Teema: Rasestumisprobleemid ja pinged suhetes

Aga oletegi juba ju hiljaks jäänud. Kus te siiamaani olite? 30+ on juba hilja esimese lapse peale mõtlema hakata. Õpetlik lugu teistele.

Räägi sõbrannaga või siin, arusaadav, et sulle on see tähtis teema, aga mehe ajab tõepoolest hulluks see igakuine jutt. Mida see pidev rääkimine aitab, arvab tema, kuigi meie ju teame, et läbi kõnelemine on naiste viis probleemidega hakkama saada, meest need ainult koormavad. See oleks ju kohutav, kui mees 2 aastat iga kahe nädal tagant muudkui saeks “nüüd on õige aeg” ja kaks nädalat hiljem “äkki olen”, kui sellest rääkimisest ei muutu mitte midagi.
Ja soovitan siis panna endale aja kinni viljatusarsti juurde, esimesed uhd ja vereproovid pole midagi hullu. Siis oled sina algust teinud ja on ainult õiglane, et mees läheb ja annab selle täiesti mitteinvasiivse spermaproovi. Suuremat sorkimist (lap, hõsterooskoopia jne) nagunii ei hakatagi tegema, enne kui mees vähemalt spermaproovi on andnud. Asi ei ole üldse selles, kes on süüdi vaid selles, kuidas lõpuks oma eesmärgini jõuda! Olid sina noorem, oli tema parema tervisega esimese lapse ajal.

viimane kägu? Mismõttes mees ei luba teistega rääkida??? Oled sai ikka oma suhtes ja selle õnnelikkuses kindel?

Mul suht sama seis. Iga kord kui jälle päevad platsis, on nutt kurgus ja lootusetus muudkui kasvab. Seitsmes kuu proovimist siis. Mees muidugi ütleb, et mis ulud ja lõpeta ära jne. Selle koha pealt ta ei mõista mind ja pole mõtet talle kurtagi, see ajab suhted vaid pingesse.

Kägu kirjutas:

Eks see tekitab ikka pingeid ja nääklemisi. Mina aga mõtlesin kohe sellele, et kui sa rasestumisest temaga rääkida ei saa, siis miks sa arvad, et saad temaga rääkida rasedusaegsetest muredest? Või hirmudest seoses sünnitusega, muredest imetamisega jne?
Siin soovitatakse sõbrannadega rääkida ja meest mitte koormata. No edaspidi lähevad asjad ainult raskemaks ja kogu aeg ei saa sõbrannade juurde joosta…

Täiesti nõus. Machoühiskond- mehi ei tohi koormata, mehed ei taha rääkida jne. jne. Meil on ikka veel nii levinud suhtumine et viljatus ona alti naise süü. Ka siis, kui põhjus on mehes ja meeste viljatus on järjest süvenev probleem- nad ei tunnista seda, abi otsimine on häbiväärne, rääkimine piinamine. Mehed tahavad ju ka ise last, aga lollus ja kitsarinnalisus on suuremad kui lapsesoov. Selle asemel, et põnni süles hoida mairneeritakse oma mehelikkuses ja valehäbis.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Eks see tekitab ikka pingeid ja nääklemisi. Mina aga mõtlesin kohe sellele, et kui sa rasestumisest temaga rääkida ei saa, siis miks sa arvad, et saad temaga rääkida rasedusaegsetest muredest? Või hirmudest seoses sünnitusega, muredest imetamisega jne?
Siin soovitatakse sõbrannadega rääkida ja meest mitte koormata. No edaspidi lähevad asjad ainult raskemaks ja kogu aeg ei saa sõbrannade juurde joosta…

Täiesti nõus. Machoühiskond- mehi ei tohi koormata, mehed ei taha rääkida jne. jne. Meil on ikka veel nii levinud suhtumine et viljatus ona alti naise süü. Ka siis, kui põhjus on mehes ja meeste viljatus on järjest süvenev probleem- nad ei tunnista seda, abi otsimine on häbiväärne, rääkimine piinamine. Mehed tahavad ju ka ise last, aga lollus ja kitsarinnalisus on suuremad kui lapsesoov. Selle asemel, et põnni süles hoida mairneeritakse oma mehelikkuses ja valehäbis.

Minu arust on asi pigem selles, et mitte “mehi ei tohi koormata” või et mehel nagu polekski kunagi viljatusega asja, vaid et mehed ei taha samal teemal korduvalt rääkida. Arutatakse üks kord asjad läbi, lepitakse milleski kokku (nt järgmises sammus – uuringud, arsti juurde minek vmt), siis vahepeal nad ei taha enam sama teemat läbi nämmutada. Naised aga tahaks vahepeal ka muudkui arutada-rääkida.

Kui kasvõi enda peale mõtlen selles etapis, siis läksin ikka liiale küll oma rääkida tahtmise sooviga ja kuna alguses oli see selline ebamäärane hala, et ei tea miks küll ja mis saab, kui me lapsi ei saagi, siis tõesti, häbi hakkab. Sellise jutuga piinaks igaühe ära ja selle juures ei pane tähelegi, et tegelikult on mees samamoodi mures. Aga kuna mingi hetk tuli aru mul pähe ja hala asemel hakkasime tegutsema, st saime hea viljatusraviarsti, siis praegu on meil 2 last (muud polnudki vaja, kui ureaplasmoosi ravi ja munajuhade läbitavust parandada).

