Kurb, et nii paljud peavad iseenesest mõistetavaks ja soovitavad võtta tõukoer kasvandusest. Mujal lääne pool on see juba küllaltki põlu all tegevus. Kui te ei kavatse ega huvitu koeranäitustel käimisest, siis palun kaaluge võtta vanem koer varjupaigast. Minge ja kuulake, lugege õnnetuid lugusid. Teie võimuses on muuta ühe elusolendi seni õnnetu elu jälle rõõmsaks. Ka varjupaigas leidub igati “kuldseid” koeri. Ja need, kellel on alguses raskem iseloom, siis seda suurem on rõõm, kui olete temast armastuse ja distsipliiniga välja meelitanud tubli koera ning koera tänu on ka hindamatu. Kellel on tugev potentsiaal koeraga tegeleda ja koera armastama hakata, siis palun kaaluge varjupaiga koera. Maailm liigub ikkagi selle poole, et tõukoerad oleksid ainult nendel, kes huvituvad tõuaretusest, ja et varjupaigad jääks lõpuks tühjaks. Ravikulusid ei pea kartma. Varjupaigas on nad üle vaadatud ja saate teada, milliste vigastuste/krooniliste haigustega koera võtaksite – või ei võtaks, sest leidub ka terveid koeri, kes on tulnud korralikust kodust. Ning tulevikus koera vanadusega kaasnevad raviarved ei ole suuremad kui tõukoertel.
Teema: perre koer? kui palju kasvavad kulutused
Mul kulub vast paarsada eurot aastas?
Marutaudivaktsiin, 2x aastas ussikuur, 1x hooajaalguses kirbu-puugitõrje turjale.
Krõbinaid-konserve ei ole kunagi ostnud, sööb rupskeid + putru, sinna sisse segan ka pere ülejäägid.
Vastupidiselt loomatoidutootjate ajupesule ei ole koer sellesse surnud ega haigeks jäänud. Pime ja kangete kontidega, trepist käimine võtab aega, ta sai märtsis 17.
te ikka teate, et marutaudivaktsiini ei ole vaja teha igal aastal?
Kurb, et nii paljud peavad iseenesest mõistetavaks ja soovitavad võtta tõukoer kasvandusest. Mujal lääne pool on see juba küllaltki põlu all tegevus. Kui te ei kavatse ega huvitu koeranäitustel käimisest, siis palun kaaluge võtta vanem koer varjupaigast. Minge ja kuulake, lugege õnnetuid lugusid. Teie võimuses on muuta ühe elusolendi seni õnnetu elu jälle rõõmsaks. Ka varjupaigas leidub igati “kuldseid” koeri. Ja need, kellel on alguses raskem iseloom, siis seda suurem on rõõm, kui olete temast armastuse ja distsipliiniga välja meelitanud tubli koera ning koera tänu on ka hindamatu. Kellel on tugev potentsiaal koeraga tegeleda ja koera armastama hakata, siis palun kaaluge varjupaiga koera. Maailm liigub ikkagi selle poole, et tõukoerad oleksid ainult nendel, kes huvituvad tõuaretusest, ja et varjupaigad jääks lõpuks tühjaks. Ravikulusid ei pea kartma. Varjupaigas on nad üle vaadatud ja saate teada, milliste vigastuste/krooniliste haigustega koera võtaksite – või ei võtaks, sest leidub ka terveid koeri, kes on tulnud korralikust kodust. Ning tulevikus koera vanadusega kaasnevad raviarved ei ole suuremad kui tõukoertel.
Üldiselt, kui inimene soovib kindlate omadustega-välimusega looma, siis ta ikkagi peab eelistama korralikust pesakonnast tõupaberitega koera, ei ole nii või?
Kui ta soovib ise enda käe järgi looma kasvatada, siis ta peab eelistama korralikust pesakonnast tõupaberitega koera, ei ole nii või?
Ma olen ka varjupaigast võtnud koera kunagi ja oli tore loom. Oli jäänud koduta, kuna peremees suri. Aga…. mida ma ei saanud varjupaigas aru oli see, et ta ei sallinud kasse ja ajapikku õpetas murdma ka teised pere koerad. Nii- et minu heategu karistamata ei jäänud.
Aga ma pole veel ära õppinud seda, et kui inimesel on mingi kindel nägemus koerast, siis ma hakkan teda hoopis vastupidises suunas suunama. Et kui tahab kuldset retriiverit, siis ütlen, et mine võta kollasse karvaga vaene loomake varjupaigast. Kummaline soovitus väheke minu silmis… Ja kõigil ei pea olema soovi ja tahtmist ´´koera alguses raskemat iseloomu treenida ja muuta, et hiljem oleks suurem rõõm, kui ollakse temast armastuse ja distsipliiniga välja meelitanud tubli koera ning koera tänu on ka hindamatu´´. Teemaalgatajal on siiski lapsed ja töö ning kui ta ei soovi varjupaiga koera, siis pole vaja tema otsuseid maha teha.
Soovitus võtta koer varjupaigast on paraku naiivne. Seal on küllaltki kindlate parameetritega loomad. Võib lausa öelda, et selline omaette tõug “varjupaigakoerad”. Need on suurt kasvu hallikaspruunid või pruunikashallid loomad. Siledakarvalised, aga mitte lühikarvalised. Kõrvad enamasti kikkis, aga võivad ka olla lontis või üks kikkis, teine lontis. Võib aimata, et kusagil vanavanemate seas on olnud saksa lambakoer, laika või mõni nn kaukaaslane. Sageli on nad juba vanemaealised, 5-aastased või rohkem. Sageli on neid peetud ketis, nad on umbusklikud ja inimese suhtes reserveeritud.
