna polnudki kuhugi mujale minna. Tehti rasket talutööd. Nüüd tööd mis tolleajaga võrreldes on nagu lapsemäng, näiteks pesti toona pesu järves käsitsi, siis minnakse tülli. Probleemiks kõike peab ise tegema. Kui lahku minnakse, kas siis ei pea kõike ise tegema? Äkki rahuneks maha ja hoopis naudiks seda oma tegemist?
Nendes peredes, kus mees oli laisk ja loru, elati ka 100 aastat tagasi viletsalt. Mehe tublidusest sõltus see, kui palju vilja saadi ja kui palju loomi talus oli. Kui vilja polnud, polnud leiba ega loomasööta ja elati viletsalt. Tänapäeval saad oma loru maha jätta, siis olid määratud surmani oma loru kõrval kannatama.
See on päris nõme elu jah kui pole aega millegi muuga tegeleda kui majapidamistöödega. Mina ei saa ühest asjast aru, mida siin naised kirjutavad. Mis mõttes pesu peseb masin? Samahästi võib ju öelda, et söögi teeb valmis ahi. Selle pesu ümber on ikka hunnik õiendamist. Pesu tuleb masinasse sorteerida nii, et korraga saaks pestud pesu, mis on sarnast värvi või värvi ei anna. Temperatuuri peab õige valima ja villast ei saa muude asjadega koos pesta. Pärast tuleb kõik see värk kuivama riputada, mida võiks teha nii, et asjad jäävad võimalikult kenad ka triikimata. Selles, kuidas nad kuivama panna, on seal suur roll. Pärast tuleb asjad kokku voltida ja õigetesse kappidesse panna. Kui on kuivati, siis ehk on lihtsam, aga kõike ei saa ka kuivatisse panna.
Teemaalagatajale ei oskagi muud öelda, et kui sul on poeg, siis kasvata temast mees, kes ei arva et teatud asju mehed lihtsalt ei teegi kunagi.
Mitu korda see inimene peab ütlema, et nad ei ela maal ja et lisaks oma pere pesule peseb ka oma isa pesu?
Loru on ta jah, sellest saan ma isegi aru, aga mida teha, et asi paraneks? Rääkimine ei vii kuhugi.
Tee kolmas laps, äkki siis mees muutub.
Normaalne see küll pole ja need, kes siin asja siluda üritavad, on päris mandunud inimesed. Nõu kahjuks anda ei oska, minu jaoks taandub mugav elu alati rahale. Aga kindlasti räägi mehega ja ütle talle kõike seda, mis siia kirja panid, sh et oled juba valmis lahkuma. Mees muidu ei teagi, et sul mingi probleem on seal seapesas.
kas käite mõlemad tööl? ma saan aru, et sina teed kõik toas. mees teeb aiatöid.
sina tuled töölt ja hakkad tegema tubaseid tegevusi, mees on väljas. kui nii võtta on peale tööd päris raske hakata kodus veel midagi tegema, nagu isegi ju tunned. aga sa teed ikka ja oled väsinud.
kui mees nüüd hakkaks ehitama, ei muutu sinu koormus sugugi.
kas te ei saaks võtta mõnd ehitusmeest, et see ehitus liikuma hakkaks ja valmis saaks.
Ma olen ka väsinud. Absoluutselt kõigest! Olen kodune ja ka eeldatakse, et teen kõike. Ainus vahe teemaalgataja mehega on see, et minu mees tegeleb lastega siis kui TEMAL tuju ja kui talle sobib. Tunnistas ka seda, et kui ta peaks pisema lapsega (2,5 aastane) kuhugi kodunt ära minema, siis ei saaks ta hakkama. Jah, isana on ta väga saamatu. Küsite kindlasti, miks ma ei ole teda rohkem lapsega utsitanud olema-tegelema. Vastus üsna lihtne: töötab nädala enamus ajast teises riigis. Kui koju tuleb, ütleb et tahab rahu ja on väsinud. Mina olen ka väsinud. Tunnen, et depressioon hakkab juba võimust võtma. Ei naudi enam hetkegi kodusolemisest ning kõik tööd-tegemised juba automaatrežiimil. Meil on siiski kõik olemas- ilus kodu, piisavalt raha jne. Kuid ise olen õnnetu. Aega me koos veedame minimaalselt. Kuhu me välja jõuame, ma ei tea. Jõuetu olen hetkel. Kurb.
