Tere
Tahtsin uurida, et kuidas teil sõimedes tüdrukute ja printsessidega lood on? Me mehega ei poolda sellist tüdrukute roosasse pakkimist ja oleme enda tütart (2,7 aastat) kasvatades seda printsessiteemat vältida üritanud – st riideid on tal kõiki värve (nt sinine kombe) ja mänguasju on ka igasuguseid (nii nukud, mänguköök kui ka autod jne). Multikaid ka näitame minimaalselt ja siis ka nt põrsas peppat vms. Laps ise on rõõmus ja rõõsa.
Nüüd on on lastesõimes lahti läinud mingi totaalne printsessibuum – mitu tema sõbrannat käivadki iga päev elsa kostüümis kohal (tiaarad peas ja kogu krempel) ja teatavad, et nemad on printsessid. Meie tirts, kes enne väga ei hoolinudki, on ka nüüd natuke kade ja läheb kurvaks sellise asja peale. Üldiselt on ta selline aktiivne ja pigem liidri rollis seal sõbrannadega, aga tema ainuke, kellel üldse neid sätendavaid asju pole. Kas peaks siis tõesti talle ka tutu seeliku ostma ja elsa kostüümi või on see mööduv faas? Näitasin talle youtube’st elsa laulu klippi ka, aga see teda üldse ei huvitanud 😀
Teema: Printsessindus lastesõimes
Küll ikka osatakse mõttetutest asjadest probleeme teha. Mul on poiss ja tema on tahtnud olla Superman, krokodill jne. Ja mis siis? Ikka olen soovidele vastu tulnud. Mingit hullu raha sinna alla panema ei hakka, aga mõningad asjad olen ostnud. Lasteaias nägin, et tüdrukud olid vahepeal kõik printsessid, siis inglid ja liblikad, mis selles siis halba on? Varsti läheb mööda jälle. Mina olen üldse seisukohal, et kui laps midagi soovib, see soov ei ole kulukas ega kuidagi kahjulik, siis miks mitte.
Su laps on nii väike veel, et kõik need faasid on alles ees 🙂 Paljud sõime-ealiste vanemad soovivad oma lapsi jäigast lahterdamisest eemal hoida, ei osta poisile supermani asju ega piigale roosat värki. Aga lasteaias läheb see kõik tavaliselt ikka täie hooga käima. Ja ei näe ma põhjust keelata ka, las lapsed mängivad. Mis multikatesse puutub, siis samamoodi ei olegi 2-3 aastane laps veel tavaliselt suur telekafänn ja pikalt ei vaata. Teleri-arvuti sõltuvus saabub enamasti mõned aastad hiljem.
Mul endal on kaks tütart. Ühel oli too printsessindus täiega peal, teisel aga mitte. Teine tütar võis vabalt hommikul minna lasteaeda kauboikostüümis ja kõik oli korras.
Ma soovitan sul mitte probleemi teha ja võtta paindlikult ning vabalt. Kui su laps ise soovib, et ostaksid talle ka Elsa-stiilis riided, siis võid ju osta. Kui aga last ennast printsessindus ei huvita, siis ei pea ostma. Kusjuures mainiks, et Elsa on ju veel vägagi positiivne kangelane ja tüdrukutele oma vapruse ning perekonna hoidmisega igati eeskujuks. Vaata kui su 6-aastane hakkab fännama vampiire ja laipu ning nõuab Monster High uusimat nukku ning otsustab minna lasteaeda mustades võrksukkpükstes ning näomeigiga mis muudab ta laibanäoliseks… 🙂
Minu jaoks on ka see printsessindus võõras. Aga ma ei usu, et niimoodi keelates sellest üle saab. Oli mul endal lapsepõlves mingi roosa periood ja läks üle. Samuti luban oma lastel lapsepõlves kõik need hullused läbi põdeda, siis ehk vanemas eas on nõus normaalseid riideid kandma. Mul ka üks laps tahab hoopis, et kõik asjad oleksid supermehe omad, käibki kodus kogu aeg supermehe kostüümis. Küll läheb üle. Vanema lapsega saab juba väga kkenasti rääkida toon-toonis värvivalikust, maitsekusest, liialdamisest jne. Teine tütar hetkel on printsessifaasis, sest sõbrannad lasteaias on ka.
