Õudne lugeda. Mul oli samamoodi, kui olin 16 aastane, sealt algasidki mu ärevushäired ja paanikahood. Ema ei hoolinud ja ei viitsinud mu “hala” kuulata. Samuti oli mul esimene tõsisem suhe ning mind jäeti maha.
Vajasin vaid toetust, mul oli PÄRISELT halb olla (mis sest, et psühhosomaatiline, kuid tunne oli reaalne), igalt poolt valutas, surmahirm. Käisin kõiksugu uuringutel haiglas, pealast jalatallani uuriti läbi. Käisin ka psühholoogi juures ning too soovis mu emaga rääkida, et anda soovitusi, kuidas mind aidata. Ja teate mis – ema keeldus tulemast, sest see ei pidavat olema tema asi. Ta vihastas pidevalt, kui mul oli halb.
Siiani olen kurb, et ema tollal ei toetanud, sest 15 aastat hiljem on mul periooditi ikka ärevus, kuigi elan õnnelikku pereelu. Võib olla oleks teismeliseeas saanud sellele piiri pannajustnimelt, VÕIB-OLLA. võib-olla oleks aga võib-olla ka mitte.
emad on ka ainult inimesed, oma vigade ja nõrkustega. on loomulik ja loogiline, et laps peab ema ideaaliks ja kõikvõimsaks aga sina oled nüüd eeldatavasti juba täiskasvanu. ehk isegi ema?kui kaua sa jaksaks kogu aeg ja kõiges süüdi olla?
No kui raske saab olla see, et sa ei hakka nõuannetega pähe taguma, kui teine lihtsalt end tühjaks rääkida tahab. See pidev nõu andmine ongi kõige suurem viga, kõige suurem suhtluse ja usalduse tapja. Kohutavalt frustreeriv. Üks tahab rääkida, tahab, et teda mõistetaks (mis ei pea tähendama nõustumist!!!!!), aga teine pool hakkab kohe nõuandeid jagama. KOHUTAVALT vale lähenemine!
et siis kus ja millal ma sulle nõu olen andnud? suisa nõuannetega pähe tagunud?
püüdsin vaid ääri-veeri vihjata, et isegi sinu ema on ainult inimene. mõtteid lugeda ei oska meist keegi. ka sina mitte.
aga sinul on võimalus palju-palju parem ema olla.
samas, sinu agressiivset kõnepruuki arvestades… noh, ütleme nii, arenguruumi veel on.
