Mul mure või tegelikult ei teagi, kas see on mure või mitte. Laps saab peagi kolmeseks. Sõnu on palju ja räägib lausetega, paneb ka mitu lauset ritta loogiliselt (nt issi võtab piima ja siis issi tuleb sööma vms) Aga mulle tundub, et tema jutt on kuidagi, kuidas öelda, vähe sisukas. Loen siit teisest teemast, et kolmeseks saava lapsega arutatakse, keda sünnipäevale kutsuda ja laps kohe nimetab nimesid jne. Minu laps küll veel nii ei oska. Oleme rääkinud küll, et tal varsti sünnipäev ja saab kolmeaastaseks jne, aga mulle tundub küll, et ega ta sellest asjast veel suuremat ei jaga. Samamoodi kui küsida, et mida sa lasteaias tegid või mängisid, siis ei ütle midagi väga. Seda ütleb küll, kui küsida, kes täna lasteaias olid, siis nimetab nimesid. Ja kui küsida, mida ta sõi, siis seda ka vahel ütleb, et suppi või leiba vms.
Ma tegelikult ei oskagi vist päris täpset pilti anda, aga äkki räägite, kui sisukas oli teie samma vanade laste kõne. Mida andis nendega rääkida ja mida mitte?
Et kas teile tundub okei selline n-ö jutu tase peatse kolmese kohta?
Teema: Peagi kolmese lapse kõne
Küsimusele, mis te täna lasteaias tegite, ei vasta meie viienegi enamasti. Liiatigi siis veel küsimusele söögi kohta – söök lihtsalt ei huvita teda üldse. Selleks peab olema täiesti rahulik hetk, kui ta mitte millegi muuga ei tegele, et ta niisuguse küsimuse üle järele mõtlema hakkaks ja veel vastaks ka. Enamasti elab ta ikkagi käesolevas hetkes, jälgib ümbrust, tegeleb mingi oma mänguasjaga; või siis kui tal endal midagi varasemast ajast meelde tuleb, siis räägib sellest. Ma ei ole lastepsühholoogiaga üldse kursis, aga arvan, et lapse mõtlemine on inertsem ja tähelepanu liigub konkreetseid radu pidi.
Mu meelest su lapse jutt on oma vanuse kohta piisavalt sisukas. Meie poiss umbes selles vanuses ikkagi omandas suure hooga sõnavara ja pigem nimetas asju ja küsis nende nimetusi, mitte niivõrd ei jutustanud ega arutlenud midagi, see tuleb ikka hiljem. Näiteks huvitasid teda automargid, küsis nende nimesid ja õppis hästi kiiresti selgeks, tänu temale õppisin minagi hulga automarkide logosid ära, mida enne ei teadnud. Mingis eelmises teemas imestati, kuidas rääkima hakkava lapse jutt nii palju autode ümber käib, kas peres on siis põhiväärtuseks auto – no ei ole, aga last huvitab lihtsalt.
Ära sellepärast küll põe. Mul värske kolmene ei vasta samuti lasteaia teemalistele küsimstele, kuna teda see ei huvita. Kui küsida, kes täna lasteaias olid, siis vastab mõned nimed, aga neid lapsi ei pruukinudki kohal olla see päev. Söögi kohta vastab samuti ainult magustoit. Küsimusele mis tegite täna, hoiab hoopis suu kinni. Minu kolmesega, kui arutada kes talle sünnipäevale tuleks, siis kutsuks ta sinna alates mashast ja karust, lõpetades traktorist-kõike. Ega ta teagi mis asi on täpselt sünnipäev, teab et saab palju kingitusi. Ometi räägib ta hästi palju.
Tasa ja targu. Mu seitsmene, kes muidu on väga terane, ei viitsi mulle ka aiast rääkida. Kui küsida, et mis sõi, siis ka ei vasta. Ütleb pigem, ah oli mingi asi.
Mul mure või tegelikult ei teagi, kas see on mure või mitte. Laps saab peagi kolmeseks. Sõnu on palju ja räägib lausetega, paneb ka mitu lauset ritta loogiliselt (nt issi võtab piima ja siis issi tuleb sööma vms) Aga mulle tundub, et tema jutt on kuidagi, kuidas öelda, vähe sisukas. Loen siit teisest teemast, et kolmeseks saava lapsega arutatakse, keda sünnipäevale kutsuda ja laps kohe nimetab nimesid jne. Minu laps küll veel nii ei oska. Oleme rääkinud küll, et tal varsti sünnipäev ja saab kolmeaastaseks jne, aga mulle tundub küll, et ega ta sellest asjast veel suuremat ei jaga. Samamoodi kui küsida, et mida sa lasteaias tegid või mängisid, siis ei ütle midagi väga. Seda ütleb küll, kui küsida, kes täna lasteaias olid, siis nimetab nimesid. Ja kui küsida, mida ta sõi, siis seda ka vahel ütleb, et suppi või leiba vms.