Laps on muidugi veel natuke väike, et tema endaga asja tulemuslikult arutada: mis sulle nendest teiste tüdrukute asjadest kõige rohkem rõõmu teeks; kas nad mängivad nende kostüümidega mingeid mänge, kuhu ilma kostüümita lapsi ei võeta; äkki saab nendes mängudes osaleda ka mingis teises rollis, mis sulle endale tegelikult rohkem meeldiks (kui Elsa multikas ei huvitanud). Aga kui on nutikas laps, siis äkki on kasu ikkagi niimoodi arutlemisest, kui püüad ise tema eest nendele küsimustele vastata.
Mina teeksin esimeses järjekorras kindlaks, kuidas sõimes õpetajad sellisele asjale lähenevad – kas nad suunavad lapsed automaatselt sugude järgi eri mänguasjadega mängima, kas nad kiidavad tüdrukuid ainult kena ja armas olemise eest ja poisse julge ja tugev olemise eest, kas nad ütlevad tüdrukule, et tal ei sobi püssiga mängida, ja poisile, et tal ei sobi nukuga mängida. Teine asi, et kui õpetajatel tõesti on sellised soostereotüübid, on lapsevanemal ilmselt võimatu neid muuta. Mingis vanuses võib lapsele seletada, et mõnede arvates tüdrukutele sobivad ainult “tüdrukute asjad” ja poistele “poiste asjad”, aga minu meelest ei ole nii, vaid kõik lapsed on esiteks ikkagi lihtsalt lapsed ja igaüks võib teha seda, mis just teda rohkem huvitab.
Meil on lihtsalt satsiline printsessikleit kodus olnud, mida nii 2,5-3aastaselt on usinalt kantud. See on faas, mis mõne aasta pärast ise üle läheb. Pole mõtet asja suureks puhuda. Las lapsed mängivad. Nii seitsme-kaheksased leiavad tavaliselt juba, et roosa ja printsessindus on väkk.
Tütar on 5-aastane ning see printsessindus on neil lasteaias käinud kuskil 3-aastasest saadik. Kõrgaeg oli eelmisel aastal, kui olid enamikus neljased ja nüüd on pigem vaibuma hakanud. Mina selles mingit probleemi ei näe, minu meelest sellised mängud pigem arendavad fantaasiat ja kujutlusvõimet, eriti kui need printsessiks olemise vahendid ei ole päris täiuslikult valmiskujul vaid nende jaoks peab ise natuke juurde mõtlema või miks mitte ka meisterdama. Lapsele on täiesti omane, et ta mängib erinevaid rolle ning minu jaoks pole probleem ka mingid selleks vajalikud asjad osta. Muidugi ei pea vajalikuks osta mingit ulmekallist täiuslikku printsessikostüümi, aga kohaliku Konsumi mänguasjariiulilt leitud kroon ja võlukepp on meil kodus olemas. Ideaalse printsessi kleidi saime kaltsukast (mingi lilla lai ja õhuline maani kleit on, paar “kalliskivi” ka peal, tõenäöliselt mingi etenduse vana kostüüm vms), selle kujutleb laps vajadusel nii Elsa, Rapuntsli kui lihtsalt printsessi kleidiks. Elsa keebi rolli täidab issi hommikumantel, mis “graatisiliselt” õlgadele pannakse ja mille alläär”elegantselt” mööda maad lohiseb. Saumuti kui lasteaias vaatan, millise kujutlusmaailma nad õues oma mänguks on loonud (ronimislinnakust saab loss, vedruhobusega ratsutatakse kordamööda “mägedesse”, nii kui vähegi lund on, kerkib ühele lasteaia õuel olevale künkakesele “Elsa jääloss” jne, siis mina olen küll õnnelik, et mu laps koos oma kaaslastega sellise fantaasiamaailma suudab luua ning selles huviga mängida.