Kui raha on, siis ju lihtne, palkate nädalavahetuseks lapsehoidja ja ise veedate mehega kahekesi kvaliteetaega kuskil hotellis või SPA-s. Suhte eest tuleb ka hoolitseda!
See on päris nõme elu jah kui pole aega millegi muuga tegeleda kui majapidamistöödega. Mina ei saa ühest asjast aru, mida siin naised kirjutavad. Mis mõttes pesu peseb masin? Samahästi võib ju öelda, et söögi teeb valmis ahi. Selle pesu ümber on ikka hunnik õiendamist. Pesu tuleb masinasse sorteerida nii, et korraga saaks pestud pesu, mis on sarnast värvi või värvi ei anna. Temperatuuri peab õige valima ja villast ei saa muude asjadega koos pesta. Pärast tuleb kõik see värk kuivama riputada, mida võiks teha nii, et asjad jäävad võimalikult kenad ka triikimata. Selles, kuidas nad kuivama panna, on seal suur roll. Pärast tuleb asjad kokku voltida ja õigetesse kappidesse panna. Kui on kuivati, siis ehk on lihtsam, aga kõike ei saa ka kuivatisse panna.
Teemaalagatajale ei oskagi muud öelda, et kui sul on poeg, siis kasvata temast mees, kes ei arva et teatud asju mehed lihtsalt ei teegi kunagi.
Täitsa müstika, kuidas suudetakse pesupesemisest nii suur ja võimad TÖÖ teha???? Äkki alustaks juba hommikusest ärkamisest, siis tunduks pesupäev VEEL pikem ja kohutavam?
Üldiselt on mulle arusaamatu, kuidas osad inimesed ja pered saavad ja teised ainult hädaldavad ja kaotavad iseend.
See on päris nõme elu jah kui pole aega millegi muuga tegeleda kui majapidamistöödega. Mina ei saa ühest asjast aru, mida siin naised kirjutavad. Mis mõttes pesu peseb masin? Samahästi võib ju öelda, et söögi teeb valmis ahi. Selle pesu ümber on ikka hunnik õiendamist. Pesu tuleb masinasse sorteerida nii, et korraga saaks pestud pesu, mis on sarnast värvi või värvi ei anna. Temperatuuri peab õige valima ja villast ei saa muude asjadega koos pesta. Pärast tuleb kõik see värk kuivama riputada, mida võiks teha nii, et asjad jäävad võimalikult kenad ka triikimata. Selles, kuidas nad kuivama panna, on seal suur roll. Pärast tuleb asjad kokku voltida ja õigetesse kappidesse panna. Kui on kuivati, siis ehk on lihtsam, aga kõike ei saa ka kuivatisse panna.
Teemaalagatajale ei oskagi muud öelda, et kui sul on poeg, siis kasvata temast mees, kes ei arva et teatud asju mehed lihtsalt ei teegi kunagi.Täitsa müstika, kuidas suudetakse pesupesemisest nii suur ja võimad TÖÖ teha
Äkki alustaks juba hommikusest ärkamisest, siis tunduks pesupäev VEEL pikem ja kohutavam?
Üldiselt on mulle arusaamatu, kuidas osad inimesed ja pered saavad ja teised ainult hädaldavad ja kaotavad iseend.
Misasja Sa plõksid siin. Teemaalgatajast ei jää küll mulje (ega ka sellest pesu-teema kirjeldajast), et nad oleks mingid erilised hädapätakad. Kõike saavadki ja oskavad, aga seda on mingil hetkel liiga palju. Kui on ülimalt armastav suhe, kõik toimib, lapsed ok ja tööl läheb hästi – siis muidugi on energiat kasvõi 100 mäe paigaltnihutamiseks (seda enam, kui tehakse asju kodus KOOS). Aga kui on tekkinud pettumus, perspektiivi puudumine, motivatsiooni puudus, siis ongi nii, et isegi hommikune võileiva tegemine iseendale võib tunduda meeletu kohustusena.
