Teema: Rahutu lapsega reisile

Meie oleme oma lastega ikka reisil käinud. Ühel lapsel on raske puue (geenianomaaliad, käitumishäired) ja temaga ikka tuleb jonnimisi, karjumisi, pikali viskamisi jms “jama” ette 🙂 Aga ma ise tunnen, et mingil hetkel läks see paremaks kõvasti… Pisike on lihtsalt rahutu hing, väsib ära ja võõras kohas naljalt magama ei jää 🙁 ta on praegu 1,5a….liigume ikka natuke ringi, laps peab ju harjuma.

Teiste kaasreisijate arvelt saab jah harjuda. Sinu sugune isekas ema rikub paljude puhkuse ära oma jonniva lapsega lennukis. Mul on puudega laps ja tema on jäänud seni koju, aga nüüd kui on 8 saanud, näen et võin taga reisile minna ilma, et ta kellegi puhkust hakkaks rikkuma oma jonni hoogudega.

Mina küll ei kavatse sinusuguste pärast oma erivajadustega lapsega reisile minematta jätta, kui ta peaks rahutuks muutuma! Puudega lapsel või inimesel on samasugune õigus käija reisil nagu tavainimesel.

Mina isiklikult olen nõus lennukis lendama ka 4 h röökiva lapse kõrval, kui ma näen, et vanemad püüavad igati kõik teha, et last rahustada.
Mina arvan, et on täiesti loomulik, et käiakse rahutu lapsega reisimas, kui vähemalt osa sellest reisist on selline, et laps naudib seda.
Küll aga häiris mind, kui üks täiesti tavaline tavalapsega pere tuli teatrisse vaatama täiskasvanutele mõeldud etendust ja siis etenduse ajal mamma ja papa püüdliku sosinaga selgitasid lapsele, mis laval toimub. Vaat see tundus mulle ülimalt totter, milleks piinata last ja võõraid inimesi, kui etendus ilmselgelt käib lapsele üle jõu?

Mõnes mõttes ongi hea neid rahutuid varakult harjutada – nad ju peavad millalgi õppima oma rahutust kontrollima. Seetõttu tuleb neid panna erinevatesse olukordadesse, aga lapsevanema kohustus on last aidata, suunata ning vajadusel distsiplineerida või olukorrast eemaldada. Lennukis on “eemaldamine” keeruline, aga tõesti – kui näen, et lapsevanem ise püüab last rahustada/keelata/ temaga tegeleda siis mina küll ei pahanda. Laps ju õpib alles, vanema kohustus on õpetada. Seega, reisi ikka nii palju kui oma närvid lubavad. Varsti läheb lihtsamaks.

Kägu kirjutas:

Mul on kuueaastane autistist laps.

Iga reis on teda tohutult arendanud. Ta on alati meiega kõikjal koos olnud ja vbolla tänu sellele ei aja võõrad kohad ja inimesed teda paanikasse ja lärmama, nagu võiks diagnoosist eeldada. Isegi psühhiaater oli üllatunud ja kiitis meie toimingu heaks.

Laps naudib lemmukeid, busse, autosid, lennujaamu, uusi kohti ja inimesi. Ta oskab inimesi võluda, ta on õppinud inimesi suurepäraselt dekodeerima.

Ja nüüd asjad, mis mulle sagedase reisjana tegelikult närvidele käivad.

1. vingus inimesed, kelle jaoks juba nagunii on kõik paha, sest nad peavad minema kitsale pinnale paljude teistega koos, seisma sabades ja suhtlema võõrastega. Enamasti annavad nad sellest ka vingus näoilme ja ohkimise ja kaaslasega tänitamise teel ka teada. No kullake, milleks sulle reis ja lennuk, istu oma küprokiparadiisis isiklu maasturi roolis edasi!

2. Alkoholiga pingeid maandada vms üritada püüdev tegelane. Ma ei viitsi sinuga lobiseda, ausalt. Mu laps ka ei pea viitsima.