Miks paljud arvavad, et see on teemaalgatajale probleem või mure:D? Inimene lihtsalt tahab asjast rääkida. See ei pea automaatselt mure või probleem olema.
Üldiselt on ta selline aktiivne ja pigem liidri rollis seal sõbrannadega, aga tema ainuke, kellel üldse neid sätendavaid asju pole. Kas peaks siis tõesti talle ka tutu seeliku ostma ja elsa kostüümi või on see mööduv faas? Näitasin talle youtube’st elsa laulu klippi ka, aga see teda üldse ei huvitanud
Jah, see on mööduv faas. Kui mitut täiskavasnut naist sa tead, kes printsessi kostüümis ringi hängivad?
Lase lapsel laps olla ja las tal olla sitsi ja satsi ja roosat ja printsessikleite. Laps mängib oma isu täis ja mingil hetkel see teema teda enam ei huvita. Tulevad uued huvid. Kui sa talle selliseid asju aga kategooriliselt keelad, siis ta tunneb end esiteks teistena ebavõrdselt ja ega tal see printessiihalus üle lähe. Pigem saab sellest tema unistus.
Läbitud etapp 😀 Kunagi olime ka hästi originaalsed ja olime kindlad, et MEIE tütred ometi ei lähe mingi vooluga kaasa. Lasteaias aga muutus kõik. Praegu ajab täitsa naeru peale. Nüüd on suurem tütar “musta” riietuse etapis (salamisi hoian pöialt, et ei läheks neetideni asi), väiksemal “elsa-etapp” just lõppemas. Inimesed, laske vabaks!
Huvitav, mul on poiss 2a6k, ma ei kujutaks ettegi, et ta oleks kellegi peale kade või kurb, et ta ei saa või tal ei ole. Kas tüdrukud on siis tõesti nii palju rohkem arenenud juba selles eas? Minu poiss ses suhtes ikka tahab asju, millega teised mängivad vms, aga kodus küll ei ole seda probleemi, et kellelgi lasteaias on midagi, mida tema tahaks ja ta siis kurb oleks vms. Meie sõimes pole kellegi kunagi mingeid kostüüme ka olnud, ma ei teagi, kas kasvatajad lubavad, ebamugav ju riietata jne. Nii et jah, ma ei saa probleemist absoluutselt aru tegelikult.
Kas peaks siis tõesti talle ka tutu seeliku ostma ja elsa kostüümi või on see mööduv faas?
Väljendume ikka äärmuslikult eksole? 😉
No osta siis see mõne-eurone Elsa-pildiga särk või kleidike, ei pea ju “tutu-seelik” olema. Tõenäoliselt läheb see faas tõesti mööda ja tuleb järgmine faas. Iseseisvust, oma stiili kujundamist ja teiste hulgas enda hästi tundmist saab teisiti ka lapsele õpetada, kui oma põhimõtteid peale surudes. Las laps teeb just oma valikuid, teeb neist järeldusi ja õpib elu läbi selle.
Ma mõtlesin kanaiivselt, et mina oma tütart printsessiks ei nimeta. Aga kui laps oli umb 1a7k, leidis maal maast mingi rõnga, pani pähe ja teatas: “pintess”. Eks ta rmatutes on näinud.
Nüüd laps 2a2k ja aegajalt topib mulle asju pähe ja teatab, et emme on kuninganna ???? tõsi, seda õpetasin juba ise, et kui tema on printsess, olen mina kuninganna ????
Samuti “lakib” ta guašidega küüsi, kuigi ma pole tema nähes lakkinud, kuid piisab lakitud küünte nägemisest. Värvipliiatsitega üritab nägu värvida….