Arvestades, et paljud koerasoovijad võtavad oma elu esimest koera, et paljudel koerasoovijatel on väikesed lapsed – ei-ei-ei selliste inimeste puhul varjupaigakoertele!! Varjupaigast võib koera võtta suure koerapidamiskogemusega inimene, kel on koera jaoks palju aega ja kel pole väikeseid lapsi. Enamus selliseid inimesi on kas tõukoerakasvatajad või vähemalt tõukoeramaailmaga tihedalt kokku puutunud. Nad teavad hästi tõukoerte eeliseid. Neil on kuklas pikk nimekiri tõugudest, keda nad oma elus VEEL tahaksid kasvatada. No öelge, miks peaks selline inimene kulutama on ressursse varjupaigakoera peale? Kui tal tekib koju ja ajagraafikusse ruumi, võtab ta järgmise tõukoera.
Kurb, et nii paljud peavad iseenesest mõistetavaks ja soovitavad võtta tõukoer kasvandusest. Mujal lääne pool on see juba küllaltki põlu all tegevus. Kui te ei kavatse ega huvitu koeranäitustel käimisest, siis palun kaaluge võtta vanem koer varjupaigast. Minge ja kuulake, lugege õnnetuid lugusid. Teie võimuses on muuta ühe elusolendi seni õnnetu elu jälle rõõmsaks. Ka varjupaigas leidub igati “kuldseid” koeri. Ja need, kellel on alguses raskem iseloom, siis seda suurem on rõõm, kui olete temast armastuse ja distsipliiniga välja meelitanud tubli koera ning koera tänu on ka hindamatu. Kellel on tugev potentsiaal koeraga tegeleda ja koera armastama hakata, siis palun kaaluge varjupaiga koera. Maailm liigub ikkagi selle poole, et tõukoerad oleksid ainult nendel, kes huvituvad tõuaretusest, ja et varjupaigad jääks lõpuks tühjaks. Ravikulusid ei pea kartma. Varjupaigas on nad üle vaadatud ja saate teada, milliste vigastuste/krooniliste haigustega koera võtaksite – või ei võtaks, sest leidub ka terveid koeri, kes on tulnud korralikust kodust. Ning tulevikus koera vanadusega kaasnevad raviarved ei ole suuremad kui tõukoertel.
Sa räägid ju iseendale vastu!
Üheltpoolt Sa soovitad võtta varjupaigast VANA koer ja siis lisad juurde, et vanadusega kaasnevad raviarved tulevad TULEVIKUS.
Meil suri sügisel koer ära. Vanadusse.
Ma tean suurepäraselt, millised need raviarved olid. Nt ainuüksi loomnaarsti koduvisiit nädalavahetusel Tallinna piires läks maksma 60-80€ + ravimid sinna otsa.Jah, ma vaatasin uut koera otsides ka varjupaiga lehele, aga… no tõepoolest polnud mingit soovi võtta omale lastega perre (kus lapsed nädalaid eelmist koera taga nutnud) varjupaigast koer, kelle eluiga on juba võtmishetkel mitme aasta võrra pikem, kui tollel neljajalgsel sõbral, kes just taevastele jahimaadele läks. OK, on teatud väike tõenäosus, et mõni üksik koer elab ka 20a vanuseks, aga no tõepoolest ei soovinud 15a-selt surnud koera asemele võtta varjupaigast… 17a koera, nagu meile pakuti.
Võtsime hoopis tuttavate tuttavatelt 2-kuuse krantsikutsika, jätkub rõõmu järgnevaks 15 aastaks.
Soovitus võtta koer varjupaigast on paraku naiivne. Seal on küllaltki kindlate parameetritega loomad. Võib lausa öelda, et selline omaette tõug “varjupaigakoerad”. Need on suurt kasvu hallikaspruunid või pruunikashallid loomad. Siledakarvalised, aga mitte lühikarvalised. Kõrvad enamasti kikkis, aga võivad ka olla lontis või üks kikkis, teine lontis. Võib aimata, et kusagil vanavanemate seas on olnud saksa lambakoer, laika või mõni nn kaukaaslane. Sageli on nad juba vanemaealised, 5-aastased või rohkem. Sageli on neid peetud ketis, nad on umbusklikud ja inimese suhtes reserveeritud.
Arvestades, et paljud koerasoovijad võtavad oma elu esimest koera, et paljudel koerasoovijatel on väikesed lapsed – ei-ei-ei selliste inimeste puhul varjupaigakoertele!! Varjupaigast võib koera võtta suure koerapidamiskogemusega inimene, kel on koera jaoks palju aega ja kel pole väikeseid lapsi. Enamus selliseid inimesi on kas tõukoerakasvatajad või vähemalt tõukoeramaailmaga tihedalt kokku puutunud. Nad teavad hästi tõukoerte eeliseid. Neil on kuklas pikk nimekiri tõugudest, keda nad oma elus VEEL tahaksid kasvatada. No öelge, miks peaks selline inimene kulutama on ressursse varjupaigakoera peale? Kui tal tekib koju ja ajagraafikusse ruumi, võtab ta järgmise tõukoera.
Mis iba see nüüd on? Sa ikka oled kasvõi mõne varjupaiga kodulehel käinud?! 😀
Varjupaigas on IGASUGUSEID koeri! Alates taksilaadsete kutsikatest kuni njuufalaadsete vanuriteni. Leidub isegi paberitega tõukoeri. Just paar nädalat tagasi oli Tartu loomade varjupaigas ära anda paberitega väga hea sugupuuga Tiibeti mastif nt. Liigub igasuguseid tõukoeri ja veel rohkem paberiteta laadseid. On olnud ka kuldseid nt omaniku surma tõttu või “allergia” tõttu. Just otsiti või otsitakse ühele pruunile labradorile nt uut kodu.
Teemaalgataja räägib et tal endal pole koera olnud, aga mehel on. Mees üritab maa peale tuua, aga naisel vilgub armas kutsikas silme ees. Võta see koer siis ära. Hiljem saab mees öelda, et tal oli õigus. 100eur kuus saate kulud ainult siis kui oma koera rämpstoidu peal toidate ja tema pealt kokku hoiate. Koer on pereliige, minu arvates pole see õige. Samas igaüks talitab enda tõekspidamiste järgi.