3. Tegelane, kes kuulab oma mussi nii, et hoolimata lennuki mürast on kõik kuulda. Või tegelane, kel on vaja oma sõbraga ühiseid tuttavaid niimoodi klatšida, et terve fking lennuk kuuleb (kuigi üritab mitte kuulda). Ausõna, vahel mõtlen, et näpistaks õrnalt last, et kisa selle õeluse summutaks.

Sagedase reisijana käib sulle kahtlaselt palju asju närvidele, samas kui sa enda lapse “arendamist” reisi käigus ja kaasreisijate keskel loomulikuks pead.

Ma ei saa aru, miks kohe kukutakse süüdistama, et reisiv lapsevanem kindlasti teiste inimeste reisi rikub. Ega siis ainuvõimalik viis reisimiseks pole lennukiga Egiptusesse. Mina näiteks reisin oma lastega autos, telgis, üksikutes kämpingumajades teistest eemal, käime loodusradadel. Inimeste keskel vaid siis kui lapsed on rahulikus meeleolus.

Kägu kirjutas:

Mul on kuueaastane autistist laps.

Iga reis on teda tohutult arendanud. Ta on alati meiega kõikjal koos olnud ja vbolla tänu sellele ei aja võõrad kohad ja inimesed teda paanikasse ja lärmama, nagu võiks diagnoosist eeldada. Isegi psühhiaater oli üllatunud ja kiitis meie toimingu heaks.

Laps naudib lemmukeid, busse, autosid, lennujaamu, uusi kohti ja inimesi. Ta oskab inimesi võluda, ta on õppinud inimesi suurepäraselt dekodeerima.

Ja nüüd asjad, mis mulle sagedase reisjana tegelikult närvidele käivad.

1. vingus inimesed, kelle jaoks juba nagunii on kõik paha, sest nad peavad minema kitsale pinnale paljude teistega koos, seisma sabades ja suhtlema võõrastega. Enamasti annavad nad sellest ka vingus näoilme ja ohkimise ja kaaslasega tänitamise teel ka teada. No kullake, milleks sulle reis ja lennuk, istu oma küprokiparadiisis isiklu maasturi roolis edasi!

2. Alkoholiga pingeid maandada vms üritada püüdev tegelane. Ma ei viitsi sinuga lobiseda, ausalt. Mu laps ka ei pea viitsima.

3. Tegelane, kes kuulab oma mussi nii, et hoolimata lennuki mürast on kõik kuulda. Või tegelane, kel on vaja oma sõbraga ühiseid tuttavaid niimoodi klatšida, et terve fking lennuk kuuleb (kuigi üritab mitte kuulda). Ausõna, vahel mõtlen, et näpistaks õrnalt last, et kisa selle õeluse summutaks.

APPI.
Ma küll ei soovi, et mingi autist mind ‘võluma ja dekodeerima’ kukuks.

rahutu lapsega reisimine on lihtne – jätad lapse koju ja võtad kaasa, kui on juba mõistlik -säästad nii enda, kui lapse närve. olgem ausad – see reisimine on ka täiskasvanule pingutus – sabatamine, ootamine, lennukis passimine. Midagi ei juhtu, kui võtad lapsed kaasa, kui ta on suurem. Last saab suurepäraselt ka arendada ilma lennureisideta – näiteks lähete telkima, avastate eestimaad.
Mul endal oli rahutu laps ja kaasa tuli, kui oli 7 a, siis juba mõistus peas ja saab ka aru kuhu teda viiakse. väiksem on vana rahu ise ja on reisinud 6-kuusena, kui lennukist maha tulime, siis üks naine imestas – issad, nii väike laps ja üldse ei olnud kuulda!
Seega austage ka kaasreisijaid, kui ikka laps on rahutu, nutab, taob jalgadega vastu eesistet – siis on väga ebameeldib teistel seal olla.
See minakeskne arvamus – et minu laps peab saama reisida ja ei huvita, mis teised tunnevad – on küll äärmiselt egoistlik. Võibolla alkoholiga just üritatakse olla üle laste kisast….