Teema: raha ja õnn

Andke mulle miljon, ma pärast vastan 😀

Tegelikult ma arvan, et kindlasti raha teeb õnnelikumaks. Saad osta asju mis meeldivad, reisida, elada ilusas majas… Ei meeldi kodutööd – palkad koristaja. Suhteprobleemid? – sõidad mehega unistuste puhkusele jne. Raha lahendab palju probleeme. Ei pea muretsema, et mis saab kui nt tööst ilma jääd. Saad teisi aidata, kes hädas on.
Siirast armastust ja sõprust muidugi raha eest ei saa, aga palju muud küll.

Kägu kirjutas:

On surnud ikka kõik need rahakogujad, kel surmatõbi on olnud, hoolimata tüvirakkude siirdamisest ja operatsioonidest Saksamaal.

Aga vaeseid on surnud ka selliseid, kel pole surmatõbi olnud, lihtsalt ravimid on kallid.

Ma olen palju mõelnud selle peale, sest viimase 5 aasta jooksul on mu enda rahaline olukord ca 5-10 korda paranenud. Ma olin varem ka õnnelik, aga siis olin lihtsalt noor 🙂
Praguseks olen jõudnud järeldusele, et raha ei ole garantii, et sa õnnelik oled, aga meie ühiskonnas on õnnelik olemiseks siiski raha vaja.
Ehk, et.. meie ühiskonnas: ilma rahata õnnelik olemine on väga väga raske.
Kui sul on raha, siis sa võid õnnelik olla, aga ei pruugi – siin tulevad juba uued tegurid mängu.

See jutt kehtib alates mingist vanusest.. Umbes 25 või nii.
Kusagil 18-25 saab vabalt ka rahatult üdini õnnelik olla.
Lastel on eakohaseks ja mõnusaks arenguks on päris palju raha vaja ja 25+ on siis jälle.

Raha, raha, raha
Mina olen rikka mehe, vaene naine 😉
Elu on, raha mõttes, muretu. Midagi vaja on-ostan, midagi tahan teha-teen, kuhugi soovin reisida- reisin, aga minule endale ei meeldi minu roll “see ei ole minu raha ja seda on ebamugav kasutada, tihti tunnen süümekaid- kuigi kasutan”
Mees, kes seda teenib on kuhjatud töö ja igasugu ettevõtmistega. Kui temalt küsida, kas ta on õnnelik siis oma saavutuste üle, aga mitte selle pärast, et raha rohkem, kui teistel tavaliselt on. Raha loob võimalused.
Mina võin ükskõik, kus töötada, aga ma teenin ikka vähem ja paratamatult on meie tänase elu-olukulud suuremad ja kuna minul puudub kontroll/ tunne, et kui teise poolega midagi juhtuks, kaua ma loodut üleval hoida suudaksin siis tunnen endas ebamugavust.
Samas, olen mina+3last, selle mehe sütitav jõud olnud…poleks mind, poleks vajadust, nii palju vaeva näha 😉 Kas ma olen õnnelik….oma pere üle olen õnnelik, aga raha üle….ei tea, tegelt ei mõtle sellele.

Ma usun, et kui vaadata inimeste vajaduste teooriat, siis leiab ka vastuse. Inimestel on palju vajadusi, mida rahaga ei kompenseeri (väliselt ehk jah, aga mitte reaalselt).

https://et.wikipedia.org/wiki/Inimvajaduste_hierarhia

Minu jaoks ei ole raha ja õnne vahel kindlasti võrdusmärki. Raha on vahend millegi saavutamiseks. Kui sul aga puudub see miski, mille poole püüelda, siis pole vahet, kas sul on raha või mitte. Raha reisimiseks – kaua sa ikka reisid niisama kuhugi soojale maale, elul peab ikka mingi sisuline väärtus või eesmärk olema, põhjus, miks reisida, nt millegi õppimise eesmärgil reisimine. Ma ei näe lihtsalt reisimisel mitte mingisugust pointi, ilmselt seetõttu ma ei kuulu ka reisijate hulka.
Kui ma olin selline peale kahekümnene, siis tundus mulle kõik mõttetu, raha polnud, eesmärke väga polnud, otsisin ja mõtlesin, mida üldse tahan teha, käisin ülikoolis, aga tegelikult ei teadnud, mida ma seal teen, sest eriala ei meeldinud. Võibolla oleks isegi meeldinud, aga kuna ülikoolis on kõik nii teoreetiline, siis oli minu jaoks mõttetu. Raha ka polnud. Käisin kohati tööl, siis sain raha, aga see kulus nii mõttetute asjade peale, ja põhimõtteliselt mul polnud vahet. Kui esimene laps sündis, siis see tõi küll totaalse elumuutuse, raha polnud, kuna kirjutasin just ka ülikooli lõputööd, siis sai selgeks, miks peab raha teenima. Elasingi niimoodi siis umbes viis aastat, et käisin tööl, elu oli nö ilus, raha oli, kogunes pangaarvele suht ilusti. Hinges aga ikkagi näris miski. Siis sündisid järjest teised lapsed, jäin koduseks. Mõned aastad püüdsin laste kõrvalt teha tööd, lepingulised tööotsad, mis tõid päris korralikult raha sisse, aga õnn? Raha küll ei olnud see alus, miks olla õnnelik. Pigem olin laste üle õnnelik. Laste kõrvalt sai ka selgeks prioriteedid ja väärtused, kuhu poole tahan oma elus püüelda, aastatega jõudsin selgusele, millega tahan tegeleda. Hetkel see mulle raha sisse ei too, või noh, toob vähesel määral, rohkem läheb küll välja, aga tegelen selles suunas. Vat see teeb mind õnnelikuks! Tulin töölt ära, olen rahalises mõttes vaesem tunduvalt, aga saan hakkama, ses mõttes, kuu sissetuleks katab mu vajadused. Loomulikult mõtlen, et kui mul oleks raha, mida ma sellega teen… Visualiseerin oma eesmärke, paigutan mõttes raha kindlate asjade alla, et kui tuleb, siis läheb sinna. Mul ei seisa raha arvel, ma ei kogu ses mõttes. Või noh, kui kogun, siis ikka jälle kindla eesmärgiga (laste koolifondid nt).
Seega selle pika jutuga tahan öelda, et raha iseenesest ei tee kedagi õnnelikuks, õnnelikuks teeb see, kui sul on, mille nimel elada, siis hakkad ka pingutama ja mõtlema, kust selle jaoks raha saada. Ja see raha tuleb. Kui hing on rahul, oled õnnelik.