Ehk olen aru saanud, et sooneutraalne kasvatus on võimalik üksnes juhul, kui vanemad on sootud????
Ilusasti saan tüdrukut riietada ka ilma elsade ja tutudeta. Tee patsike pähe, väike lipsuke juustesse, pükste peal veidi ilusam pluus vmt.
Üks äärmus on muidugi see, kui vanemad ise ostavad ja suunavad lapsi neid multikategelasi fännama, samas teine äärmus on see kus sellele julmalt vastu seistakse, et oi minu laps on nüüd küll eriline ja tubli, tark ja mis iganes ja selliste jaburustega ei tegele. Minu arvates jääb õige suhtumine sinna vahepeale, kui lapsel pole huvi, siis loomulikult pole vaja peale suruda, aga kui on, siis mõistlikkuse piirides võib ju vastu tulla. Ei juhtu midagi kui tal on paar riideeset kapis nende tegelaste piltidega või mõni nukk vms.
Kui mu laps küsib mingit ülehinnatud ebakvaliteetset asja, siis ma ei osta, lihtsalt pole mõistlik minu arvates, aga jõuludeks sai küll Elsa nuku ja üks frozeni teemaline tuunika on tal ka olnud, kodus võib vabalt mängida kassi, konna, printsessi, lendurit, keda soovib, võimalusel leiame talle mingid vahendid sinna juurde, printsessi mängimiseks olen tal lubanud ühte peokleiti kodus kanda, mis hakkab nkn väikseks varsti jääma, las tunneb siis nii palju rõõmu sellest veel kui saab.
Tere
Tahtsin uurida, et kuidas teil sõimedes tüdrukute ja printsessidega lood on? Me mehega ei poolda sellist tüdrukute roosasse pakkimist ja oleme enda tütart (2,7 aastat) kasvatades seda printsessiteemat vältida üritanud – st riideid on tal kõiki värve (nt sinine kombe) ja mänguasju on ka igasuguseid (nii nukud, mänguköök kui ka autod jne). Multikaid ka näitame minimaalselt ja siis ka nt põrsas peppat vms. Laps ise on rõõmus ja rõõsa.
Nüüd on on lastesõimes lahti läinud mingi totaalne printsessibuum – mitu tema sõbrannat käivadki iga päev elsa kostüümis kohal (tiaarad peas ja kogu krempel) ja teatavad, et nemad on printsessid. Meie tirts, kes enne väga ei hoolinudki, on ka nüüd natuke kade ja läheb kurvaks sellise asja peale. Üldiselt on ta selline aktiivne ja pigem liidri rollis seal sõbrannadega, aga tema ainuke, kellel üldse neid sätendavaid asju pole. Kas peaks siis tõesti talle ka tutu seeliku ostma ja elsa kostüümi või on see mööduv faas? Näitasin talle youtube’st elsa laulu klippi ka, aga see teda üldse ei huvitanud ????
Kas siis kahju on sätendavaid asju osta? Ja kõik see printsessindus on ju nii nunnu, milleks te sellest end ja last ilma jätate.
…lihtsalt sellepärast, et paar ema ei suuda oma lapsi hommikul lapsteaeda minnes veenda, et võibolla võiks täna normaalsete riietega minna.
