Palun nõu, olen ootamatult oma lapsele lisatoidu pakkumisega päris hätta jäänud.
Hakkasin beebit lisatoiduga harjutama pärast 5 kuu sünnipäeva, et 6-kuusena saaks juba ilusti liha anda (üldiselt ma lähtun Eesti lastearstide soovitustest: http://ravijuhend.ee/…/patsiendijuh…/imiku-toit-ja-toitumine). Ja seetõttu ka, et mul tutvuskonnas on väga palju kogemusi, kuidas 4-5-kuuselt alustamise korral lapsed võtavad lisatoitu suure huvi ja entusiasmiga, aga hiljem alustamise korral hakkavad protestima.
Algul läkski kõik suurepäraselt. Ükskõik kas andsin aedviljapüreed või putru, laps püüdis iga suutäit. Üsna ruttu suurenesid portsud 50+ grammini. Ka lihaga 6-kuuselt läks algul kõik suurepäraselt.
Siis aga, umbes-täpselt 7 kuu sünnipäeva paiku sai ta kas mingi toidumürgistuse või kergema kõhuviiruse, oksendas paar tundi kõvasti. Seepeale ma loogiliselt kavatsesin talle anda paar päeva vaid kergemat toitu ehk siis rinnapiima. Aga pühade aeg, palju tegemisi – ning puhtalt mu oma mugavuse ja lohakuse tõttu 🙁 tegin suure vea ja venitasin selle ainult RP-perioodi nädalapikkuseks.
Ja siis, kui uuesti lisatoitu pakkuma hakkasin, oligi tagajärjeks EI-EI-EI! 🙁 Ükskõik mida ma pakun, ta lihtsalt kategooriliselt ei soovi lusikast süüa. Samas on ta nüüd juba varsti 8-kuune ning vajab hädasti lihast saadavat rauda, aedviljadest vitamiine jne. 🙁
Iseenesest küll ma olen nii enam-vähem jõuga suutnud talle ikka 50 g putru ja 50 g liha-köögiviljapüreed sisse toppida, aga see on ikka olnud väga-väga jõhker sundsöötmine, millesugust ma tegelikult ise sugugi õigeks ei pea. Põhimõtteliselt nii, et kui ta hetkeks end unustab ja kogemata suu avab, siis välkkiire liigutusega lusikas suhu ja suutäis talle keele või suulae tagaossa poetada – ja sel juhul ta neelab ilusti alla. Isegi ei hakka nutma või muidu protestima. Aga siis surub suu kriipsuks kokku, pöörab pea ära ja teeb kõik endast oleneva, et ma järgmist suutäit enam anda ei saaks. Ning muidugi muutub ta päevast päeva järjest osavamaks, suudab järjest pikemalt suud kinni hoida, ühesõnaga, ilmselgelt selline vägisi söötmine kuhugi ei vii. Eile ma vaatasin, et muud varianti enam pole üldse – kui, siis ainult lusikas jõuga hammaste vahelt läbi suruda, keel lusika abil jõuga alla lükata ja lusikas “kurku suruda”. Aga see on muidugi juba täiesti vastuvõetamatu vägivald …
Siinkohal hakkab minu mõistus otsa saama. Oleme nüüd juba 2 nädalat möllanud. Olen pakkunud sama toitu 7 päeva järjest. Olen toonud uue toiduna sisse porgandipüree. Olen püüdnud teda lepitada sellega, et andnud talle endale ka lusika kätte (ainuke tagajärg, et vehib lusikaga ja muudab enda söötmise veelgi keerukamaks). Olen loomulikult säilitanud rõõmsa hoiaku, ohtralt kiitnud iga allaneelatud suutäie eest, pole kordagi pahandanud ega välja näidanud oma kurvastust või muret, kui ta siiski ei taha süüa. No ei oska enam …
Kaks asja siiski on, mida olen mõelnud, aga mida pole veel julgenud proovida.
1. Ma olen alati väga tõsiselt võtnud seda soovitust, et mitte pakkuda magusat puuviljapüreed esimese toiduna, muidu hiljem soolast ei taha. Vanem laps (kes sõi ideaalselt kõike) hakkas puuviljapüreesid saama vist alles 1 a paiku. Aga kuna praegu minu meelest väiksemal pole protest mitte niivõrd maitse vastu, kuivõrd lusika vastu üleüldiselt, siis äkki peaksin püüdma talle pakkuda lusikast just midagi nii head, millest ta kuidagi keelduda ei saa? Et annaks näiteks pirni vmt eriti magusat, siis segaks sinna õuna, edasi prooviks õun + porgand, siis lisaks juba jälle natuke liha? Ainult et äkki ma pärast kahetsen ja on tõesti veel hullem teda jälle soolast sööma saada? Ja kuni ma teda vaikselt harjutaksin-meelitaksin magusaga, kuidas siis kogu see aeg lihaga saab, praegu ta peaks ikkagi juba iga päev arvestatava koguse liha sööma? 🙁
2. Olen mõelnud, et prooviks panna hakkliha puuviljavõrgu sisse, et äkki ta sealt nätsutaks endale ise natuke liha ikkagi sisse. Aga kas sealt puuviljavõrgust ikkagi saab ta ise mõistlikus koguses midagi kätte, st just lihataolise konsistentsiga asja? No ja üleüldse, ega see soolata keedetud liha ju mingi eriline hõrgutis pole. Pealegi pole ma kuigi kindel, kas ta mul nüüd kogu selle sundsöötmise peale enam puuviljavõrkugi vabatahtlikult suhu paneks. Aga seda siiski vast võiks proovida, või mis teie arvate? Või äkki läheb just veel hullemaks, et pärast võib-olla saaks puuviljavõrgu abil veel talle mingitki köögivilja või puuvilja sisse sööta, aga järsku siis ei võta enam seda ka, kui on võrgust liha pakutud?
Veel ideid ja kogemusi palun!