Kägu kirjutas:

No tervist ikka ei saa raha eest. On surnud ikka kõik need rahakogujad, kel surmatõbi on olnud, hoolimata tüvirakkude siirdamisest ja operatsioonidest Saksamaal.

Õnnelikuks teeb see, et sa oskad väärtustada seda, mis sul on, mitte kadetseda selle üle, mida pole.

raha eest saab lubada endale väärikat surma-kui sa sellel hetkel oled piisavalt pädev sedasi mõtlema.

Raha teeb kindlasti õnnelikumaks. Vähem muresid, võimalus teha seda, mida sa tahad ja millal tahad on kindlasti asjad, mis õnnetunnet suurendavad, selles pole kahtlustki. Samas kui võtta selline teoreetiline olukord, kus sa pead valima kas väga-väga palju raha, aga sa oled alati üksi või siis palju vähem raha, aga sul on sugulased, sõbrad, siis juba kalduks valik teisele poole – ma ei oleks õnnelik, kui ma ei saaks oma emotsioone kellegagi jagada. Samamoodi olen ma veendunud, et kui mul oleks valida, kas ma saan elu lõpuni oma rahamuredest priiks ja loobun inimesest kellega me üksteist tõeliselt armastame või jään armastatuga ning me elame elu lõpuni rahaliselt kitsastes oludes, siis ma valiks viimase.

Aga kui sellised väljamõeldud valikud ära jätta, siis loomulikult teeb raha elu vaheldusrikkamaks ja rõõmsamaks. Kindlasti võib selle olemasolu ka suhetele hästi mõjuda. Ma ei mõtle seejuures kellegi armastamist tema raha pärast, vaid seda, et kui ikka peab kogu aeg mõtlema ots-otsaga kokku tulemise peale, siis see paratamatult tekitab rohkem pingeid.

Ma olen oma elu jooksul näinud mõlemat otsa – seda, kui raha on nii vähe, et igapäevakulutustega hakkama ei saa ning ka seda, kui raha on piisavalt, et igapäevaelu pärast muretsema ei pea.

Ilma rahata aeg oli ikka väga raske, nagu siin ennegi kirjutati, siis ega muud mõtted eriti pähe ei mahu kui see, kuidas üldse ellu jääda.

Praegu elan okeilt, rikas ei ole, aga ootamatuid kulutusi ja planeerimata reise saan omale lubada ning mingi puhver on ka alati olemas.
Aga ma ei saa tänasel päeval öelda, et ma oleksin väga palju õnnelikum kui ma olin siis, kui mul raha polnud. Jah, ma olen rahulik, sest mul on kodu, lastel kõik vajalik olemas jne, aga iga päevaga üha enam mõtlen, kas see tõmblemine ja pidev töö tegemine on seda kõike väärt.
Ma näiteks ei ole näinud oma väiksemat last suureks kasvamas – sest ma tegin kogu aeg tööd. Ma ei ole kahjuks see esimene inimene, kellega nad tulevad oma rõõme ja muresid jagama, sest olulistel hetkedel pole mind nende kõrval olnud. Me oleme mehega üksteisest kaugenenud, sest meil kummalgi on nii tihe graafik, et meil pole üksteise jaoks just palju aega. Ma olen mingite väga intensiivsete tööperioodidega pekki keeranud oma tervise, mille turgutamise peale ma nüüd iga kuu sadu eurosid pean kulutama. Mu sõbrad ei helista mulle enam ammu, sest nad teavad, et mul ei ole aega nendega nädalavahetusel välja minna.

