Teema: Pikkuse vahe paneb mind mehelikult käituma

Pikem mees

Minu mees pole ka minust märgatavalt pikem.
Algul arvasin, et see ongi parem, et lisab voodielule vürtsi kui samas kaalukaterkoorias saab seksida, nii, et varbad vastu varbaid – suud vastu suud. Aga sa ei usu kui väga ma eksisin.
Õigepea sain teada, et see “mees” tahab, et ma teda voodis naiselikult võtaksin, dildoga taha ja puha.

Selliste teemade puhul ohkan ma alati õnnelikult oma 164 pikkuse juures. Jummel, kuidas mehed mind elus hellitanud on…voodis ja väljaspool voodit. Kontsadega olen umbes 170 ja jumalikult ilusalt väike iga mehe kõrval.

Kägu kirjutas:

Kuidas saada üle sellest instinktist?

Leida endale selline mees, kes ise teeb ukse lahti ja aitab välja ja ise kõiki asju otsustab.
Küsimus pole pikkuses, lihtsalt see jõudis sulle tol hetkel “läbi kontsade” kohale.

Kui sa Napoleoni või Hitleriga koos oleks, siis tunneksid ennast nii abitu kärbsena kui vähegi veel võimalik. Lambinäide, aga ehk said aru.

Ilmselt mingi õpitud mall ja eelmised mehed on ka mökud olnud.

P.S. Kuidas saavad mees ja naine sama pikkuse juures samas kaalus olla?
Näiteks 175/80 naine on normaalne naine, aga 175/80 mees on…pisut ikkagi kõhetu ja alakaalus.

Kui lühemat kasvu mees on jupats ja jupp, kas siis keskmisest pikem naine on hiid või pilvelõhkuja teie meelest? Kas pole enda teha, küll aga suhtumine. Aga on erandeid ka selles, näiteks kui sünnid sellisena, et pole võimalik elus ka õppida ega suhtumist muuta.

Ma 177/70. Suleke, aga noks on ok.

Ära kanna kontsi. Kõige lihtsam. Mu 175 cm pikkune sõbranna pole kõrgeid kontsi kandnud viimased 25 aastat, kui ta koos mehega väljas käib. Mees tal 178. Kui sõbrannadega välja läheb, siis paneb kontsad alla (ja on meist kõigist pikem).

Kägu kirjutas:

Ma olen sinust 10 cm pikem (175 cm) ja mulle jupatsid küll konkurentsi ei suuda pakkuda
Teisisõnu- pean ma naise mõnusaimaks ja ilusaimaks pikkuseks u. 173-177 cm vahemikku. Kui proportsioonid on ka paigas, siis- super! Ja seda igas vanuses. Minu silm sellisel naisel puhkab.

Pisikesi ei pane nagu tähelegi…

Hahhahhaa
Sa võid ju neid tornkraanadest naisi ilusateks ja mõnusateks pidada, aga küsi meeste käest ka…oi, kuidas pikad ilusad mehelikud mehed hellitavad ja hoiavad väikesi naisi…sellest ei ole sul aimugi 🙂

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Ma olen sinust 10 cm pikem (175 cm) ja mulle jupatsid küll konkurentsi ei suuda pakkuda
Teisisõnu- pean ma naise mõnusaimaks ja ilusaimaks pikkuseks u. 173-177 cm vahemikku. Kui proportsioonid on ka paigas, siis- super! Ja seda igas vanuses. Minu silm sellisel naisel puhkab.

Pisikesi ei pane nagu tähelegi…

Hahhahhaa
Sa võid ju neid tornkraanadest naisi ilusateks ja mõnusateks pidada, aga küsi meeste käest ka…oi, kuidas pikad ilusad mehelikud mehed hellitavad ja hoiavad väikesi naisi…sellest ei ole sul aimugi

Sa oled vastik.

Kägu kirjutas:

Ur St kirjutas:

Minul on olnud lapsepõlvest saati sarnane kiiks sees. Annan endale aru, et see on mu oma mõtlemises kinni, aga lahti ka sellest ei saa. Olen 180cm pikk. Lähedased sõbrannad on mul kõik vahemikus 155-165 ja ma olen terve elu võtnud nende seltsis endale alateadlikult meheliku rolli – avan uksed, luban nad enda ees sisse, ei luba raskeid asju tõsta, ei luba pimedas üksi koju minna, astun vahele, kui keegi neid tülitab jms. Mul oleks tõenäoliselt väga keeruline harjuda endapikkuse või siis endast lühema partneriga, aga armastus on muidugi pime. Kui satub see ÕIGE olema minupikkune, siis võibolla suudan ka sellega kohaneda. Kindlasti väldiksin ka kõrgeid kontsi
Ma arvan, et sa pead ise oma mõtlemist korrigeerima, kui mehele ei ole pikkus probleem, siis sina ei tohi ka seda oma peas välja mõelda.