Kui Sinu elus on parasjagu etapp, kus kõik läheb lepse reega, siis ära õienda teiste kallal, vaid ole tänulik ja õnnelik. Natuke empaatiat ja arusaamist võiks ometi olla.
PS. Mina ise nt täiesti vihkan kodutöid, sest need – raisad – ei saa iial otsa ja mul jääb tunne, nagu ma oleks üks kodutöömasin surmani. Seetõttu ma minimeerin kogu seda jama ja tüütust maksimaalselt ja ei julge seetõttu neil teemadel avalikult (ega isegi anonüümselt) hädaldada :D. Ainult niipalju masendun, et peaks rohkem tegema ja usinam olema. Perekoolikad ju kõik siin superperenaised (k.a need “hädaldajad”, kes on tegelikult jube tublid, võib-olla tegelikkuses isegi tublimad, kui nende kritiseerijad) ja tekitavad alaväärsuskompleksi.
See on päris nõme elu jah kui pole aega millegi muuga tegeleda kui majapidamistöödega. Mina ei saa ühest asjast aru, mida siin naised kirjutavad. Mis mõttes pesu peseb masin? Samahästi võib ju öelda, et söögi teeb valmis ahi. Selle pesu ümber on ikka hunnik õiendamist. Pesu tuleb masinasse sorteerida nii, et korraga saaks pestud pesu, mis on sarnast värvi või värvi ei anna. Temperatuuri peab õige valima ja villast ei saa muude asjadega koos pesta. Pärast tuleb kõik see värk kuivama riputada, mida võiks teha nii, et asjad jäävad võimalikult kenad ka triikimata. Selles, kuidas nad kuivama panna, on seal suur roll. Pärast tuleb asjad kokku voltida ja õigetesse kappidesse panna. Kui on kuivati, siis ehk on lihtsam, aga kõike ei saa ka kuivatisse panna.
Teemaalagatajale ei oskagi muud öelda, et kui sul on poeg, siis kasvata temast mees, kes ei arva et teatud asju mehed lihtsalt ei teegi kunagi.Täitsa müstika, kuidas suudetakse pesupesemisest nii suur ja võimad TÖÖ teha Äkki alustaks juba hommikusest ärkamisest, siis tunduks pesupäev VEEL pikem ja kohutavam?
Üldiselt on mulle arusaamatu, kuidas osad inimesed ja pered saavad ja teised ainult hädaldavad ja kaotavad iseend.
Misasja Sa plõksid siin. Teemaalgatajast ei jää küll mulje (ega ka sellest pesu-teema kirjeldajast), et nad oleks mingid erilised hädapätakad. Kõike saavadki ja oskavad, aga seda on mingil hetkel liiga palju. Kui on ülimalt armastav suhe, kõik toimib, lapsed ok ja tööl läheb hästi – siis muidugi on energiat kasvõi 100 mäe paigaltnihutamiseks (seda enam, kui tehakse asju kodus KOOS). Aga kui on tekkinud pettumus, perspektiivi puudumine, motivatsiooni puudus, siis ongi nii, et isegi hommikune võileiva tegemine iseendale võib tunduda meeletu kohustusena.
Kui Sinu elus on parasjagu etapp, kus kõik läheb lepse reega, siis ära õienda teiste kallal, vaid ole tänulik ja õnnelik. Natuke empaatiat ja arusaamist võiks ometi olla.PS. Mina ise nt täiesti vihkan kodutöid, sest need – raisad – ei saa iial otsa ja mul jääb tunne, nagu ma oleks üks kodutöömasin surmani. Seetõttu ma minimeerin kogu seda jama ja tüütust maksimaalselt ja ei julge seetõttu neil teemadel avalikult (ega isegi anonüümselt) hädaldada :D. Ainult niipalju masendun, et peaks rohkem tegema ja usinam olema. Perekoolikad ju kõik siin superperenaised (k.a need “hädaldajad”, kes on tegelikult jube tublid, võib-olla tegelikkuses isegi tublimad, kui nende kritiseerijad) ja tekitavad alaväärsuskompleksi.
Mida täpsemalt sa pead plõksimiseks? Seda, et ütlen asju nii, nagu mina neid näen? Nojah. Sina nagu võid targutada ja minu ütlemine on plõksimine?