Tegelikult on see väga kurb hetk, kui lõpuks kohale jõuab, millest kõigest oled elus töö nimel loobunud. Küll parimate kavatsustega, tahtes oma perele head, kuid lapsed tahavad ema, kes nendega tegeleks, mitte kodu, mis on koristaja poolt läikima löödud, kuid kus oma inimesi on harva.
Ma olen viimased pool aastat sellest rattast välja proovinud saada, teinud muudatusi, aga ega see nii kerge polegi, kui aastatega on vastutusekoorem tohutuks kasvanud ja ma ei saa lihtsalt käsi püsti tõsta ning öelda, et mina enam ei viitsi.

Kägu kirjutas:

Kas nõustute sellega et raha ei tee õnnelikuks?

Oleme mehega mõlemad suhteliselt kesise palgaga, ja tuli täna jutuks.

Igal pool öeldakse seda, et ”raha ei ole tähtis” ja et ”raha ei tee õnnelikuks” , aga kuidas ta siis ei tee, kui me elame kõik materiaalses ühiskonnas. Kuidas saab napilt 500 eurot teeniv kassapidaja sisemiselt õnnelik olla? Olen ise sellist tööd teinud, kui tulen vaevu ots otsaga kokku ja kui muu ei mahugi pähe, kui ainult rahaprobleemid. Kas on üldse olemas sellised inimesed, kes päriselt on sellise töö ja eluga rahul ja millegi rohkema poole ei püüdlegi?

ja samas kui miljonäridel on tohutud võimalused ja aeg teha kõike mida hing ihkab, kuidas saab siis sealjuures õnnetu olla? Vabadus ju just ongi see, mida enamus inimesi kogu hingest soovivad… jah muidugi kui tervis kehv, siis arusaadav, aga näiteks kui tervis on korras? Mis siis veel?

Selle kohta on tehtud palju teadusuuringuid, osade alusel teeb raha õnnelikuks teatud piirini, näiteks 75000 USD aastas Ameerika elatustaseme juures, mõnel järgi mingi teise arvuni. Aga põhimõte on selles, et kui inimese normaalpiirides soovid on kaetud, siis raha juba õnnelikumaks ei tee, vaid võib tekitada lisakohustusi. Ehk siis, kui inimene võib minna rahakotti vaatamata suvalisele reisile, osta, mida hing ihaldab ja käia väljas. Muidugi on 75k teenivad inimesed selle ise saavutanud, mistõttu on neil ka muu elu peale raha ja sellega edvistamise. Raha võimaldab lihtsalt unistusi täita, ei midagi enamat.

Sealt edasi ei tee raha aga alati õnnelikumaks. Miljonärid peavad sõprade ja potsentsiaalsete partnerite puhul väga valvsad olema, sest ei ole kunagi kindlad, kas nendega ei suhelda ainult raha pärast ja pärast ei räägita sellest kollases meedias. Inimesed on sageli võltsid ja lipitsevad, mistõttu suheldakse teiste rikkuritega, aga seal on teatud standardid, mis peavad meeldima, kindlad firmamärgid, kindel stiil, hobid, kohad jms. Miljonärilaps peab väiksest peale kuskil golfiklubis vanaonudega polosärke kandma, mitte näiteks enda välimusega eksperimenteerima ja ta ei tohi kuuluda “kahtlasesse” seltskonda, näiteks mõni kunstnike ühendus või ühiskondlik organisatsioon. Täiskasvanud miljonäride puhul on ka nii, et neile peavad meeldima teatud asjad, mis on nende seltskonnas aktsepteeritud, mis on paljude meelest klišee või maitsetu. Et nad tohivad eksperimenteerida ainult selles elustiilis, siis ostetaksegi suuremaid ja kuldsema sisustusega jahte, isikupäratuid uusehitistest losse, maamajasid ülehinnatud rikkurite piirkonnas, kulda ja karda jne. Lõpuks jõutaksegi välja sinna, et raha head maitset ei osta.

Teiseks, suure varahulga puhul on oluline ka selle hooldamine, et inimene teenib stabiilselt sama palju edasi ning on pidev stress töö pärast. Hooldust vajab äärmiselt lahmakas mittekodune villa, üledekoreeritud suusamajake, spetsmööbliga jaht, kuldsisustusega rannavilla, eralennuk, erasaar, muud maatükid ja majad jne. Rääkimata turvameestest ja teenijaskonnast. Paljud rikkurid elaks hea meelega oma maitse järgi tehtud kolmetoalises korteris või väikeses majas ja madala elatustasemega linnaosas või riigis, aga see pole turvaline ja nende sõbrad on mujal.

Niisiis, väga vähe raha teeb õnnetuks, väga palju aga mitte ilmtingimata õnnelikuks, kui inimene pole just psühhopaat, kelle jaoks on õnn ainult see, et tal on teistest rohkem raha ja võimu. (Paljud pankurid ja rikkurid kahjuks on psühhopaatsete joontega)

http://www.novaator.ee/ET/uhiskond/kas_raha_teeb_onnelikuks/