No ega sina ka tundub et selles veenmises kuigi tugev pole, kui juba mõte käib sinna ostmise poole. 🙂
Varsti jahtute maha ja saate vanematena üle sellest faasist, et “meie laps küll …. ei kanna/tee/taha …” 😀
Meil on kaks tüdrukut (4 a ja 5,5 a) ja kuna mulle endale see roosamanna ei meeldi, siis olen ka pigem teisi värve riideid ostnud, üritanud roosat vältida. Ei pannud ka nende esimestel lasteaia-aastatel tähele, et mingit erilist printsessindust oleks olnud, aga kui laps tahab vahepeal kahara seelikuga baleriinihiirt mängida, siis las mängib. Ning huvi printsessimuinasjuttude ja Elsa-Anna jmt tegelaste vastu tuli neil tahes-tahtmata, aga see ju ei tähenda, et samas ei huvitaks loodussaated, masinad või nt 5-aastast hoopis kunstiajalugu või et nad ei mängiks vahepeal hoopis piraate, viikingeid või superkangelasi. Ja mida suuremaks lapsed saavad, seda vähem ma õnneks sellistele tühistele asjadele tähelepanu pööran, et jumal hoia, nüüd on sellel pluusil mingi sätendav kiri peal, seda küll selga ei saa 😀 Suuremad panevad niikuinii juba tähele, mis teistel seljas on, kui sõbrannal on liblikatega T-särk, siis muidugi tahaks sõbrannaga “ühtekas” olla. Palju huvitavam on mu meelest lasta lastel just ise leida seda oma riietust, mis neid parajasti õnnelikuks teeb (muidugi jälgin, et värvid jne kokku sobiks, et sobiks õigesse olukorda jne), aga minu lastel on hetkel üsna palju vabadust riietumisel. Neile on see ka kasuks tulnud, nt hommikul enne lasteaeda oskavad ise vaadata, missugune pluus ja seelik kokku sobivad, missuguse kleidiga mis värvi sukkpükse võtta jne. Põhialused värvivalikul on selged. Neil on ka üsna varakult olnud soov ja tahtmine ise valida, mis selga panna.
Meie viiene on läbinud riietes väga mitmeid etappe (vahepeal tahtis kõike triibulist, seejärel kõike lillelist, seejärel tahtis, et kõik riided oleks toon-toonis, nt pidi kõik seljas olema sama tooni lillakas), kui tema jaoks see periood see on kuidagi eriline ja oluline olnud, siis las valib kapist ainult lillad riided. Igasugustesse kostüümidesse riietumine on mõlemale lapsele väga lõbus, nii et meil on kodus suur kast, kus on nõiakostüüme, loomakostüüme, keepe, kroone, liblikatiibu, paar kaharat seelikut (no liblikatiibadega ja selliste seelikutega on ju lõbus haldjaid mängida), mõõk-kilp, piraadimüts jne. Tahavad on printsessid, tahavad on kassid, peaasi, et mängivad.
Ja muide, 2-3-aastastel eriti ei olegi veel seda Elsa-huvi, nii et kui praegu rõõmustad, et see teda ei huvitanud selle filmi klipp, siis see on pigem eakohane, mitte erakordne.
Printsessiriided olgu ikka kodus ja sünnipäevadel kandmiseks. Lasteaias on meil ka suur kostüümiladu rühmas, õhtuse mängu ajal saavad riietada end siis kelleks tahes. Aga et hommikust õhtuni mõni laps sädelevas looriga kleidis ja tiaara peas ringi käib, meil lubatud pole. Ka ehted üldiselt on meil keelatud. Väga mõistlik.
Mina uuriks õpetajatelt, kas selline riietumine on lubatud ja kas sinu last selle riietuse puudumisel tõrjutakse. Jah, ka 2aastased võivad juba rühmas teisi tõrjuda, kahjuks.
Meil polnud ühel tüdrukul rühmas viie aasta jooksul vist kordagi kleiti seljas. Ega ei saanud aru ka, et tüdruk.
Ma ei tea, kas tüdruk pükstega on rohkem sooneutraalne kui poiss kleidis, kuid midagi sellist pidi vist olema.
mu lapsel on igaks juhuks olemas igaks hooajaks üks ilus pidukleit ka, aga kuramus, ta ei taha kleiti! Vaadata meeldib, nukule selga panna meeldib. Aga enda selga ei taha! Talle meeldivad hoopis traksipüksid. Kui palun, et proovime sulle ka kleiti selga, hakkab nutma! (ei, ta ei ole poiss, tüdruk ikka). 😀
olen talle siis pidulikumaks puhuks ostnud hoopis mõne satsilise lillelise (mitte roosa, vaid pigem sinaka) triiksärgi. sellised meeldivad, neid ta on nõus kandma. Aga kleiti või seelikut – ei taha! No ma siis enam ei ole talle ostnud ka. Kui kunagi tahtma hakkab, eks siis ostan jälle.
