Teema: Pikapäevarühm koolis I klassil

Käib. Mis mõttes kasulik? Minu jaoks on oluline teadmine, et ta on mingi kindla kellani järelevalve all, saab seal ka kerge eine. Koduseid töid ta seal ära teha ei viitsi, aga ta ei teeks neid üksi kodus ka.
Ehk siis aeg, kus koos sõpradega lollusi genereerida, on paar tundi lühem.

Minu laps käib pikapäevarühmas kuna koolibuss ei toogi koju enne pikapäevarühma lõppu. Aga seal saab süüa, seal suunatakse õue mängima ning minu laps, kes on õppimises üsna iseseisev, teeb ka kodused ülesanded sel ajal ära. Lisaks saab ta sõpradega koos seal mängida.

Minu laps käis samuti I klassis pikapäevarühmas, ent talle seal ei meeldinud, sest õpetajaks/järelvaatajaks oli ilmselgelt pensionärist endine õpetaja, kes (enam?) lapsi eriti taluda ei suutnud. Või tegelikult vist üldse inimesi, sest ka mina sain suhteliselt ebameeldiva suhtumise osaliseks.
“Kirjade järgi” pidanuksid nad seal käima õues iga ilmaga ning kui õue tõesti minna ei saa, siis tegelema lauamängude, ettelugemise (ja loetu üle arutlemise) ja muu sellisega. Ja teisel tunnil said soovijad õppida, järelvaatajal ei olnud kohustust neid õpetada, võis vastavalt oskusele/soovile aidata.
Tegelikkus oli nii, et nad käisid terve aasta jooksul täpselt 2 korda õues (ja mu laps oli pikapäevarühmas kõik päevad, mil rühm oli avatud, v.a. 2 korda u nädal aega, kui ta haige oli), mingit lauamängude mängimist organiseeritult ei olnud (võib olla, et oleks lubatud vaikselt mängida, kui keegi oleks julgenud küsida, aga mine tea…), ette loeti ka mõned üksikud korrad. Ja järelevaataja ei öelnud lastele isegi seda (seal oli tegemist enamasti 1. klassi lastega ikkagi, kel ajataju väga ei ole), et nüüd on pikapäevasöögi vahetund (seda enam, et selles koolis tunni lõpukella ei olnud, alguse kell küll, aga siis oli juba hilja sööma minna, kui uus tund peal oli juba) või et nüüd on aeg hakata õppima. Lastel oli lubatud hästi vaikselt omavahel rääkida, ent minu laps kõige rohkem joonistas seal või mängis telefonis.