Teema: Rängalt iiveldajad/oksendajad, toetagem teineteist!

Võin ka kampa võtta. Kuni 10nda nädalani oli ikka ülihalb olla, mul olid kõikvõimalikud rasedusaegsed vaevused ja mitte leebed. 11st nädalast hakkas vaikselt iiveldus järgi andma ja ei oksendanud ka enam. Tänaseks kohe 13näd ja alles on ebamugavustunne maos, iiveldus kui näksimise vahe läheb suuremaks kui 1h, energiapuudus, loid olek ja unetus, naha ja lõhnade suhtes olen ülitundlik. Ajab iiveldama kui püksivärvel kõhule surub või näiteks soe vesi otse näole laskub, kannatan ainult jahedat dušši. Lõhnu ei kannata üldse. Tunnen selgelt kõhus, et midagi seal toimub, öösiti on teatud asendites raske olla, kõht on tundlik. Ühesõnaga sada häda ???? Olin pikalt haiguslehel ja nüüd samuti kodune, kuna tööandjal polnud kergemat tööd pakkuda. Töö on vastutusrikas ja eeldab palju suhtlemist. Olen olnud alati seltskondlik ja rõõmus inimene, praegu tahan olla vaid kodus ja tunnen end siin kõige paremini ja turvaliselt. Pole 2 kuud avalikus kohas käinud ja suhtlus sõpradega on minimaalne, pole jaksu ega energiat. Loodan, et varsti läheb see agoonia üle. Beebi on esimene ja väga pikalt oodatud ????

Minul saab täna 12 nädalat täis ja alates kuuendast nädalast siiani pidevalt iiveldab. Kõige hullem oli 9. nädal, siis oksendasin lakkamatult. Oksendasin isegi tänavale ühe korra, ei suutnud lihtsalt tagasi hoida. 10. nädalal läks järsku heaks, viis päeva sain juba tavaolekut nautida (küll see oli rõõm!), aga iiveldus tuli tagasi ega näita vähenemismärke. Saan süüa üsna piiratud toite. Kui muidu söön liha hea meelega, siis nüüd ei ole jõuludest alates suutnud liha süüa, isegi kana ja kala ei suuda. Juba mõte neist ajab iiveldama. Saan süüa vaid tooreid köögivilju, puuvilju ja süsivesikurikkaid “maitsetuid” asju (paljas riis, pasta, puder, kartul jne). Suppe suudan õnneks süüa, nii et toitungi supist ja paljast riisist või makaronist. Ebatervislik, aga mis sa hädaga teed.
Saatuse iroonia on see, et sain rasedusest teada samal päeval, kui olime just koju toonud kutsika. Kuna mul oli varem peetumine ja rasestumine võttis kaua aega, siis ei teadnud iial, kas ja millal õnnestub rasedaks jääda, nii et otsustasime koera võtta, muud elu ei saa seisma panna – ja plaksti korraga kahekuune kutsikas ja positiivne test. Nüüd pean tegelema elava ja krutskeid täis kutsikaga, teda õpetama, jalutama, koolis käima, kui ise jaksaks vaid lamada ja lage vahtida. Lisaks on suurem laps. Ootan väga päeva, kui jälle oleks energiat end liigutada. Kui iga toimetuse jaoks ei peaks hoogu võtma (näit “peaks pesema minema, oeh, peaks, jah, peaks tõusma püsti ja minema pesema – kui vaid jõuaks” jne).

Ma ei tea kuidas te elate nii, mul on paar korda paha olnud ja siis ma juba vingusin et öäääöööää ma ei jaksa enam 😀 aga löön kampa, kui asi puudutab väsimust.. ma olen võimeline päevläbi pikali olema ja siis ilusti ööunne minema ja hommikuni magama. 11+

Minu kogemus on, et ükskõik kui paha ei oleks, ei tohi voodisse vedelema jääda. Kõige paremini mõjub enesetundele värske õhk ja pisut liikumist. Kui muud ei jaksa, lähen rõdule ja hingan sügavalt sisse. Ka rasedate võimlemine on aidanud, kuigi kartsin ka alguses, et äkki hakkab seal ka paha.