Valus on lugeda, kuidas mõned oma koera põhimõtteliselt solgiga toidavad (puder ja toidujäägid). Koer ei saa teraviljast mitte midagi ning nt soola ei peaks koer üldse tarbima rohkem kui mõned grammid nädalas. Inimese toidus on seda kindlasti rohkem. See on sama kui sööks ise terve elu makarone tilga hakklihaga.
Ei valvurit ma kindlasti ei otsi. Küll aga on selline küsimus, et üks korasõber mainis, et retriiver võib suvel õues elada, kui ilus kuut ja oma aed. Ise sellega ei arvestanud ja see oli mulle uudis. Aga see siis ei vasta tõele?
Kuigi jah mul oleks nats imelik oma sõber õue ööseks jätta.
Lisaks planeerime veel ka lapsi. Koer ei tohiks vist takisguseks saada.
Küsin veel puukide kohta. Puuke ise kardan ja 1 laps meil ka vaktsineerimata (tal krooniline haigus). Kas tõesti on koeraga seoses puugid toas ja voodis igapäevane asi?
Infoks veel niipalju, et mul ei ole kunagi koera olnud, mehel on.
Ja aias meil mingit erilist iluaed praegu pole ja niipea ei planeeri ka. Luhtsalt õunapuud.
Sa mõtlesid tuppa??? Ma ei tulnud selle peale. Kuna sul on aed, siis miks ta ei või elada kuudis (loomulikult soojustatud ja kahetoaline)? Tal on ju pealis- ja aluskarv, sellised koerad elavad rõõmuga väljas. Muidugi ei tohi ka siis ööseks tuppa võtta, muidu ei tule sügiseks-talveks maksimum paksusega karv peale. Ma olen ikka eluaeg endale võtnud sellise karvaga koeri, kes võivad õues elada. Noh, kuival ajal lasen neid nii pooleks tunniks tuppa suhtlema ka, aga kuna sul koera pole olnud, siis arusaadav, et ei kujuta ette seda mustust, mida koer tuppa toob. Majas ma ka ei luba igasse ruumi looma. Ega tal ei lähe ainult käpapadjad mustaks õues- ikka pool koera on näiteks sopane või liivane. Kui ta liigub, siis käpad loobivad tal mustuse kõhualuse karva sisse ja sealt see siis tükk aega hiljem lakkamatult pudiseb sulle tuppa. Kui tal on kahekihiline karv, aga rohkem elab toas, siis koer ajab lakkamatult karva, mitte maikuus ainult. See tähendab seda, et kui sa hommikul oled tolmuimejaga ära teinud, siis pealelõunat hõljuvad karvarullid mööda tuba ringi. Lisaks pidev liiv jala all. See ka veel, et isegi, kui on kuiv aeg, siis käpad jätavad jäljed parketile ja kui koeraga toas natuke mürada ja ta kiiremalt liigub, siis ta kraabib ükskõik kui tugeva parketi ära. Vaipkate pole ka parem, kuna sinna jäävad karvad kinni ja tolmuimejaga läheb tohutult aega, lisaks natuke seda koeralõhna ka tekstilli küljes, mida sa ise ei tunne, aga kõik teised tunnevad.
Kuudis on neil väga soe talvel, kui pesaruum on eraldi, külm kindlasti ei hakka. Lihtsalt sa pead olema hoolas ja talle ikkagi palju tegevust pakkuma, mitte, et halva ilmaga konutab üksi õues. Investeeri väga headesse ilmastikukindlatesse riietesse sopaseks ajaks ja kui temaga jalutamas ära käid jääb tema õue oma koju ja sina lähed tuppa oma koju. Kui loom algusest peale sellist elu õpib, siis ta ei igatse lakkamatult tuppa, vaid tal on õues väga huvitav.
Kuldne retriiver ei ole kohe kindlasti koer, kes õues ja kuudis elaks. Suvel ilusa ilmaga võib ta ju ka pikemalt aias olla, aga üldiselt on ta ikka seal, kus on tema inimesed. Öösel ka ikka toas. Karvad ja mõningane koeralõhn elamises on paratamatud. Õuekoeraks sobivad mõned teised tõud.
Kuldne, jah, on ikka seltsikoer, kui pere on kodus, tahab ta ikka olla seal, kus on tema inimesed. Aga õues kenasti nt lastele tundide kaupa seltsiks. Meil on lapsed koeraga küll nii kokku kasvanud, et… Süda läheb soojaks alati, kui neid vaatan. Ja silmnähtavalt arnevad lastes hoolitsus, hoolimine, veel kellegagi arvestamine jmt omadused. Väga rahul olen, et mehe soovile järele andsin, ehkki esialgu ise koea ei tahtnudki.
Sa mõtlesid tuppa??? Ma ei tulnud selle peale.
Mina jälle ei tule selle peale, milleks võtta endale koer, kes minuga ühes ruumis ei ole. Ma just seda naudingi, et koer on mu läheduses (ei pea vastu külge olema).
olen aastakümneid koerapidaja ja nüüd enam ei võta. koer on puhas rõõm, aga
1) kulud – toit, hooldusvahendid, ravikulud -iial ei või teada, mis võib koeral välja lüüa.
2) ajakulu – koer (eriti veel retriiver) tahab liikuda ja seltskonda. Üks asi on ilusalt sügisõhtul pargis jalutada, teine on see, kui tuled õhtul töölt, lapsed on trennis, väljas on pime/vihmane – ja sa PEAD koeraga jalutama minema. Pärast tuleb see porine koer puhtaks pesta. Lisaks on sul vaja süüa teha, lapsi õpetada ning tegelikult tahad veiniklaas käes diivanil vedeleda.