Kui inimene hangib endale kodu ja lapsed inimesega, kes koostöösse ei panusta, siis on see tema isiklik valik ja justnimelt HÄDALDAMINE ei aita. Kasutan Perekooli klassikat ja küsin, et kui ühe lapse pealt oli näha, et koduses elus teine pool ei aita, siis MIKS, jumala nimel, oli vaja veel üks laps saada? Äkki kolmas ka veel teha?
Mees on täpselt nii laisk, kui laisk on tal lastud ja lastakse olla. Võõrad käod siin ei ole süüdi.
Kõige rohkem on nende “enesekaotajate” ohvriteks lapsed: siingi juhul tahab inimene lausa suhte lõpetada, sest majapidamistööd tunduvad olulisemad kui inimsuhted. Et RÄÄKIDA mõjusalt (mitte näägutada), on vaja teist poolt kuulama panna. Järelikult pole seda kunagi suudetud teha. Need “muidu on hea isa oma lastele” jutud on mukikaka, kui mees ka naist ei toeta ega temaga arvesta. Siin loos on naine endale liiga palju kohustusi haaranud ja lausa mehe soovi kohaselt kolinud kuhugi, kus ta hakakma ei saa – keegi on järelikult lammas ja ei oska ennast maksma panna. Mina ei ole selles süüdi.
Kui mees tahab nii väga majas elada – elagu. Naine võtku lapsed ja koligu korterisse. Tagasi tuleb siis, kui kõik on lubaduste kohaselt tehtud. KUI tuleb.
Ikkagi on mul tunne, et naispool on mittetöötav? Siis on ju normaalne koduses elus toimetada?
Samas – lapsed piisavalt suured, ka naine võiks tööle minna. Tundub, et sel inimesel on lihtsalt vaheldust vaja, sest potid-pannid-lapid ei ole tõesti mingi eriline väljund. Ime küll, aga seda on paljud rääkinud, et kui muidu ei jõudnud, siis töölt tulles jõudis kuidagi palju rohkem, energiat vahelduse tõttu oli rohkem. Loomulik, et päevast-päeva üks keskkond ruineerib ja masendab.
Pesu-käo kirjeldus on justnimelt häda ja ving RASKE pesupesemistöö üle. Ma ei nõustu sellega, et sorteerimine, kuivama panek ja kappi ladumine on midagi ulmelist. Pealegi viimast ei saa tihti samal päeval tehagi, kui külmem ilm, suuremad/ paksemad pesud pestud ja kuivatamistingimused piirduvad vaid korterisisese pinnaga. Aga vbl see kägu elab ja hingab ka vaid pere teenindamise nimel ja keegi ei aita, kust mina tean?
Teemaalgataja on oma elu liiga koduseks ja üksluiseks elanud. Huvitav kuidas inimesed sada ja enamgi aastat koos suutsid elada? Elati samuti maal, lahku minna polnud võimalik kuna polnudki kuhugi mujale minna. Tehti rasket talutööd. Nüüd tööd mis tolleajaga võrreldes on nagu lapsemäng, näiteks pesti toona pesu järves käsitsi, siis minnakse tülli. Probleemiks kõike peab ise tegema. Kui lahku minnakse, kas siis ei pea kõike ise tegema? Äkki rahuneks maha ja hoopis naudiks seda oma tegemist?
Nendes peredes, kus mees oli laisk ja loru, elati ka 100 aastat tagasi viletsalt. Mehe tublidusest sõltus see, kui palju vilja saadi ja kui palju loomi talus oli. Kui vilja polnud, polnud leiba ega loomasööta ja elati viletsalt. Tänapäeval saad oma loru maha jätta, siis olid määratud surmani oma loru kõrval kannatama.
Täpselt, milleks üldse mehele minna kui pärast tuleb perekooli kurtma tulla. Elades üksi saab elada täpselt nii nagu ise soovitakse ja palju vähem kiunu.
See on ohtlik mäng, mida su mees mängib, kallis teemaalgataja.