Olgu öeldud, et ma muidugi ise ka ei kanna peaaegu mitte kunagi kleiti, väga, väga harva, no kord-paar aastas. Kodus ma olen dressides, kodust väljas pükstes. Sest see on praktiline. Seelik ei lenda tuulega üle pea, saab kõndida, kui on liiga kitsas seelik, siis ju jälle tipi sellega… Pükstega on mugav. Lapsel samuti – saab ronida, roomata, joosta jne.
Ma olen mõelnud, et ehk peaks endale hakkama sagedamini kleiti või seelikut selga panema, et laps natukene ikka massi ka sulanduks (see on oluline, kui ei taha kiusamise alla sattuda). Õnneks tal väga ühe värvi eelistust ei ole praegu, on igat värvi asju. Multikakangelastest meeldib peppa, hello kitty ja printsess fiona. (näe, üks printsess tuli ka ära) 😀 Elsa multikat ta on näinud, aga see teda eriti ei huvitanud, Shreki lood on need, mida ta fännab. eesel ja draakon ja fiona on tegijad.
mu lapsel on igaks juhuks olemas igaks hooajaks üks ilus pidukleit ka, aga kuramus, ta ei taha kleiti! Vaadata meeldib, nukule selga panna meeldib. Aga enda selga ei taha! Talle meeldivad hoopis traksipüksid. Kui palun, et proovime sulle ka kleiti selga, hakkab nutma! (ei, ta ei ole poiss, tüdruk ikka).
olen talle siis pidulikumaks puhuks ostnud hoopis mõne satsilise lillelise (mitte roosa, vaid pigem sinaka) triiksärgi. sellised meeldivad, neid ta on nõus kandma. Aga kleiti või seelikut – ei taha! No ma siis enam ei ole talle ostnud ka. Kui kunagi tahtma hakkab, eks siis ostan jälle.
Olgu öeldud, et ma muidugi ise ka ei kanna peaaegu mitte kunagi kleiti, väga, väga harva, no kord-paar aastas. Kodus ma olen dressides, kodust väljas pükstes. Sest see on praktiline. Seelik ei lenda tuulega üle pea, saab kõndida, kui on liiga kitsas seelik, siis ju jälle tipi sellega… Pükstega on mugav. Lapsel samuti – saab ronida, roomata, joosta jne.
Ma olen mõelnud, et ehk peaks endale hakkama sagedamini kleiti või seelikut selga panema, et laps natukene ikka massi ka sulanduks (see on oluline, kui ei taha kiusamise alla sattuda). Õnneks tal väga ühe värvi eelistust ei ole praegu, on igat värvi asju. Multikakangelastest meeldib peppa, hello kitty ja printsess fiona. (näe, üks printsess tuli ka ära)
Elsa multikat ta on näinud, aga see teda eriti ei huvitanud, Shreki lood on need, mida ta fännab. eesel ja draakon ja fiona on tegijad.
Püksid ei välista printsesse 😀 Meil armastavad tütred ka lasteaias käia T-särgi ja vabaajapüstega, mitte kleidi või seelikuga, nad on lihtsalt rohkem nii harjunud. Aga kui korraga mõni hea sõbranna lasteaias korraga seelikuga käima hakkab, siis tekkis ka meie lapsel nö seeliku-periood. Huvitav ongi nende eelistuste juures see, et meelemuutus võib tekkida üleöö.
nii nagu poistel on mingil eluhetkel püssi teema, on ka tüdrukutel printsessi teema. nii lihtsalt on, oli ja jääb.