3) koolitus – ei ole hullemat asja, kui loll ja koolitamata koer. Õpetama peab järjepidevalt, mitte 1x nädalas
4) karvahooldus, kammimine jne. Retriiver ajab jubedalt karva – ole ka selleks valmis seega kulub kodu korrashoiule rohkem aega
5) unusta, et saad olla kodust eemal rohkem, kui 10 tundi. Pulma minneks peas ööseks koju sõitma. On spa’sid kuhu lubatakse koeri, aga neid ei ole palju. Külla kaasa koera saab võtta pererahva loal ja usu – kõik ei ole su koerast vaimustatud. Mind on 2- kuuse imetillukse kutsikaga aetud poe ukse kõrval olevast pangaautomaadi juurest minema (koer oli põues, ninaots vaid paistis välja) ning oli vaja sularaha. Turvamees leidis, et ma ei tohi seal olla.
Ei kahetse ühegi koera võtmist, mul on neid olnud 4. Parimad sõbrad, aga nad võtavad ikka oluliselt rohkem aega, kui alguses arvad. kuna peres on lapsed, töötan suht vastutusrikkal kohal – siis võtsime kassi (õigemini kass võttis meid). Kunagi – mõtlen ehk ümber.
Soovitan lisaks rahalisele kulule üles kirjutada koeraga seotud vajalikud tegevused ja kes ja kui tihti mida teeb.
Nt.
junnide otsimine ja korjamine aiast
muru taastamine (koera põhilisel liikumisteel tekib porimülgas. eriti juhtub seal, kus aiaga piirneb tänav)
kaevamisaukude likvideerimine (püüavad mutte ja vesirotte, peidavad ja otsivad oma varandust)
pissimiskõrgusel olevate taimede ümbritsemine võrguga (taimed, millele pissitakse ja seda koerad teevad, taimed ja puud lähevad kollaseks ja hävivad ära lõpuks)
veranda pesemine porijälgedest
karvade ja päevade ajal vereplekkide eemaldamine siseruumides
diivanitele-vooditele-tugitoolidele toolide asetamine, et kodust äraoleku ajal koer teie voodit-diivanit-kõiki toole ära ei magaks ja oma karvu sinna ei jätaks. Pärast koju tulekut mööbli kasutusvalmis panek (toolid ära võtta).
toidu ja joogivee toomine , vahetamine, nõudepesu, toidu ja veepritsmete eemaldamine koeranõude ümbrusest põrandalt ja seintelt.
käpapuhastus
muu koerapuhastus
kuulekustreening, koera hellitamine, sotsialiseerimine,
mängimine (pallid, koeramänguasjad, närimisasjad ja nende pudid igal pool), räbalad pallid aias peavad meeldima
kammimine…
haukumiskombega tegelemine (niisamahaukumine, möödakäijate peale haukumine või kui on igatsus peal ja teid pole kodus, öösel suvalisel põhjusel, autode peale)
pikad jalutuskäigud, et saaks koer väsitatud ja liikumisvajaduse täis.
Pissitamiskäigud hommikul, töölt tulles ja enne magama minekut
pissiloikude koristamine toas, kui juhtub
pesategemishooajal diivanite-voodite, muu pehme materjali kaitsmine ja ära panemine koera eest
jooksuajal erijälgimine, et plehku ei pane või koera kaitsmine kavaleride eest jalutuskäikudel.
koera kinni panemine, kui autoga välja sõidate aiast ja kui tulete tagasi aeda (üks asi, võib jooksu panna, teine asi, nii on omanikud aegajalt ise omi koeri osaliselt alla ajanud, käpast üle jne.)
rohkem ei tule nagu meelde
Aga mind paneb mõtlema see,e t pereliikme meelest on olukord, kui koer majas on, jube ja teie ikka pressite sellega peale, et võtame, mis su tühi arvamus loeb, meheke.
Nojah, just oli uudis, et Leedus mängis dobermann beebi surnuks (teades, kuidas need mängivad, siis tõenäoliselt oli laps nagu palli eest). Ei, koer ei sega kuidagi beebi kasvamist…oijah. Koerapsühholoogiliselt on kergem, kui lapsed on olemas ja koer tuleb juurde. Vastupidisel juhul peab hakkama koerale õpetama, et laps ei ole mingi suvakas sissetungija, kelle vastu omanik ta välja on vahetanud.
meile ei antud koera, kui tunnistasin, et planeerime beebit. Kenneliomaniku kindel seisukoht – beebi kõrvalt ei ole aega koeraga tegeleda. Seega, kas ootad kui laps saab paari aastaseks või kasvatad koera paariaastaseks.
Nagu sa ise ütlesid – koeraga hakkad tegelema sina ja nii on – koera lastele ei võeta, võetakse täiskasvanule.
Jäin mõtlema oma kassi kuludele – ta sööb ühe konservi (50-70 senti) + kuivtoit. Erinevalt koertest, kes on kõigesööjad, on kassid lihasööjad ja vajavad väga vett -seega tuleb anda konservi -seega läheb konservidele juba ca 20 eurot + kuivtoitu.
Soovitan lisaks rahalisele kulule üles kirjutada koeraga seotud vajalikud tegevused ja kes ja kui tihti mida teeb.
Nt.
junnide otsimine ja korjamine aiast
muru taastamine (koera põhilisel liikumisteel tekib porimülgas. eriti juhtub seal, kus aiaga piirneb tänav)
kaevamisaukude likvideerimine (püüavad mutte ja vesirotte, peidavad ja otsivad oma varandust)
pissimiskõrgusel olevate taimede ümbritsemine võrguga (taimed, millele pissitakse ja seda koerad teevad, taimed ja puud lähevad kollaseks ja hävivad ära lõpuks)
veranda pesemine porijälgedest
karvade ja päevade ajal vereplekkide eemaldamine siseruumides
diivanitele-vooditele-tugitoolidele toolide asetamine, et kodust äraoleku ajal koer teie voodit-diivanit-kõiki toole ära ei magaks ja oma karvu sinna ei jätaks. Pärast koju tulekut mööbli kasutusvalmis panek (toolid ära võtta).
toidu ja joogivee toomine , vahetamine, nõudepesu, toidu ja veepritsmete eemaldamine koeranõude ümbrusest põrandalt ja seintelt.
käpapuhastus
muu koerapuhastus
kuulekustreening, koera hellitamine, sotsialiseerimine,
mängimine (pallid, koeramänguasjad, närimisasjad ja nende pudid igal pool), räbalad pallid aias peavad meeldima
kammimine…
haukumiskombega tegelemine (niisamahaukumine, möödakäijate peale haukumine või kui on igatsus peal ja teid pole kodus, öösel suvalisel põhjusel, autode peale)
pikad jalutuskäigud, et saaks koer väsitatud ja liikumisvajaduse täis.