Muidugi on loomulik, et räägitakse üksteisele oma tunnetest ja muredest, ja seda tulebki teha, aga just selliste tõsiste ja väga emotsionaalsete probleemide puhul võib kergesti üle piiri minna, nii et rääkimisel ja rääkimisel on suur vahe.

Selle pärast ka on hea, kui enne saab rääkida mõne inimesega, kes sama on läbi teinud. Nii et kui seni pole mehega rääkimisest teemaalgatajal eriti kasu olnud, siis võib-olla on põhjus ka selles, et senine rääkimine on olnud liiga umbmäärane ja emotsionaalne jutt. Aga kui pakkuda mehel välja konkreetne samm, nt teatud uuringud (põhjendusega, miks see vajalik on), hakkaks asjad ilmselt liikuma.

Keeruline aeg on see peres kindlasti. Kumbki mõtleb, kas põhjus on temas, kas õnnestub rasestuda jne. Ka sellised asjad tuleb selgeks rääkida, et ükskõik, mis uuringutel selgub, et koos mõeldakse siis edasi, mis võimalused edasi on. Tegelikult on see, kui on uuringutel käidud ja mingitki põhjused viljatusele teada (neid ei pruugi ju ka selguda), isegi hea, kuna siis on võimalik teha järgmine plaan (kas tuleb ühel või mõlemal rohtusid võtta, tuleb mingi protseduur vmt). Vähemalt ei tiksu aeg tühja.

Normaalne inimene vanuses 30 + alles hakkabki laste peale mõtlema. Ilmselt pole seda sulle mõtet seletada, kui lapsed varases nooruses said, siis on tõenäoliselt puudu nii haridusest kui arusaamisest.

Normaalne inimene saab ikka lapse siis, kui ta lapse saamiseks valmis on ja ta elus sobiv keskkond valitseb. Olgu see siis 21- või 37-aastaselt.
Pole teiste asi öelda, et 30+ või 30- on normaalne.

Krisbiin kirjutas:

Aga oletegi juba ju hiljaks jäänud. Kus te siiamaani olite? 30+ on juba hilja esimese lapse peale mõtlema hakata. Õpetlik lugu teistele.

Absoluutselt nõus. Õel või mitte.
Vanur avastab, et on lastetu, ja hakkab tõmblema.

Kägu kirjutas:

Mehi ei tohi tõesti “infoga” üle valada. Endal kogemus kui alustasime triipude püüdmist, et mees kuulas mu juttu õigetest päevadest jne ära 2 kuud. Käsu peale seksimine aga tekitas temas sellist stressi, et tekkisid potentsi ja enneaegse seemnepurske probleemid. Peale seda jälgisin ise “viljakaid päevi” , et õiget aega mitte maha magada. Mehel stress vähenes, kuna talle tundus, et kõik vahekorrad olid spontaansed ja ei tundnud enam sundi vahekordadeks. Mehe probleemid seoses stressiga ka taandusid. Nüüd jägin ov äppi ja teen ov teste ilma et sellest meest koguaeg teavitaks. Kui jälle on õige aeg, siis poen talle aga rohkem külje alla kui muudel päevadel.

naine on see kes stressi peab vältima, kui on vaja rasestuda!
Kui mees ei saa nii paljukese stressiga hakkama, et homme on ovulatsioon, siis kuidas ta isaks olemisega hakkama peaks saama? seal on järgmised kolm aastat stressitase 180% ja käsu peale ‘laps vaatab praegu multikat, meiol on 10 minutit aega’ seksimist.
loomulikult ei tasu minna karjudes ja ulgudes mehelele neist asjadest rääkima, seda ei kannata keegi välja, aga tulevane isa peaks olema sama palju asjasse pühendunud kui ema.

Kägu kirjutas:

Krisbiin kirjutas:

Aga oletegi juba ju hiljaks jäänud. Kus te siiamaani olite? 30+ on juba hilja esimese lapse peale mõtlema hakata. Õpetlik lugu teistele.

Absoluutselt nõus. Õel või mitte.
Vanur avastab, et on lastetu, ja hakkab tõmblema.

sel juhul saad üle poole oma elust ise ka vanur olla, palju õnne.
mul 3 last pärast 35t. 20ndates sain hoopis reisida ja end üles töötada. sain pika ja piisavalt metsiku nooruse ja nüüd saan südamerahuga stabiilne lauamänge mängiv ja loodusradadel käiv lapsevanem olla. 23selt elu sees
kui pole veel emotsionaalset küpsust ega stabiilsust elus pole vaja 20ndates lapsis ada, et siis hiljem elu aeg laenutähtaegade ja palgapäevade nimel elada ja kibestunud olla et miks mõnel teisel on paremini.
lisaks saab nooremaid lapsi mu ema hoida (ma palu seda tal teha, vaid talle meeldib) – oleksin lapsed varem saanud, oleks mu ema alles tööl käinud ja oma lapselapsi ainult jõulu ajal näinud.