Ma olen seda üsna mitmel korral näinud. Selle nimi on: mul on tegelikult perest kõrini, aga midagi paremat pole, seega istun kohal ja venitan kummi. Midagi tarka aga ei tee ja energiat ei raiska.
Sõõnades jah armastab, aga armastus on ka teod. Ja teise tähelepanemine. Kui tunned seina enda kõrval, siis sageli see nii ka on.
Siin on vaja šokki. Minegi minema. Või võta remondimees. Ma loodan, et olete abielus või pool maja on sinu nimel? Midu arendad kellegi teise kinnisvara.
Mis puutub hääletooni, kuidas mehega suhelda, siis ma pole KUNAGI kuulnud mehi omavahel muretsema,s et ääki nad räägivad naisega valel hääletoonil. Äkki nad peavad seda näägutamiseks jne. Ja kusjuures mehed näägutavad mitu korda enam.
Mees on täpselt nii laisk, kui laisk on tal lastud ja lastakse olla. Võõrad käod siin ei ole süüdi.
Kõige rohkem on nende “enesekaotajate” ohvriteks lapsed: siingi juhul tahab inimene lausa suhte lõpetada, sest majapidamistööd tunduvad olulisemad kui inimsuhted. Et RÄÄKIDA mõjusalt (mitte näägutada), on vaja teist poolt kuulama panna. Järelikult pole seda kunagi suudetud teha. Need “muidu on hea isa oma lastele” jutud on mukikaka, kui mees ka naist ei toeta ega temaga arvesta. Siin loos on naine endale liiga palju kohustusi haaranud ja lausa mehe soovi kohaselt kolinud kuhugi, kus ta hakakma ei saa – keegi on järelikult lammas ja ei oska ennast maksma panna. Mina ei ole selles süüdi.Kui mees tahab nii väga majas elada – elagu. Naine võtku lapsed ja koligu korterisse. Tagasi tuleb siis, kui kõik on lubaduste kohaselt tehtud. KUI tuleb.
…
Pesu-käo kirjeldus on justnimelt häda ja ving RASKE pesupesemistöö üle. Ma ei nõustu sellega, et sorteerimine, kuivama panek ja kappi ladumine on midagi ulmelist. Pealegi viimast ei saa tihti samal päeval tehagi, kui külmem ilm, suuremad/ paksemad pesud pestud ja kuivatamistingimused piirduvad vaid korterisisese pinnaga. Aga vbl see kägu elab ja hingab ka vaid pere teenindamise nimel ja keegi ei aita, kust mina tean?
mukikaka :DDD
eks ma olen põhimõtteliselt Sinuga nõus, aga iga pere on erinev ja mõnikord ei olegi lihtsaid lahendusi ja jätkuvalt: kui inimene on juba omadega läbi ja pettunud, siis on hea targutada kõrvalt olles ise parasjagu heas toonuses ja rõõmsameelne. Ei ole võrreldavad situatsioonid. Samas tõesti, ega hädaldamine kah aita :(, vahel tulebki lihtsalt natuke nurgas niutsuda ja haavu lakkuda, et sellestki tüdida ja edasi minna.
mis pesusse puutub, siis tahaks veel oma seisukohast sõna võtta: muidugi ei ole midagi ulmelist, aga – no jube tüütu! Mina saan pestud ja kuivama pandud ja kuidagi ehk isegi sorteeritud, aga kappi need asjad tihtipeale ei jõuagi. Enne jõuavad uuesti selga.
Teemaalgatajale soovitaks aga selle 8-10 masinatäie asemel pigem jooksvalt 1-masinatäie kaupa nädala sees tegeleda, teada-tuntud lugu elevandi vallutamisest: ikka jupphaaval. Ma ei kujuta ette seda kuhja, mis nädalavahetusel pesu tekib, mul kaoks igasugune motivatsioon selle kokkulappamisega tegeleda juba pärast 3. masinatäit :(. Sa oled ikka ulmetubli, kui nii palju korraga jaksad!