Pissitamiskäigud hommikul, töölt tulles ja enne magama minekut
pissiloikude koristamine toas, kui juhtub
pesategemishooajal diivanite-voodite, muu pehme materjali kaitsmine ja ära panemine koera eest
jooksuajal erijälgimine, et plehku ei pane või koera kaitsmine kavaleride eest jalutuskäikudel.
koera kinni panemine, kui autoga välja sõidate aiast ja kui tulete tagasi aeda (üks asi, võib jooksu panna, teine asi, nii on omanikud aegajalt ise omi koeri osaliselt alla ajanud, käpast üle jne.)rohkem ei tule nagu meelde
Siin on kirjeldatud seda kõige hullemat stsenaariumit:) Tegelikult enamikke väljatoodud probleeme saab ennetada või lihtsustada. Enamik antud probleeme on seotud koolitusega: koera saab õpetada ainult ühes kohas junnitamas käima (minu koer seda teeb); koer teab, kus on tema koht – st diivanil ega kuskil kõrgemas kohas ta olla ei tohi, samamoodi saab piirata ta liikumist majas (meil ei käi koer ei elutoas, kontoris ega teisel korrusel); haukumine; kaevamisaugud – ka seda saab õpetada, et koer ainult ühest piirkonnas kraabiks; elementaarne treening on koera ainutl väljas pissil käimise õpetus. Kui on oma aed, siis pole ju vaja pissitamisjalutuskäike teha.
On koeri, kes oma loomult hauguvad vähe ja kes ajavad vähe karvu. On tõuge, kellel on väike liikumisvajadus, mõned saavad hästi kodus üksi hakkama jne jne. Tuleb lihtsalt sobiv tõug valida. Ja IGA normaalne koeraomanik steriliseerib oma looma ära, et poleks neid õnnetuid soovimatuid kutsikaid.
No ei ole must stsenaarium. see on reaalsus ja koerakoolitus ei ole ime. Igal loomal nagu ka inimesel on oma iseloom. Konkreetse koeraomaniku loomad, keda kirjeldan, on hästi koolitatud ja kuulekus- ja välimusmedalitega loomad. Sellist nagu ei raatsita lambist ära steriliseerida, võib-olla tahaks enne pesakonna kutsikaid. Vähemalt ühe kutsikapesakonna sünnitamist peeti emasele loomale tervislikuks.
Ei olnud seda punkti, kes koeraga koolis käib.
Mustast stsenaariumist tegevusi:
Kes looma otsib, kui metsa või küla peale putkab
Kes naabreid lohutab, kui koer kanad on surnuks jooksutanud, naabri taksi pooleks hammustanud või lambad ära ajanud või surnuks purenud.
Kes jalgrattureid lapib, kui koerale nad eriti ei meeldi ja õnnestub mõni kätte saada.
Kes isaste kaklusele vahele läheb (eluohtlik) kui jalutuskäigul juhtub?
Kes naabrite jäetud mürgipalle aia äärest korjab, kui naabrile koer ei meeldi.
Kes imikuga haiglas istub, kui koeralt mitte-eluohtlikke hammustusi peaks saama.
Kes uued porgandid istutab, kui aiamaal juhtub mutt just peenra all toimetama ja saab plaaniväliselt peenar ära songitud. (st. aed peenramaa ja koerajalutusaia vahele ehitada).
Kes õpetab koera, millise koha peale võib aias astuda ja kuhu ei tohi.
Imiku ja koera jaoks ausalt, koraga ei jää aega tegeleda. See on, nagu oleks kaksikud.
100eur kuus saate kulud ainult siis kui oma koera rämpstoidu peal toidate ja tema pealt kokku hoiate.
See väide ei andnud mulle rahu. Arvutasin, et kui palju raha kuluks, kui toita koera ainult kõige kallima kuivtoiduga, mis saada on – Orijeniga. PetCitys (kõige kallim koht kust osta) maksab 13kg kott täpselt 100EUR. Soovituslikud päevased kogused 40kg kaaluva koera jaoks (täiskasvanud suuremat kasvu kuldse kaal) on 280-420g – sõltuvalt koera aktiivsusest. Kotitäiest jätkub siis 31-46 päevaks, ehk siis 1-1,5 kuuks. Kui mitte toita 100% kuivtoiduga, vaid anda vahel ka näiteks toortoitu, siis läheb odavamaks. Orijen ei ole ka ainuke kvaliteetne koeratoit (olen kohanud ka arvamust, et ta ei sobigi kuldsele hästi) – on teisi ka: Acana, Barking Heads, Fromm jt.
Kustkohast ikka see 250eur ühe koera kohta tuleb?
No ei ole must stsenaarium. see on reaalsus ja koerakoolitus ei ole ime. Igal loomal nagu ka inimesel on oma iseloom. Konkreetse koeraomaniku loomad, keda kirjeldan, on hästi koolitatud ja kuulekus- ja välimusmedalitega loomad. Sellist nagu ei raatsita lambist ära steriliseerida, võib-olla tahaks enne pesakonna kutsikaid. Vähemalt ühe kutsikapesakonna sünnitamist peeti emasele loomale tervislikuks.
Kui sa omas mustas stsenaariumis kirjeldad konkreetset koera, siis ei klapi ju midagi? Miks on vaja koeraga käia pissitamiskäikudel mitu korda päevas, kui oma aed on olemas?