Ma tegelikult ei oskagi vist päris täpset pilti anda, aga äkki räägite, kui sisukas oli teie samma vanade laste kõne. Mida andis nendega rääkida ja mida mitte?
Et kas teile tundub okei selline n-ö jutu tase peatse kolmese kohta?
Minu teine laps sai mõni nädal tagasi 3-aastaseks ja kõne on ikka väga niru. Esimene laps rääkis selles vanuses selgete pikkade lausetega ja polnud mingit lalisemist ja puterdamist nagu teise lapsega.
Räägib selles mõttes palju, et vait ei ole ja ainult ei mõmise, proovib sõnu aktiivselt järele öelda paljusid ei oska või siis käänab neid imelikult. Näiteks lumesahk on muhulaht ja tomat on mota ja lammas on mallas jne. Samas loendab ühest viieni ja tunneb mõndasid värve, oskab naerunägu joonistada ja teeb kõike mis tema vanusele kohane, välja arvatud rääkimine.
Rääkisin ka oma lapsele jõuludest, et jõuluvana toob kinke jne ja siis lihtsalt noogutas ja ütles jõuluvana aga jõuludest ta aru vist ei saa. Ja enne jõule oli tal sünnipäev siis ka rääkisin, et sa saad 3-aastaseks ja sul on sünnipäev ja siis itsitas ja ütles kolme. Aga vahel kui ta millegist väga vaimustuses on siis üritab rääkida mis ta tegi aga ei tule välja kuidagi. Näiteks käis ta õe ja issiga üle pika aja oma vanaema juures ja seal on väike koer. Siis hakkas kohe rääkima, et aua pai jne.
Lähen temaga 25.01 mõõtma-kaaluma ka ja siis eks ma vaatan mida arst arvab, sest me elame soomes ja ma ei usu, et soome logopeed saaks meid kõneprobleemi korral aidata, sest laps ei saa soome keelest aru ja logopeed ei oska ka eesti keelt.
Tere. See on ikka nii erinev, minu laps nüüd 3 ja natuke peale, aga räägib juba eelmise aasta septembrist (oli siis vähem kui 2a) kõik jutud pikkade lausetega. Mina küll räägin temaga kõik läbi ja jagab ikka väga hästi, mis on sünnipäev.. See, et laps ei räägi, ei tähenda aga kohe kindlasti, et ta aru ei saa, ei tohi alahinnata oma väikseid 🙂
Mu lapsel mõni kuu veel kolmeni aega, aga räägib palju. Pooli tähti tunneb ka. Jutu sisu ma ei hinda, see võib olla asjalik või siis titekas. Peaasi, et sõnavara tuleb. Ma enda teada pole talle õpetanud sõnu elutuba ja magamistuba, aga ta teab neid ja kasutab. Mingid kummalised asjad jäävad meelde, võib veel mitu kuud hiljem sellest rääkida. Näiteks käisime Nukuteatris ja selle asemel, et etendusest rääkida, jäi lapsel meelde, et ta kõrval istus üks teistmoodi poiss. Lapsel olid prillid ja mingi nahahaigus. Siis käisime vanaema juures maal, kus oli kutsikas, lapsele jäi nimi meelde, mulle ei jäänud. Kodus käis külas mu sõbranna ja värvis mul ripsmeid-kulme, laps siiani jutustab sellest tädist. Lasteaias söövad nad lapse sõnul peamiselt leiba ja viinamarju kui juttu uskuda. Sõpru pole või on ainult 1, pooled hammustavad üksteist ja nutavad, kõike nüüd ka uskuda ei saa. Ma ei muretseks, su laps räägib ja see on tähtis.
Usun, et su lapse kõnega on kõik korras. Minu tüdruk rääkis kaheselt korralikult, praegu on kolm, aga nt lasteaiapäevast ka ei jutusta. Küsin, kas õues käisite? Ei. Kas muusikatund oli? Ei. Kas magasid? Ei. Iga asja eitab. Ei oska öelda, mida süüa anti. Loetleb ainult nimesid, kes kohal olid…
Arvan, et oluline on, et su laps omandab sõnavara ja räägib arusaadavalt. Ära muretse.