Okei. Mina olen ka oma firma omanik. Samas teen ka igapäevaselt trenni. Lisaks annan ka 0,7 kohaga õppejõuna tunde. Mul on laps ja mees on palju ära Tallinnas üldse. Vanasti tegi ka öösel ja õhtuti kodus tööd. Elan majas – selle tegin korda mina (st organiseerisin, Kredex andis toetust, muu raha andis õnneks tookord ema) eelmise mehe kõrvalt. Siis on suvila, mille eest ei hoolitse keegi teine, peale minu ja mu mehe. Ära müüa ei raatsi, seega on seal ka vaja niita vähemalt.
Vanasti oli isa haige, siis kui oma majja kolisin. Siis oli ka nii, et tegin siin remonti ja öösel oli isal mingi häda.
Tead, pesu pesen jooksvalt….igapäevaselt. Lisaks triigin mehe särke – muu tühi nagu aega ei võta väga.
Söögitegemise osas on ka nii, et mõnikord jäämegi kohe lapsega koos linana sööma peale ta trenni…mõnikord võtan ka selverist söögi või pitsa. Aiaga on nii, et maasikad ma rohida ei jõudnud, need hävitasin ära. Lill kui kasvab umbrohus, no pole midagi teha (prioriteet on ka ise elada). Jõudumööda (7-aastat) olen rajanud peenraid, mis hoolitsemist ei vaja väga. Terrassil on lilled pottides, suur roosipeenar ja iirisepeenar mutsitud.
Eraettevõtja lõbu on see jah, et kõik eeldavad, et päeval ma saan kõiki sõidutada, samas teengi ka tööd vastavalt soovile siiski. Ka siis kui rahaga oli kitsas piirasin lõpuks töö tegemist, sest kuskil läks ka minu võimete piir.
Soovitan soojalt, pesu pese jooksvalt. Ka 7-aastane on võimeline on pesu ära kappi panema. Mida varem ära selgeks talle selle teed, seda lihtsam. Muide ka mees on võimeline selleks. Kui mul on kiire, siis tema pesu jääb tema voodi poole peale. Kui voodisse soovib minna, siis peab see sealt kappi rändama. Seega pesu koha pealt oled sa täpsel nii palju koduabiline nagu ise kohustust võtad.
Söögitegemisega on laias laastus samamoodi (kuigi sellega olen nõus, et lastele ju teed nkn – ka sisi kui oleksid üksikema). Seega mõtle läbi, et millised kohustused sul väheneksid, siis kui sa oled üksikema….ja siis mõtle selle peale, et kas oled nõus ähvardama lahkuminekuga niisama pulli pärast nagu siin soovitati. Tean meest, kelle naine talle nii tegi ja mees oli uhke ja järele ei läinud…selline ähvardamine ei ole normaalne. Normaalsed inimesed siiski suudavad läbi rääkida ka selle, et kui minnakse lahku, kas ja mis kohustused kellele jäävad ja kuidas siis lapsi nähakase ja mida tehakse jne.
Kui raha ei ole, et korda teha elamist, siis saan aru, kuidas ühes toas elamine väsitab. Saan ka aru mehest, kes siis eeldatavasti on siiski suure aja pannud maja putitamisele ja maha seda enam müüa ei taha. Eks sa võidki siis alguses öelda, et kui sa kodutöödega appi ei tule, siis alguses jäävad su pestud riided voodile, sest ma ei jõua kõige eest rabada.
Minul kui kodus eraettevõttega on kiire, ma ei söö ka lõuna ajal…pole midagi teha, siis ongi segadus ka kodus. Siis õhtul tuleb kõigil koos koristada!
Kui tahate, et teil lapsed enda järel koristaks, siis ega keegi teine neid koristama ei pane, kui oma vanemad. See et laps ise hullult tahaks koristada on küll palju eeldatud.
Rääkige, rääkige, rääkige omavahel.
Mida hullu sa siis nv teed? Pesed pesu? söögi võid ühe korraga teha valmis kaheks päevaks. Eeldan et hommikul on puder 10 min? õhtul võibolla midagi kergemat ka või saab lõunat soojendada? Või teed siis kolm korda päevas sooja sööki? Pesu pesemise vahel on tund kuni poolteist mittemidagi aega? Mis sa siis teed? Remonti saan aru, et ei tee (eeldad, et peab tegema mees….või pole raha…mees samamoodi eeldab, et sina pead tegema naistetöid).