Minu koer on tänaval elanud krants, kelle võtsin omale täiskasvanuna. Tema koolitus on olnud üsna keeruline, AGA sellist jama nagu sina kirjeldad, ei ole ta küll teinud. Kehv koolitus siis kui koer oskab ainult trikke teha aga normaalselt käituda mitte. Koera iseloom muidugi mängib suurt rolli, aga normaalne koerterkoolitaja ja omanik arvestabki iseloomuga ja kohandab treeningut vastavalt sellele. Enne koera võtmist tuleks samuti paika panna, mis on kodused reeglid (a la kus koer olla tohib), siis on kohanemine kõikidele valutum.
Ma ei taha siinkohal öelda, et koera omamine on ainult lust ja lillepidu. Kaugeltki mitte aga kui tööd teha koeraga, siis on neid rõõme rohkem kui muresid.
100eur kuus saate kulud ainult siis kui oma koera rämpstoidu peal toidate ja tema pealt kokku hoiate.
See väide ei andnud mulle rahu. Arvutasin, et kui palju raha kuluks, kui toita koera ainult kõige kallima kuivtoiduga, mis saada on – Orijeniga. PetCitys (kõige kallim koht kust osta) maksab 13kg kott täpselt 100EUR. Soovituslikud päevased kogused 40kg kaaluva koera jaoks (täiskasvanud suuremat kasvu kuldse kaal) on 280-420g – sõltuvalt koera aktiivsusest. Kotitäiest jätkub siis 31-46 päevaks, ehk siis 1-1,5 kuuks. Kui mitte toita 100% kuivtoiduga, vaid anda vahel ka näiteks toortoitu, siis läheb odavamaks. Orijen ei ole ka ainuke kvaliteetne koeratoit (olen kohanud ka arvamust, et ta ei sobigi kuldsele hästi) – on teisi ka: Acana, Barking Heads, Fromm jt.
Kustkohast ikka see 250eur ühe koera kohta tuleb?
Jutt ei olnud ju ainult söögikulust 250eur kuus, vaid kogukulust. St söök, koolitus, raviarved, emergency fond (mõni inimene asendab selle kindlustusega), koeratarbed (mänguasjad, jalutusrihmad, kaelarihmad, transpordivahendid, šampoonid, karvahooldus) jnejne. Teemaalgataja loodab maksimaalselt 100euriga kuus hakkama saada, see on ebareaalne!
Soovitan lisaks rahalisele kulule üles kirjutada koeraga seotud vajalikud tegevused ja kes ja kui tihti mida teeb.
Nt.
junnide otsimine ja korjamine aiast
muru taastamine (koera põhilisel liikumisteel tekib porimülgas. eriti juhtub seal, kus aiaga piirneb tänav)
kaevamisaukude likvideerimine (püüavad mutte ja vesirotte, peidavad ja otsivad oma varandust)
pissimiskõrgusel olevate taimede ümbritsemine võrguga (taimed, millele pissitakse ja seda koerad teevad, taimed ja puud lähevad kollaseks ja hävivad ära lõpuks)
veranda pesemine porijälgedest
karvade ja päevade ajal vereplekkide eemaldamine siseruumides
diivanitele-vooditele-tugitoolidele toolide asetamine, et kodust äraoleku ajal koer teie voodit-diivanit-kõiki toole ära ei magaks ja oma karvu sinna ei jätaks. Pärast koju tulekut mööbli kasutusvalmis panek (toolid ära võtta).
toidu ja joogivee toomine , vahetamine, nõudepesu, toidu ja veepritsmete eemaldamine koeranõude ümbrusest põrandalt ja seintelt.
käpapuhastus
muu koerapuhastus
kuulekustreening, koera hellitamine, sotsialiseerimine,
mängimine (pallid, koeramänguasjad, närimisasjad ja nende pudid igal pool), räbalad pallid aias peavad meeldima
kammimine…
haukumiskombega tegelemine (niisamahaukumine, möödakäijate peale haukumine või kui on igatsus peal ja teid pole kodus, öösel suvalisel põhjusel, autode peale)
pikad jalutuskäigud, et saaks koer väsitatud ja liikumisvajaduse täis.
Pissitamiskäigud hommikul, töölt tulles ja enne magama minekut
pissiloikude koristamine toas, kui juhtub
pesategemishooajal diivanite-voodite, muu pehme materjali kaitsmine ja ära panemine koera eest
jooksuajal erijälgimine, et plehku ei pane või koera kaitsmine kavaleride eest jalutuskäikudel.
koera kinni panemine, kui autoga välja sõidate aiast ja kui tulete tagasi aeda (üks asi, võib jooksu panna, teine asi, nii on omanikud aegajalt ise omi koeri osaliselt alla ajanud, käpast üle jne.)rohkem ei tule nagu meelde
Siin on kirjeldatud seda kõige hullemat stsenaariumit:) Tegelikult enamikke väljatoodud probleeme saab ennetada või lihtsustada. Enamik antud probleeme on seotud koolitusega: koera saab õpetada ainult ühes kohas junnitamas käima (minu koer seda teeb); koer teab, kus on tema koht – st diivanil ega kuskil kõrgemas kohas ta olla ei tohi, samamoodi saab piirata ta liikumist majas (meil ei käi koer ei elutoas, kontoris ega teisel korrusel); haukumine; kaevamisaugud – ka seda saab õpetada, et koer ainult ühest piirkonnas kraabiks; elementaarne treening on koera ainutl väljas pissil käimise õpetus. Kui on oma aed, siis pole ju vaja pissitamisjalutuskäike teha.
On koeri, kes oma loomult hauguvad vähe ja kes ajavad vähe karvu. On tõuge, kellel on väike liikumisvajadus, mõned saavad hästi kodus üksi hakkama jne jne. Tuleb lihtsalt sobiv tõug valida. Ja IGA normaalne koeraomanik steriliseerib oma looma ära, et poleks neid õnnetuid soovimatuid kutsikaid.
Mis mõttes koeraga pole vaja jalutada kui on oma aed? Loomulikult on! Ega jalutamine pole ainult pissitamiseks! See ongi see, miks korterikoertel on tihtipeale palju parem elu kui oma hooviga koertel. Nimelt oma hoovi need koerad unustataksegi, sest nii on mugav. Korterikoeraga PEAB väljas käima ja kokkuvõttes on koera elu palju parem.