Hmm, see teema on vist lähtunud minu mängutoasünnipäevade teemast?
No mina ise ütleksin kõigepealt, et kahtlemata on lapsed erinevad. Ja seda, kui varakult keegi midagi tegema on hakanud, ei küsi tulevikus mitte keegi. Meie peres ja lähisuguvõsas on üldiselt juhtunud nii, et kõik lapsed on olnud suhteliselt varase kõne arenguga, aga see üksainuke, kelle kõne ja üldise arengu pärast oli kunagi põhjust muretseda (ma ise olin siis laps ning mäletan ainult murelikke pilke ja jutte, aga veel aastate tagant meenutatakse, et samas vanuses, kui kõik teised meie pere lapsed olevat juba vabalt rääkinud, ise söönud, potil käinud, riietunud jne, polevat mu täditütar veel “mitte midagi osanud”), on praeguseks magistrikraadiga, väga mitmekülgselt andekas (eriti veel võõrkeelte omandamises :)) 26-aastane naine. 🙂 Ühesõnaga, lapsed on erinevad, arenevad erinevalt ja seni, kuni arstid ei muretse – ning eks nemadki muretsevad vahel enneaegu ja ülearu 😛 -, ei ole kindlasti põhjust ka Sul muretseda. Seda enam, et tegelikult, nagu ma aru saan, räägib ta ju väga ilusate täislausetega ja saab kõigest ümbritsevast ilusti aru.
Teisest küljest tuleb tunnistada, et minu jaoks on suhteliselt mõistetamatu, kuidas saab sünnipäev olla mingi nii abstraktne ja mõistetamatu asi, et 3-aastane justkui ei tohiks sellest midagi taibata. Nojaa, võib-olla sünnipäeva sisulise tähenduse osa tõesti – olgugi, et mul oskas tüdruk juba eelmisel aastal kõigile huvilistele jutustada, et “ma olen poolteitt, minu sünnipäev on jaanualis ja siis ma saan kaheaastaseks” (tõsi ta on, minu laps hakkas tõesti väga varakult ja väga hästi rääkima) ning ammugi on talle praegu selge, kui vana ta on, kui vanaks sünnipäeval saab ja mitmendat sünnipäeva ta seejärel ootama hakkab, siis ega ma ei ole väga kindel, kui hästi või halvasti ta seda aastaringi kulgemist, oma vanuse sisulist tähendust jmt ikkagi hoomab.
Aga sünnipäeva tähistamine? No sellega peaks ju ometi iga 3-aastane olema ohtralt kokku puutunud? Kui ma mõtlen viimase kolme kuu jooksul, siis mu laps on osalenud külalisena või korraldustiimi liikmena vanaema, onutütre, teise onutütre, väikeõe (0,5 a), vanaema, onunaise ja minu sünnipäeval. Loomulikult on tal tekkinud kogemus, et sünnipäeval 1) kutsutakse sugulased ja lähemad sõbrad külla, 2) tuuakse sünnipäevalapsele kingitusi ning 3) tehakse pidulik söögilaud, kust kindlasti ei puudu ka kringel ja tort (“aga enne tuleb soolast süüa” :)). Ning oma algkooliealiste onutütarde novembris toimunud sünnipäevadelt on ta kaasa saanud kindla veendumuse, et ka tema sünnipäeval tuleb 4) puhuda tordi pealt küünlaid ning 5) teda tõstetakse tooliga õhku (need mõlemad tegevused oleksin mina võinud vabalt unustada, kui ta ise neid mulle siin iga päev meelde ei tuletaks, et ta soovib). Ning lasteaias on rühmakaaslaste sünnipäevadel mingit küpsist või kooki pakutud ja sünnipäevalaulu lauldud.
