“Lõbus” on keeruline hinnata. Lapsed 6 ja 8. Meil saab kõike – nalja, nuttu, riidu. On hetki, kus tahaks läbi akna põgeneda, aga kõige rohkem on neid päevi, kus õhtul ei saa õigel ajal magama, sest lihtsalt on mõnus koos olla. Ajast jääb puudu, et jõuaks õhtul piisavalt mängida, lugeda, lobiseda, mürada. Seda enam tunneme rõõmu puhkepäevadest. Ma ei teagi, kui lõbus meil just on, aga ma kindlasti naudin oma laste seltskonda ja pikkadel tööpäevadel ootan kannatamatult nädalalõppusid, kus saame kohustustevabalt koos olla.
Ma tuletan endale sageli meelde, et aeg tiksub nii kiiresti ja ma ei tea ette, millal see hetk kätte jõuab, kus minu seltskond ei ole neile enam nii tähtis. Seega võtan ma praegu sellest maksimumi 
Mul on täpselt samad mõtted. Lapsed on 6 ja 7.
Lõbus on, sest ma olen ise ka lapsest saati lõbus inimene olnud koos oma 4 õe-vennaga. Me kasvasime üles keset metsi oma talus ja kuigi ma mäletan palju maatööd lapsepõlvest, siis seda kõike tegime ikka nalja ja naeruga ja muutsime paljud kohustused mänguliseks.
Mul see lõbu oma lastega hakkas siis, kui lapsed beebieast väljas olid. Beebidega ma ka ikka mängisin, lollitasin, aga siis tegi mees seda rohkem. Tema nautis nende beebiiga rohkem kui mina. Ja nüüd mees käib nendega rohkem kinos, mängutoas ja kohtades, kus ta ei pea nendega väga üks-ühele tegelema ja mina siis naudin nendega lauamänge, muuseumiskäike ja õppimist. Aga aega on alati vähe. Mina olen erandkorras neile ajapikendust andnud voodisseminekul, kui on tõesti selline hea õhtu ja hea jutuajamine pooleli. Ema ja ämm muidugi ei suuda ära imestada, et ma ei ütlegi neile poole sõna pealt täpselt kell 20.45 “ek-ek, ei ühtki sõna enam, tuduaeg”!