Meil saab tüdruk kohe 6a ja oleme saanud läbi ilma nende nö karnevalikleitideta. Pidulikke kleite on mitmeid ja seelikutega käib meelsasti. On tiaarasid ja võltspatse, ehteid ja kingakesi. Haldja võlukepp ja lepatriinutiivad. Aga Elsa v printsessikleiti pole kordagi küsinud ega poes huvi tundnud, ise pole kinkima ka hakanud, sest minu meelest sobivad need siiski eelkõige rollimängudeks. Ja kui saab ilma hakkama, siis ei näe nagu vajadust. Kedagi kleidi puudumise pärast sõimerühmas küll tõrjuma ei hakata.
Miks lubavad osad printsessikleidis lasteaeda minna? Võimalik, et need 2-3a on just sellises faasis, kus on riiete ISE valimine kohutavalt tähtis ja emad lihtsalt ei viitsi iga jumala hommik tülitseda teemal, mida selga panna, sest eesmärk on enam-vähem heas tujus laps lasteaeda saada. On ka olulisemaid teemasid, kus end kehtestada. Minu laps näiteks mingi hetk ei tahtnud uusi asju selga panna ja käis oma lemmikutega. Ilmselt õpetajad ja teised emad arvasid, et meil rohkem riideid polegi 🙂 Tegelikult oli kapitäis, mida lihtsalt ei tahetud.
no mina mõtlen printsessikleidi ostmise peale sellepärast, et laps heidikuks ei jääks lasteaias. Mitte sellepärast, et laps ise nuiaks ja jonniks
2-3 aasta vanuses nad ei oskagi veel eriti nuiata teatud liiki riideid ju, see on täiesti eakohane. Sinu kirjade põhjal jäi mulje, et 1) su tütart ei huvita printsessindus; 2) sõimes pidi leiduma tüdrukuid, kes on roosades kleitides; 3) sinu laps pidi neid kadestama.
Mis järeldusi neist seikadest teha võiks? Kas su laps i s e tahab siis endale roosat kleiti, miks ta muidu kadestab nagu kirjutad? Või lihtsalt mõtled hoopiski sina praegu üle, et “kui minu lapsel pole roosat kleiti, siis muutub ta heidikuks”? Kumb variant siis tegelikult on?
Olen ise mitme tütrega need lasteaiad läbi teinud ja just sellest aspektist võetuna tänan õnne, et meil oli mammutlasteaed suurte 23-pealiste rühmadega. Väikestes kollektiivides valitseb vahel oht, et kui rühmas ongi vaid 5 tüdrukut, siis üks tüdruk saab liidriks ja ülejäänud 4 peavad hakkama joonduma tema järgi, valikut pole. Seevastu suures lasteaias ning suures rühmas on see hea külg, et lapsi on väga erinevaid ja erinevate huvidega. Tekib mingi piigade-punt, kes armastavad roosasid kleite ja tiaarasid, las nemad siis printsessitada omavahel. Ent samuti tekib ka sõpruskond neist, kes roosandust väga ei fänna. Minu vanem tütar kuulus tollesse teise sõpruskonda, läks hommikuti lasteaeda, mängupüstol taskus ja sulgedega kaabu peas. Samuti ka poisid jagunesid huvide järgi – olid sõjamängude mängijad, supermanid ja need kes armastasid mitte-roosade tüdrukutega koos näiteks loomaaeda mängida. Igaühele leidus oma kamp, kus oli huvitav olla ja kellelegi ei vaadatud viltu, keegi polnud heidik. Kui kedagi kiusama või tõrjuma kiputi, siis toimus see reeglina mitte huvide, vaid pigem muude seikade tõttu- nt mustus või liigne tagasihoidlikkus vms.