Peale vahetu kogemuse on ju sünnipäevade tähistamine kindlasti teemaks ka täiesti eakohastes multifilmides (nt “Põrsas Peppas” on kindlasti tähistatud Priidiku ja elevant Edmundi sünnipäeva, “Hiir Hopsis” oli Hopsi ema sünnipäev, “Rõõmutirtsu” multikas alles hiljuti tähistati papa Rosina sünnipäeva jne – enam-vähem igast multikast käib see teema läbi). Samuti võiks eeldada, et sünnipäevateemaga puutub laps kokku raamatute kaudu. Selle koha pealt küll minu lapse raamaturiiul sisaldab ehk tõesti suures osas veidi vanematele lastele mõeldud raamatuid, sest ta viitsib huviga kuulata ka veidi “raskemat” kirjandust ning mul endal on ka huvitavam vähe sisukamaid asju talle ette lugeda (isegi kui see tähendab, et pean iga teise-kolmanda lause juures peatuma ning mõnd sõna või olukorda lähemalt selgitama), aga kui ma lasen praegu silmadega üle oma lapse raamaturiiuli ja nende raamatute, mille me reaalselt läbi oleme lugenud, siis sünnipäevateema on neis rohkem või vähem kajastatud ikka vähemalt pooltes raamatutes: “Sipsik”, “Andu läheb lasteaeda”, “Hiir Hops: täna on minu sünnipäev!”, “Bullerby lapsed”, “Kaarist on kasu”, “Pipi Pikksukk”, muidugi loendamatu hulk luuletuste raamatuid jne.
Et siis kokkuvõttes minu ettekujutuses on sünnipäev ikkagi mingi lapse jaoks väga sageli kokkupuututav asi, millest tal kolmandaks eluaastaks on siiski algeline ettekujutus igal juhul tekkinud. Aga no selge on see, et lapsed on erinevad, kodused tavad on erinevad jne.
Muide, mis jõuludesse puutub, siis arusaadavalt on need harva ja lapse jaoks palju abstraktsemad ja segasemad. Samas ma ei saa eitada, et eelmisel aastal teatas mul laps minu üllatuseks novembri lõpus, kui ta oli 1 a 10 k, ühel päeval veendunult, et jõuluvana toob talle uue nuku ja nukuvanni ja nukuseebi (eks tõigi siis). Ning jõuluvana ise oli talle juba möödunud aastal nii meeletu elamus, et me rääkisime temast peaaegu iga päev terve aasta otsa, isegi jaanilaupäeva paiku. 🙂 Nii et tänavu oli tal muidugi juba VÄGA selge, mida jõuludest oodata.
Aga mis puutub lasteaiapäevade kirjeldamisse, siis mul laps annab küll vägagi adekvaatset infot, aga üldiselt ta muidugi jutustab katkendlikult ja omal algatusel vaid nendest asjadest, mis tema jaoks tõeliselt olulised või erilised on. Kuna mina aga huvitun tema lasteaiapäevast tervikuna (ikka ju kahju, et pole päeva jooksul näinud-kuulnud, mis laps teinud on), siis ta vastab mulle küll, aga väga napilt ja meie jalutuskäigud lasteaiast koju tunduvad mulle tihti sellise ülekuulamise stiilis, et mina muudkui nagu tangidega pigistan temast välja, mis nad tegid, mida mängisid, mida laulsid, mida meisterdasid, mida sõid, kuidas magas jne. Ehk ta räägib küll, aga ega ta ei viitsi.
Viimasele – ei, see teema ei lähtu otseselt sinu teemast, küll aga tõin sealt lihtsalt näite.
Ma muidugi tänan nii pika ja põhjaliku ülevaate eest teie lapse, suguvõsa, peretraditsioonide, sünnipäevade, lugemuse ja lemmikmultikate ja kõige muu kohta.
Loomulikult on ka minu laps sünnipäevadel käinud, aga tõesti mitte mitu korda kuus. Ta ütleb küll, et lähme sünnipäevale ja emme tuleb ka jne. Mõtlesingi just sisulist poolt, et ma võin ju talle õpetada, et ta saab kolmeseks ja tema kordab seda ilusti järele, aga mda see reaalselt tähendab, seda ta küll ei mõista. Just neid aastaringe siis. Sest sünnipäev on tema jaoks tõenäoliselt lihtsalt pidu, kus on teisi inimesi ja kus saab kooki süüa. Ja temaga ei saa koos n-ö pidu planeerida, et kes tuleb jne.Teistele suur tänu kaasa mõtlemast, eks tegelikult tean isegi, et lapsed erinevad ja põhiline, et ta ikkagi räägib. Küll see sisukus ka aegamööda tuleb.