Retriiveritega võib üsna kindel olla et kui ta hoovikoeraks jätta, siis käid teda regulaarselt mööda küla taga otsimas ja ükski normaalne kasvataja oma koera sellisele perele ka ei müü, kel koeraga sellised plaanid. See koer tahab inimese juures olla!
Üldiselt ei olnud see mitte must stsenaarium, vaid üsna reaalne. Must on palju hullem ja ka mustaks stsenaariumiks peab valmis olema. Mitte kunagi ei tea, millise koera sina saad.
Eelmisele: küsimus oli ju pissitamisjalutuskäikudest, mitte lihtsalt jalutamisest. Pissitamiseks piisab sellest, kui koer lihtsalt õue lasta ja seda saab teha vastavalt vajadusele. Jalutamine on loomulikult teise eesmärgiga ja selle vajadust ma ei seagi kahtluse alla.
Meil on kuldse retriiveriga võrreldes vàike koer (veidi alla 10 kg), tegemist tõukoeraga.
Senised kulud tema peale on ca 3,5 aasta jooksul olnud umbes 3500.-, sh kutsika ostuks ja kõikideks vaktsineerimisteks kulunud raha, pesad-puurid-rihmad-küüne-ja karvahooldusvahendid, puugitõrje ja ussirohi jne, samuti toit, koolitused ja viimase 2 aasta jooksul ka 1-2x nädalas treeningud.
Lisaks oleme käinud paaril näitusel ja võistlusel, ka nende osalustasu on sinna sisse arvestatud (see muidugi puhtalt minu enda isiklik huvi ja need ca 300.- saaks ka “säästa”).
Raviarveid erilisi pole juhtunud, vaid paar seedehäiret ja mõni haavake kàpapadjandil.
Reaalne igakuine toidukulu ca 25-30.- (ei söö Orijeni, aga kvaliteetset kuivtoitu ning konserve, samuti köögivilja ja lihakraami), kindlustus 13.- ja nipet-näpet maiusteks, aeg-ajalt mõni uus mänguasi vms.
Eks kõik sõltub koerast ja omanikust, mõni ostab koerale rohkem riideid ja aksessuaare kui endale, mõni saab hakkama elementaarse ja ehk veidi lisaga.
Peamine on aga see, et koer on pereliige, kelle olemasolu ja vajadustega (mitte ainult finantse puudutavaid) peab pere arvestama 10-15 aastat ning tegema seda armastuse ja hoolivusega.
Üldiselt ju ilusti kirjutad kulud välja. Ravikulud võivad ka suuremad olla, seda ei tea ette. Pole küll väga suur koer ja siis igasugused puugi- kirbutõrjed ei maksa hullult. Samas, kui on vaja näiteks vaja mingi haiguse või nahaprobleemi korral antibiootikumiravi ja muud, siis võivad kulud ka sadades olla. Mul on ka üks enda koer enda auto alla jäänud ja peale seda traumat läks 550 nagu naksti lisaks järelravi ja oma aeg töölt eemal. Tooks lisaks veel selle, et retriiver vist küll pole väga isepäi hulkuma trügija või äkki ikkagi tükib kaasa, kui keegi väravast välja läheb? Kui kipub hulkuma, siis kulu on ka elektriline piire ja kaelarihma patareid. Ootamatud kulud on alati õnnetused, mis nõuavad suurt ravi. Samas sa teed kindlustuse. Kindlustuse välistustes tasub üle vaadata punktid, mille puhul ei kompenseerita arstiabi. Kui taha hakata näitustel käima, siis need ka kulud. Üldiselt näitused ja erinevad kokkutulekud on ka päris toredad ajaveetmise moodused.
Tõukoerte pidajana pean ka välja tooma selle, et tõugudele iseloomulikud haiguseid aitab välistada või minimeerida korralikust pesakonnast valitud kutsikas. Sellepärast on ka paberid olulised. Peab siiski uurima vanemate tervist ja ka teiste lähisugulaste oma. Kui sinu jaoks on ka paberiteta koer võrdne tõukoeraga, siis ei oska nõu anda.Soovin kindlasti tõukoera ja parimast võimalikust perest. Seepärast kutsika hinna peal kokku ei hoia.
Näitustel käima ei plaani hakata, küll aga koertekooli lähen ise. Ma saan aru, et 1 x nädalas ja aasta aega?
Mees kardan söögi ja ravikulusi. Ise kardan muidugi ravikulusi küll, aga kui teen kindlustuse, siis ju peale vajtsiinide ja puugi rohu muu makstakse kinni. Või ri maksta?
Hoidjaid mul mõningad variandid on, kes hoiaks hea meelega, aga iga x muidugi ei saa kindel olla ka. Samas, kui tahame mehega nt kinno minna ja kooliealused lapsed kodus, siis nemad ju koeraga. Lapsed nii tahavad koera, ise tahan juba ka ja annan aru, et kogu koormus jääb mulle, aga olen sellega nõus, sest usun et rõõmu ja häid külgi on rohkem. Tänapäeva koolilapsed ju ka nii stressis ja paljud tarvitavad AD, tarvitan isegi tööstressi tõttu. Arvan, et koer aitab laste ja mu enda tervist hoida, mehe oma samuti. Või olen täitsa valel teel.
Kui kutsa on koolitatud saan vahel töölegi kaasa võtta
nii armas teema 🙂 mul omal koera pole ja ilmselt ei tule ka (kuna peres on üks loomakarvadele allergiline), aga koeri ma sellegipoolest armastan väga.
see koera töölevõtmise asi – minule isiklikult väga meeldib, kui keegi oma looma tööle kaasa võtab, alati on elevust kui palju olnud. samas, loomaomanikud on ise öelnud, et koer nt ise ei tunne ennast mugavalt võõras kohas – päris vabalt ju ikka ringi käia ei saa ja võõras koht ja inimesed tekitavad iseenesest talle stressi.
koer nt ise ei tunne ennast mugavalt võõras kohas
Oleneb koerast ja töökohast. Mul on koerad tööl jm avalikes kohtades käinud ja seda täiega nautinud: neile meeldib inimeste tähelapanu ja ka see, et saavad vaikselt tukkuda, kui kedagi pole läheduses. Kuid kutsikas või vana koer võib väga ära väsida.