Siiski, mida sa teed terve selle nv? Mina nt televiisorit ei vaata…õhtul kell 10 panen käima ja siis jään sinna ette 10 min pärast magama.
Mis on su prioriteedid?
Minul nt – laps, iseenda heaolu, pere koostegemised, mehe heaolu, töö, kodu….laias laastus.
Ise olen õnnelik kui teen trenni – selleks valin kas päevase tööaja või lähen õhtul. Kui vaja võtan lapse kaasa. Mis teeb sind õnnelikuks ja kus su õnn sealnimekirjas sätitud on.
Kui prioriteedid saad ausalt paika, siis nende alusel tegutse ja soovita mehele sama teha. Ja kui teie prioriteedid on äärmuslikult erinevad ja kompromisse pole kumbki valmis tegema, sisi võite arutleda teemal, et miks me siis koos oleme.
Teemaalgataja olen.
Suhte algusaastatel, kui me korteris elasime, aitas mees ikka väga palju. Julgelt võin öelda, et tegi pooled asjad. Vaba aega oli ka meil mõlemal rohkem, samuti ruumi. Lastel oli oma tuba, ei elanud pead-jalad koos. Maja ostsime siis, kui ma juba teise lapse ootel olin. Alguses renoveerisime 2a ja alles viimased 3a oleme sees elanud. Seega, teist last ei teinud mingis hädas ega halvas suhtes.
Kõik jamad ongi tekkinud viimase 3a jooksul, kui me majas elame. Kogu vaba raha läheb maja või aia tarbeks, samuti aeg. Tegelikult olen ma mehega korduvalt rääkinud teemal, et müüme maja maha, et see käib meil üle jõu. Meil lihtsalt ei ole nii palju vaba raha, et see maja lähiaastatel korda saaks. Lisaks ei ole meil enda jaoks ka aega, sest kogu aur läheb majapidamisse. Korteris elades oleks kohustusi vähem ja me saaks neid jagada. Kuna me ostsime maja väga odavalt, siis selle väärtus on praeguseks tõusnud. Müügist maksaks pangale võla ära ja saaks veel korteri ka osta. Mees aga ei ole nõus. Tema ei taha ja kõik. Korteris elades on 101 viga (naabrid, autot pole parkida, lapsi ei saa õue lasta jne). Kui sel teemal räägin, siis on kohe tüli majas.
Kes siin väitis, et pesu peseb masin, siis ilmselt tal pole kuigi suur pere. Iga nädalavahetus pesen ma julgelt 8-10 masinatäit pesu. See tähendab seda, et vaja suur hunnik sorteerida, masinasse panna, pärast kuivama ja pärast veel kappidesse sorteerida. Pole midagi nii väike töö. Lisaks veel söögitegemine, jooksev koristamine jne. Nädalavahetus ongi alati kõige hullem. Pühapäevaõhtuks olen nagu laip.
Mees käib tööl ja mina olen iseenda tööandja (mul on oma firma). Ei pea kellast kellani kohal olema, aga töö peab tehtud saama. Võib-olla sellepärast mees ongi sellise hoiaku võtnud, et justkui mul oleks liiga palju vaba aega käes.
Tüdimus ja väsimus ongi sellest, et mul on liiga palju kohustusi. Kodused majapidamistööd, lapsed, isa eest hoolitsemine ja lisaks veel oma firma arendamine (ei ole võimalik kl 17 pastakas nurka visata). Mehega olen rääkinud kõigest, ta justkui saab aru, aga tulemust pole. Olen ähvardanud ka lastega ära minna, kui remont liikuma ei hakka.
Võta endale kodabiline. Nädalavahetus on kaks päeva ja 8-10 masinatäit pesta, sul on äkki pesumaja? Osta isale pesumasin, las peseb oma pesu ise. Paneb pesu sisse, vajutab nuppu, paneb kuivama.
Mine siis lastega ära, ma täitsa usun, et su mees on sinus pettunud. Nagu sa räägid et alguses aitas sind kõvasti, aga nõudmised ainult kasvavad. Nüüd peab ehitama ja remontima, tööl käima ja seal alluvatega jahmerdama. Su mees on sinust väsinud, raudselt. Ise võtad endale asju kaela ja siis stressad.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
