Kui 12-aastasel autistlikul lapsel on vajadus üksi rattaga tänaval liikuda ning “jalgrattakool” talle ei sobi, siis tuleb talle leida muu võimalus eeskirjade õppimiseks, eksami tegemiseks ja lubade saamiseks.
Eeskirju õppida võib ta vabalt ka individuaalõppel, aga ilmselt vajaksid vanemad pisut abi praktiliste oskuste lapsele õpetamisel (tean lapsi, kes ei saanudki ratturi lube, sest rattaharjutused ei tulnud välja). Tasub “jalgrattakoolis” rääkida, kas laps saab teha lihtsalt eksami, aga selline kokkulepe saab ainult siis tulla, kui õppel on lihtsalt teine vorm.
Terve linn on täis lapsi, kes sõidavad rattaga ja ilma ratturi juhiloata, mõtle, kas tahate ka olla üks nendest. Ise leian, et autistlikule lapsele (ja tema vanematele) oleks ratturi lubade saamine oluline samm, milleks võiks leida legaalse ja asjakohase variandi, et laps ka tegelikult omandaks oskused ja teadmised ja saaks kogemuse sammu ühiskonna reeglite aktsepteerimise suunas – kehtivad ju tulevikuski need talle samamoodi, ehkki ta on eriline. Äkki soovib laps kunagi saada autojuhiluba või mõnda muud luba või litsentsi.
Ja kui ei õnnestu, siis mis ikka, elu läheb edasi.