Kui on normaalse närvikavaga ja sotsialiseeritud koer, kellel on töö juures võimalus ka segamatult tukastada, siis ei tohiks see suur koerale küll mingi murekoht olla.
No pissimiskäigud ühildatakse sageli koera jooksutamisega. Suuremad ja aktiivsemad tahavad ikka mitmekilomeetriseid jooksuringe, et heas toonuses püsida ja koer tegeldud saaks ja liigne energia jamale ei kuluks. Enne tööleminekut hea jooksuring-jalgrattaring oleks ideaalne. Jalutamine kord päevas on nõrkadele. Võtke puudel või mingi sülekoer. Esimene koer ei pea mingi vasikas olema, keda ei jõua vajadusel kinni hoida, eriti, kui hakkate lapsevankriga jalutamas käima. Kuidas sa lapse ja koera valvamist samal ajal jalutuskäikudel ette kujutad?
Nauditavate jalutuskäikudega on lisaks see jama, et kui praegu saate üksteist ja loodust nautida ja ringi vahtida ja juttu ajada, siis kui on koer, siis karjatad koera. Vaatad koera, valvad ja kui kuhugi mõneks sekundiks nuuskima jääb, mõtled, et noh, kas ta leidis nüüd sitta, mida süüa ja milles püherdada või mõne lõppenud linnu või mis tal seal on. Tähelepanu on koeral. Kujutle pooleteiseaastast last, kellel on lisaks hambad, küüned ja kiirus. Meil siin üks jooksis sellises tempos, oli aiast lahti pääsenud, et tunne jäi, et tänava läbis pikuti kahekümne sekundiga. Nagu mingi torpeedo tuhises mööda, kuni ma oma lastega teel koperdasin ja ilmaimet vahtisin.
Koerahaisu ja märja koera haisu võiks enne koera võtmist mõne tuttava koerapidaja juures nuusutamas käia.
Tegelikult mulle koerad väga meeldivad ja suhtun neisse hästi, kuigi ma siin enne olen igasugust kirjeldanud. Aga mitte igal inimesel ei pea olema koer. Igal koeral peab olema inimene. Teil ma ei saanud aru, kes see inimene oleks teist, kui üks on lastega rakkes ja teine koera ei taha. Koeraga tegelemiseks võib kasvõi varjupaigas käia natuke aega koerajalutamist tegemas. Siis on natukegi näha, kas soov koer võtta on tõsine soov ja kas asjast asja saab.
Kui olete stressialtid inimesed, siis soovitaks läbi rääkida või ajurünnaku teha, mis võiks koerapidamisel stressi tekitada ja kas positiivne kaalub selle üles. Koer on omaniku peegel. Kui koera pere on stressis ja depressioonis ja pigem kurb, kandub see koerale üle, nii et panna vastutus teie õnne eest koerale on ehk liigapalju nõutud ühelt healt loomalt.
Soovitan lisaks rahalisele kulule üles kirjutada koeraga seotud vajalikud tegevused ja kes ja kui tihti mida teeb.
Nt.
junnide otsimine ja korjamine aiast
muru taastamine (koera põhilisel liikumisteel tekib porimülgas. eriti juhtub seal, kus aiaga piirneb tänav)
kaevamisaukude likvideerimine (püüavad mutte ja vesirotte, peidavad ja otsivad oma varandust)
pissimiskõrgusel olevate taimede ümbritsemine võrguga (taimed, millele pissitakse ja seda koerad teevad, taimed ja puud lähevad kollaseks ja hävivad ära lõpuks)
veranda pesemine porijälgedest
karvade ja päevade ajal vereplekkide eemaldamine siseruumides
diivanitele-vooditele-tugitoolidele toolide asetamine, et kodust äraoleku ajal koer teie voodit-diivanit-kõiki toole ära ei magaks ja oma karvu sinna ei jätaks. Pärast koju tulekut mööbli kasutusvalmis panek (toolid ära võtta).
toidu ja joogivee toomine , vahetamine, nõudepesu, toidu ja veepritsmete eemaldamine koeranõude ümbrusest põrandalt ja seintelt.
käpapuhastus
muu koerapuhastus
kuulekustreening, koera hellitamine, sotsialiseerimine,
mängimine (pallid, koeramänguasjad, närimisasjad ja nende pudid igal pool), räbalad pallid aias peavad meeldima
kammimine…
haukumiskombega tegelemine (niisamahaukumine, möödakäijate peale haukumine või kui on igatsus peal ja teid pole kodus, öösel suvalisel põhjusel, autode peale)
pikad jalutuskäigud, et saaks koer väsitatud ja liikumisvajaduse täis.
Pissitamiskäigud hommikul, töölt tulles ja enne magama minekut
pissiloikude koristamine toas, kui juhtub
pesategemishooajal diivanite-voodite, muu pehme materjali kaitsmine ja ära panemine koera eest
jooksuajal erijälgimine, et plehku ei pane või koera kaitsmine kavaleride eest jalutuskäikudel.
koera kinni panemine, kui autoga välja sõidate aiast ja kui tulete tagasi aeda (üks asi, võib jooksu panna, teine asi, nii on omanikud aegajalt ise omi koeri osaliselt alla ajanud, käpast üle jne.)rohkem ei tule nagu meelde
Pooled probleemid on ju ennetatavad ja sõltuvad tõu valikust. Meie koer ei aja näiteks üldse karva ja peale esimest jooksuaega kavatseme ta steriliseerida. Peale pooleaastaseks saamist normaalne koer enam tuppa ei lase, ûldjuhul palju varemgi. Intelligentne koer saab samuti aru, kuhu tohib pissida aias ja kuhu mitte.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