Kuidas sa julged jupisõbrannadega väljas käia ja veel kontsadega, aga mehega ei julgeks? Kas sõbrannad ei tundu sulle nagu mudilastena? Su jutust jääb mulje, et sul meest polegi. Peadki elama terve elu üksinda ühiskonna arvamuse tõttu, see on muidugi kurb.

Eiei, sa mõistad mind valesti – ühiskonnaga ei ole mul mingit muret ???? Ja mul ei ole ka muret sellega, et ma pikk olen. Lihtsalt endast lühemate inimestega koos olles võtan instiktiivselt endale tugevama poole rolli ja mõneti mulle meeldib oma kallite inimeste eest hoolitseda. Aga suhtes tahaksin ma ikkagi ise tunda end väiksema ja nõrgema poolena. Minu senised partnerid on olnud kõik minust pikemad ja tõenäoliselt ma isegi ei oska lühemaid mehi märgata selle pilguga, et temast võiks minu kaaslane saada. Ainsad lühikesed mehed, kellega koos ma end mugavalt tunnen, on mu oma algklassiealised pojad ????

Sa ei oska oma pikkust enda kasuks mängida. Olen 181cm pikk (ok abikaasa on 190, seega probleemi selles osas pole) aga mingeid komplekse ka pole. Meetrised jalad on iga mehe pilgumagnet.

Kägu kirjutas:

Sa ei oska oma pikkust enda kasuks mängida. Olen 181cm pikk (ok abikaasa on 190, seega probleemi selles osas pole) aga mingeid komplekse ka pole. Meetrised jalad on iga mehe pilgumagnet.

Mu lapse klassijuhataja on PIKKA kasvu naine, aga sellegipoolest käib ta alati kontsadel. Vaatasin just klassipilti, minu 170cm pikkusest pojast on ta (kontsadel) rõõmsalt pool pead pikem.

Kägu kirjutas:

Meetrised jalad on iga mehe pilgumagnet.

Seda küll, aga kahjuks mitte alati positiivses mõttes.

Paljud pikad naised armastavad miniseelikut ja kõrget kontsa, aga jalad, mis nende vahel välguvad, on sageli üsna ebaseksikad kõhetud kepid.

vabandust, teemast kõrvale..väikest kasvu naised on nunnud ja armsad küll jaa, ei eita üldse.
ometi ma olen end oma 193 cm mehe kõrval küll alati imehästi tundnud, olen ise 177 ja meie pikkusevahe on minu jaoks igatahes ideaalne:)

aga teemaalgataja, see oli sul esimene kord kontsi kandes mehest pikem olla. järgmine kord võtad juba mõistusega ja hoiad end juhtimast-sehkendamast tagasi, teadlikult, ja lased mehel uksi avada ja muud teha.
või siis ei kanna kontsi, vähemalt mitte nii kõrgeid:)

Olen abielus 17 aastat, koos oldud veelgi kauem – pool elu. Mees on minupikkune (176 cm) ning kannab minuga sama suurusnumbrit. Vähe sellest- isegi jalanumber on sama. Seetõttu lähevad meil omavahel uniseximad riided (dressipüksid, pusad, kindad, joped) ning tossud või matkasaapad alatasa vahetusse.

Ja meile mõlemale sobib see vägagi. Oleme mehega parimad sõbrad, saanud seni koos kõik maailma asjad läbi arutatud, rahulikult ja asjalikult nõu pidada küll laste võistlustele viimise, küll maja remondi ja saja muu vajaliku asja puhul. Olen mõnikord tabanud end mõttelt, et mulle meeldib võrdväärne suhe. Jah, armumise algusjärgus eriti võib tunduda selline sugupoolte rõhutamine väga olulisena. Ja eks ta olegi- hormoonid ju möllavad ja puha. Kuid aastate möödudes, tänapäevastes tingimustes, jäävad tihti pinnale ja säilitavad oma abi- või kooselu ikkagi need paarid, kus keegi ei pea teist endast nõrgemaks/ tugevamaks, rumalamaks/targemaks jne.

See, kui mees vaatab oma naisukesele uhkelt ülevalt alla, võib ju tunduda alguses väga tore ja ürgmehelik. Ent kui nüüd sellises suhtes peaks tekkima mingisugune vaidlus, siis eeldab ju mees edasi, et naine ikka temale alt üles vaatab, kõiges teda ilusti kuulab ega vaidle vastu. Ongi jama käes. Minu abielu on nii kaua vastu pidanud tänu sellele, et meil ei vaata keegi kellelegi ei alt üles ega ülevalt alla ning arutamist vajav probleem arutataksegi kahekesi koos läbi, ilma et teine osapool mingeid teise sugu halvustavaid või naeruvääristavaid silte kleebiks.