On siin kedagi, kelle lapsel kas tingituna erivajadusest vm põhjusel on või oli söömine raskendatud? Mul sündis sügavalt enneaegne laps, juba aastake olen söömise ja kaaluprobleemidega maadelnud. Esimest korda elus mõtlen üldse söömise ja selle tähenduse ja funktsiooni peale meie, psühholoogiliste ja füüsiliste põhjuste üle. Mul puudub Igasugune kokkupuude söömishäiretega, pole ma kunagi eriti mõelnud mida või kuidas ma söön, söömine lihtsalt on. Süüa teha mulle ei meeldi ja söömine ise on lihtsalt mingi hädavajalik tegevus muude tähtsate asjade vahel…
Ja nüüd on mul kodus see närviline niru sööja, arengus aeglane, ikka veel beebi, elu keerleb vaid grammide ja ampsude ümber…
Mõtlen ja juurdlen ja tahaks midagi lugeda, aga ei oska otsida. Endal pole aega ega isu süüa, vahel on tunne, et mul tuleb endal söömishäirete varsti. Sageli taban end vihaselt mõtlemas, miks ometi peab inimene üldse sööma, miks seda vaeva vaja on. Tahaks ka elada õhust ja päikesest nagu taim.
Vaatasin seda filmi ja mõtlesin, mida ema on pidanud üle elama, 7 aastat, raske ette kujutada.
https://m.youtube.com/watch?v=NelpARXhoZY
On siin kedagi sarnaste probleemidrga? Kuidas te hakkama saate, mis laps teeb, kas kunagi läheb lihtsamaks?
Teema: Probleemid söömisega
Mina toidab ise last 10 aastast. Vastasel juhul oleks ta hukkunud.
Mida ma tunnen küündimatust ja suurt tülgastust.
On siin kedagi, kelle lapsel kas tingituna erivajadusest vm põhjusel on või oli söömine raskendatud? Mul sündis sügavalt enneaegne laps, juba aastake olen söömise ja kaaluprobleemidega maadelnud. Esimest korda elus mõtlen üldse söömise ja selle tähenduse ja funktsiooni peale meie, psühholoogiliste ja füüsiliste põhjuste üle. Mul puudub Igasugune kokkupuude söömishäiretega, pole ma kunagi eriti mõelnud mida või kuidas ma söön, söömine lihtsalt on. Süüa teha mulle ei meeldi ja söömine ise on lihtsalt mingi hädavajalik tegevus muude tähtsate asjade vahel…
Ja nüüd on mul kodus see närviline niru sööja, arengus aeglane, ikka veel beebi, elu keerleb vaid grammide ja ampsude ümber…
Mõtlen ja juurdlen ja tahaks midagi lugeda, aga ei oska otsida. Endal pole aega ega isu süüa, vahel on tunne, et mul tuleb endal söömishäirete varsti. Sageli taban end vihaselt mõtlemas, miks ometi peab inimene üldse sööma, miks seda vaeva vaja on. Tahaks ka elada õhust ja päikesest nagu taim.
Vaatasin seda filmi ja mõtlesin, mida ema on pidanud üle elama, 7 aastat, raske ette kujutada.
https://m.youtube.com/watch?v=NelpARXhoZY
On siin kedagi sarnaste probleemidrga? Kuidas te hakkama saate, mis laps teeb, kas kunagi läheb lihtsamaks?
Minu enda lapsel olid söömisega väikesed probleemid, st oli närb sööja ning ei võtnud ka kaalus juurde. Üks ülipüüdlik arst kirjutas meid haiglasse sisse. Seal aga kohtusin teise arstiga, kes poole tunniga mu maha rahustas ja asjadele teise pilguga vaatama pani ning koju tagasi saatis. Pole vaja vist öelda, et tagantjärele tundub probleem ülitühine. Minu tuttava lapsel oli asi pisut keerulisem, lapsel on autismispektri häire ja sellest tingituna piirdus tema toiduvalik pikka aega ainult piima ja paljaste saiaviiludega. Tasapisi hakkas laps ka muid toite sööma, aga ema loobuski mingil hetkel lapse kasvatamisest ja kolis eraldi elama, sest ei tulnud olukorraga toime. Nüüdseks on laps pisut kummaline teismeline, aga tema tervisega on kõik korras.
Oma jutuga tahan ma öelda, et püüa leida mõni psühholoog enne kui lained üle pea kokku löövad. Minul oli õnnelik juhus kohtuda mõistliku arstiga.
Minul on 2-aastane poeg. Sündis kerge sünnitraumaga (äkksünnitus, rangluumurd, kerge hapnikupuudus; loodetavasti ei midagi püsivat). Rinnapiima jõi kenasti, aga lisatoit ei läinud kuidagi kurgust alla- iga kord hakkas öökima; ta oli väga põdur ning peaaegu koguaeg nohus, mistõttu nohu ajal valgus ninasekreet kurku ning siis hakkas söömise ajal ka oksendama. Ja nii kuude kaupa, iga päev 3 korda. <See oli jube aeg, mis kestis kokku 1,5 aastat. Alguses mitu kuud perearst ikka ütles, et pakkuge ja pakkuge, pakkuge seda ja toda. Olin ise juba nutu äärel – mida ma pakun, kui absoluutselt kõik teda öökima ajab. Mingil ajal (kui ise liikuvamaks sai), tõusis lihtsalt söögitoolist püsti ja ei söönudki.
Aga põhjuseks, nagu selgus Tartus neelamishäirete taastusravikeskuses (vist oli selline nimi), oli tema kõrge, viilkatusekujuline suulagi, lihtsalt anatoomiline iseärasus, mille tõttu toit jäi suulakke kinni, ning keel ei jõudnud seda edasi kugu poole lükata. See kõrge suulagi pidavat aja jooksul ise lamenema. No loodame. Praegu on poiss 2-aastane. Neelamisoskus on küll paranenud, aga kogu selle jama peale on suur tõrge söömise vastu üldse, nii et põhitoiduse saab ta paraku ikkagi rinnapiimast.
Mulle endale mõjus see aeg laastavalt. Närvid oli pingul kui pillikeeled, iga kord söömaaja lähenedes hakkas mul endal kõht krampi kiskuma ja mul ei läinud ka endal söök sisse.
See kõrge suulagi pidavat aja jooksul ise lamenema. No loodame.
Minul lamenes ca 11-12-aastaseks.
Küll lameneb sinu pojal ka.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.