Ma olen mõelnud, et ehk peaks endale hakkama sagedamini kleiti või seelikut selga panema, et laps natukene ikka massi ka sulanduks (see on oluline, kui ei taha kiusamise alla sattuda). Õnneks tal väga ühe värvi eelistust ei ole praegu, on igat värvi asju. Multikakangelastest meeldib peppa, hello kitty ja printsess fiona. (näe, üks printsess tuli ka ära)
No vaevalt, et seeliku puudumise pärast kiusama hakatakse. Kiusatakse ikka siis, kui lapsel on määrdunud, koledad riided,kaltsud seljas. Aga ka pükstes saab ju väga kena välja näha. Mu oma laps käib esimest aastat sõimes pükstega praktilistel põhjustel – 1. ta ei oska veel kleidisaba potile istudes tõsta, kuidminu soov on, et ta saaks võimalikutl palju ilma abita hakkama sõimes. Nüüd oleme kodus hakanud harjutama 2. Õue minnes ei pea nii palju riideid vahetama (mulle mõte t-särgist ja ihikseelikust ei meeldi, sest liiga palju kihte ümber kere siis). Seelikud aga tundub, et mänguhoos võib lihtsalt seljast libiseda vmt 😀
Aga eeskuju määrab küll – ma ise käin palju seelikute/kleitidega ja laps ka tihti kodus juba ise küsib seelikuid/kleite ja mõnikord isegi valib (2a2k). (muide, ei ole ainult variant kas väga kitsas või üle pea lendlev, seal vahepeal on veel palju võimalusi, sh veniv materjal, millega saab ka turnida).
Lapse 2a sünnipäeval juhtus, et olin ise pükstes ja kõik nais-sugulased olid ka pükstes, ainult tütar oli kleidis ja väga kiiresti teatas ta, et ei taha kleiti … Ühest küljest mõtlen jah, et laseb end teistest mõjutada – samas jälle see kleidiotsus oli ka ju minu tehtud ja võibolla just peaks vaatama, et laps otsustab ise juba, isegi kui see on mõjutatud otsus, aga siiski tema otsus, mitte minu otsus.
Neile, kelle lapse rühmas on probleemiks see, et igapäevariiete asemel kiputakse tulema kostüümikleitidega (umbes nagu need hiinakad Elsa-kleidid vmt), soovitaks rääkida õpetajatega, et korraldataks teatud aja tagant kostüümipäev, kus iga laps saab tulla tema lemmikkostüümis. Meil on mõlema lapse rühmas seda tehtud ja lastele väga meeldis, poisid tulid muidugi peamiselt ämblikmehekostüümides, tüdrukud olid erinevad muinasjututegelased. Võib-olla just selle pärast pole minu tütarde rühmas ka tähele pannud, et keegi päris ehtsa kostüümiga tuleks (seda on muidugi kõvasti, et kantakse multikategelaste piltidega puuse ja kleite jmt, aga need on ikkagi tavariided), et neil on selleks spetsiaalsed teemapäevad olnud.
Meie lapse lasteaias pole lubatud kostüüm seljas kohale ilmuda. Küll aga on mängutoa nurgas suur kast kostüümidega, kust igaüks võib võtta ja selga panna, kui parajasti tundi ei ole. Lapsed on 4-5. Kui on tund, siis tuleb kostüümid tagasi panna.
Meile jälle tuli lasteaiast teade, et toimub lasteaia printsi ja printsessi valimine. Et vanemad peavad siis oma lapse etteaste ette valmistama/selgeks õpetama. Rühmades toimuvad eelvoorud ja siis nende eelvoorust edasi saanute hulgast valitakse lasteaia prints ja printsess. Minu lapse rühmas on siis nublud vanuses 3-4. Iseenesest ju tore, et õpetajad viitsivad üritusi korraldada, aga ürituse sisu paneb seekord küll kukalt kratsima. Ma olen selline vana kooli inimene, kes päris täpselt ei mõista, miks peab lapsi juba sellises vanuses omavahel võrdlema, pingeritta panema ja parimat valima. Võiks ju teha niisama ürituse, kus igaüks saab oma oskusi näidata. Mis te sellisest “printsessitamisest” arvate? Võib-olla ma olen ainus imelik, kes sellisest üritusest ei vaimustu?
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