Vabandust, mul ei olnud küll plaanis kuidagi üleolevalt reageerida, ehkki kahjuks näikse, et nii Sa seda tajusid. 🙁 Ma loodan siiski, et vähemalt mu kommentaari esimene-teine lõik ja vahest ka kolmas sobituvad siiski ka Sinu mõistes “kaasamõtlemise” alla. Ülejäänud osas ma lihtsalt mõtisklesin, milline laste kokkupuude sünnipäevadega ja arusaam nendest on, aga kahjuks mul pole tõesti selles osas rohkem näiteid võtta kui oma kohe-kolmene. (No see tüdruk, kes mängutoasünnipäeva korraldab, tundub küll selles osas vähemalt samuti aru saavat, et juba mõned päevad enne kutsete üleandmist rääkis õhtul, kui tema emaga kõrvuti oma lastel riietuda aitasime, et tal tuleb sünnipäev ja et sünnipäev tuleb mängutoas, ning ütles kõigile kohalolijatele: “Ma kutsun sind oma sünnipäevale!” ning mittekohalolijatest nimetas õpetajale tema tütre kohta: “Ma kutsun Mari [nimi muudetud, käivad samas lasteaias, aga eri rühmades] ka oma sünnipäevale.”) See, et ma lihtsalt kipungi kõigest liiga pikalt rääkima, on minu isiklik üleüldisem viga, mitte kuidagi Sinu või Su teema “vastu” suunatud, seda võis vast tolles esialgses teemas ka märgata.
Kuna Sina tõid näitena just sünnipäeva planeerimist (et keda külla kutsuda), siis mina tõesti, vabandust, ei saanud aru, et tegelikult Sa muretsesid seetõttu, kas laps peaks aru saama sünnipäeva sisulisest tähendusest. Sest seda ei maininud Sa poole sõnagagi. Aga jah, enesestmõistagi ei pea kolmeaastane kuigivõrd sünnipäeva sisulist tähendust hoomama, sest mõiste “aasta” iseenesest on tema jaoks ikka veel väga ähmane. See kolmene, kes saab sisuliselt aru mõistetest “eile”, “täna”, “homme” (ning vahest ajab veel mõnikord “eile” ja “homme” sassigi), on juba iseenesest väga tubli. Ilmselt paljud kolmesed teavad umbmääraselt aastaaegu ning aimavad, mis on suvi ja mis talv, et suvel saab meres ujuda ja talvel kelgutada, samuti ehk oskavad loendada üks, kaks või kolm eset, aga seda, et kogu süsteem neil peas täiesti selge oleks ja seega nad aastaringi sisulist tähendust, selle kordumist ja aastaringide loendamist mõistaksid, ma nüüd küll ei usu. Mõni väga harv erand ehk välja arvatud.
Samas sünnipäevapeo planeerimine (mida lauale panna, keda kutsuda) on minu meelest küll üsna eluline ja lihtne tegevus. Kui laps on näinud oma pereliikmete ja lähisugulaste n-ö sugulaste seltsis peetavaid sünnipäevi, siis ilmselt on seal iga kord suhteliselt samad inimesed (lisaks ehk mõni konkreetse sünnipäevalapse personaalne sõber või tuttav) – ja on üsna loogiline, et kui lapselt küsida, keda sünnipäevale kutsuda, nimetab ta samu inimesi, keda ta teiste sünnipäevadel on kohanud (nagu minu laps tegi). Kui laps on käinud mõne mängusõbra lastesünnipäeval, siis ilmselt ta on taibanud, et see on palju ägedam, ning võiks esimeste hulgas nimetada oma mängukaaslasi või üldse teisi tuttavaid lapsi (seda minu laps ei osanud, sest ta pole niisugusele lastesünnipäevale sattunud). Kui laps ongi sünnipäeva näinud vaid multikast, siis tõesti ilmselt mõni fantaasiarikkam laps võikski soovida ka oma sünnipäevale kutsuda Maša, karu, põrsas Peppa ja hiir Hopsi. 🙂 Jne. Kui laps tõesti mitte ühelgi sünnipäeval pole käinud (või siis järsku ka sel juhul, kui kõik sünnipäevad, mida ta seni kogenud on, on seltskonna, korralduse ja kõigi muude parameetrite poolest olnud diametraalselt erinevad, nii et lapse peas pole tekkinud mingit ühisosa), siis vahest tõesti ta ei oska omalt poolt midagi välja pakkuda. Aga üldiselt, kui lapselt küsida, et keda me Su sünnipäevale kutsume, siis midagi ta tõenäoliselt ju ikka vastaks? Iseasi, kas tema mõtted siis teostatavad või mõistlikud on …
Vabandust, aga mulle jäi tõesti Su esimesest postitusest selline mulje, nagu Sa muretseksid, et Su laps kohe üldse sünnipäevast (eeskätt siis sünnipäeva tähistamise tähenduses) mitte midagi ei taipa (mis oleks ilmselt samuti kõigest hoolimata kolmese puhul veel OK). Ja see tõesti pani mind tsipake imestama, et kas laps siis tõesti ühtki sünnipäeva isiklikult kogenud või kuskilt telekast/raamatust näinud pole, et tal üldse mingit oma arvamist ei ole, mida sünnipäev praktiliselt tähendada võis. Teooriat tahta on kindlasti veel vara. Formaalselt võib muidugi lapsele selgeks õpetada, et ta ise on kahe-/kolme-/nelja- või mis iganes aastane, õde või vend on nii ja naa mitme aastane, aga ma kujutaksin ette, et sisulisem ettekujutus sellest, mida see ikkagi päris-päriselt tähendab, tekib vast millalgi koolieelikutel alles keskmiselt.
