Probleem on selles, et kui oleme mehega kahekesi, siis polegi enam meie suhtest nagu midagi alles. Oleme väikese lapse vanemad ja viimasel ajal, isegi kui lähme kuskile koos ja ilma lapseta, siis pole enam meie vahel seda, mis enne. Pole enam romantikat, pikki vestlusi. Jääb mulje nagu mees ei tahakski minuga koos aega veeta. Veetsime nädalavahetuse spaas- minu ettekujutus oli, et saame olla mõnusasti omaette, hellitada teineteist, vaadata filme, kaisutada, käia vannis ja lihtsalt olla koos. Kõik see toimus, aga nagu kohustuslikus korras, minu ettepanekul.
Okei, tookord oli laps veel väike ja väsimus ehk liiga suur. Aga hiljuti viisime taas lapse hoida ja läksime kahekesi välja, õhtusöögile. Terve aeg rääkisime ainult lapsest ja koduga seotud asjadest. Kõht täis, siis kohe koju ka. Samahästi oleks võinud kodus laua taga seda õhtusööki süüa, teemad on nagunii samad.
Ma ei tea, ma olen omaltpoolt igatmoodi pingutanud, et saaks olla kahekesi ja ei kaoks see mis meie vahel oli. Katsun mitte muretseda lapse pärast, kui ta hoida viinud oleme ja keskenduda omaette olemisele. Kodus ka kutsun teda koos vanni, pakun filme, mida vaadata. Pingutan, et laps saaks varem magama ja tema nagu töötab meelega vastu. Nendel õhtutel jääb laps alati hiljem magama kui tavaliselt.
Kõige selle tulemusel jääb mulle ainult mulje nagu ma pressiks end peale ja oleks mingi tüütu kohustus.Kui ma räägin, mis mind häirib, siis on üllatunud, et see minu jaoks probleem on. Tema arust on meil kõik väga hästi.
On siin üldse midagi parandada? Või teen ma tõesti sääsest elevanti ja tegelikult polegi mingit probleemi? Kuidas teised väikelaste vanemad omaette aega sisustavad ja millest räägite?