Minu laps 3-aastaseks saades päris kindlasti ei osanud sünnipäeva ega muul sellisel teemal arutleda ning üldse rääkis ta põhiliselt sellest, mida ta parasjagu nägi või mida ta tahtis. Ning seegi oli napp ning võõrale inimesele väga halvasti arusaadav. Sisulistel (eriti abstraktsetel) teemadel arutlemine ei olnud selles vanuses mingil moel võimalik. Samuti sai ta jutust väga vähe aru – võib öelda, et ega ta palju rohkemat aru ei saanudki kui see, mida ta ise öelda oskas.
3,5-aastaselt läks tal see sisulise kõne areng hoogsalt lahti ning 5-6-aastaselt oli ta kindlasti omavanustest juba ees nii teadmistelt, sõnavaralt kui ka arutlusvõimelt. Samuti hakkas ta lugema enne 5-aastaseks saamist ja ikka kohe korralikke raamatuid.
Tunnistan ausalt, et esimesel kolmel eluaastal tundus tema areng teiste lastega (eriti tüdrukutega) võrreldes nii lootusetu, et ega ma ei lootnudki enam, et tast normaalse intellektiga laps tuleb. Nüüd on poiss teismeline, käib olümpiaadidel, loeb tohutus koguses raamatuid nii eesti kui ka inglise keeles ja on läbinisti viieline. 🙂
Kui kõne ei tule selgelt, võib teha neid “Mumm koristab tuba” harjutusi – guugeldades leiab pauerpointi faili.
Meie seisukohast on päris naljakas see, kui kolmene laps “vahest ajab veel mõnikord “eile” ja “homme” sassigi” – “veel” ja “mõnikord” ja “ajab sassi”! Meie viiene kasutab alati ja ainult väljendeid “teisel päeval” ja “ühel/eelmisel päeval”. Mis siis, et ma aastate kaupa olen talle korrutanud: “Jah, homme; jah, eile”. Muidu on peaaegu algusest peale olnud kõne arengus eakaaslastest pigem ees (oleme teinud MacArthuri teste) ja muidu ka üsna terane – lugemine-kirjutamine küll eriti ei tule veel, aga natuke juba püüab.
Meie seisukohast on päris naljakas see, kui kolmene laps “vahest ajab veel mõnikord “eile” ja “homme” sassigi” – “veel” ja “mõnikord” ja “ajab sassi”! Meie viiene kasutab alati ja ainult väljendeid “teisel päeval” ja “ühel/eelmisel päeval”. Mis siis, et ma aastate kaupa olen talle korrutanud: “Jah, homme; jah, eile”. Muidu on peaaegu algusest peale olnud kõne arengus eakaaslastest pigem ees (oleme teinud MacArthuri teste) ja muidu ka üsna terane – lugemine-kirjutamine küll eriti ei tule veel, aga natuke juba püüab.
Ma püüdsin just rõhutada, et kui kolmene ajab “eile” ja “homme” omavahel sassi, on ta ikkagi oma ea kohta väga tubli. No sorri, ma ei saa midagi parata, et minu ülehomme-kolmene just nii neid sõnu kasutab – üldiselt õigesti, aga “eile” asemel ütleb vahel “homme” ja vastupidi. Ma üldse ei eita, et ta on tubli ja taiplik, aga igatahes mitte mingi sedavõrd erakordne geenius, et teisi umbes samal tasemel eakaaslasi üldse poleks.
Muidugi võib mõnel vägagi taibukal lapsel olla mingi konkreetse teema kasutamise või mõistmisega mingi oma kiiks, aga üldiselt lapsed ikka paar aastat enne kooli juba mõistavad küll, mida tähendab “eile” ja mida “homme”.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
