Tere. Mure selline, et minu kahe nädalane beebi armastab rinna otsas magama jääda. Kõikjal räägitakse kui oluline on alguses lähedus lapsega ja et rinda tuleb pakkuda nii tihti, kui laps küsib, aga….hetkel tundub mulle, et iga kord kui ta on väsinud ja tahab uinuda, küsib tissi. Olen proovinud nii, et söödan kõhu täis ja siis vankrisse, aga seal ta ka olla ei armasta ehk hakkab siplema ja käsi suhu toppima. Kas peaksin tal laskma niikaua vankris karjuda, kui ise magama jääb? Ja kuidas selle krooksutamisega on- kui tõstan ta pärast sööki püsti, et krookse välja lasta, siis krooksud saan kätte, aga magama ta enam ei jää. Siis pean taas rinda andma ja kõik kordub nagu mingi ring. Kas ma teen midagi valesti või kuidas ma peaks käituma, et minust inimlutti ei saaks ja laps oskaks ise ka uinuda? Või ongi see mingi tüüp lapsi, kes jäävadki nii käituma?
Teema: Rinnal magama?
Variante on mitu. Mina seda karjutamise varianti ei tahtnud proovida. Minul jäid ka lapsed rinna otsas magama, see oli soe ja turvaline. Vaikselt sikutasin siis rinna välja, lasin hetk veel lapsel sooja rinna vastus põõnata, siis heitsin lapsega koos külili suurde voodisse, vaikselt-vaikselt eemaldusin ja panin sooja raske padja, mida ta ise liigutada ei jaksanud enda asemele. Barrikateerisin lapse suurte patjade vahele. Kui püüdsin võrevoodisse tõsta, siis hakkas kohe karjuma.
Teine variant, võtsin kasutusele luti ja tekitasin vankris ema süle sarnase pesa, ning ühele mu lastest mõjus uinutavalt kohutava tempoga vankriga minema kappamine :).
Aga noh, tegelikult u. pool aastat vaid see trall kestab, siis hakka laps juba vaikselt asjadest aru saama ning annab valutumalt omaette magama saada teda kasvõi voodi kõrval kätt hoides ja lauldes vm.
Mina olen lasknud lastel rinnal magama jääda. Kui tohutut toidu tagasiheidet ei ole, siis pole ka nii suurt vajadust krooksutada. Mina alates 2. elunädalast magavat last ei krooksutanud. Justnimelt sellepärast, et pärast oli võimatu last magama saada, eriti öösel. Mingis vanuses ma ikka inimlutiks muutusin (äkki u 9-11 kuu vahel), aga see tundus mulle ikkagi mõistlikum aeg lapse iseseisvaks magamaõpetamiseks, kui paarikuusel enda magamaröökida laskmine. Panin ikka rinnal magama, aga üles ärganud lapsele enam öösel rinda ei andnud, vaid võtsin niisama kaissu. Nii 4-5 ööga sai selgeks, et protestida pole mõtet. Iseseisvat magamajäämist õpetasin lõunaunedega, sel ajal sobis see paremini.
Palun seletage – mis on halba selles, et beebi maailma kõige kaitstumas ja mõnusamas kohas magama jääb? Laps on rinnal väga lühikest aega oma elus. Miks, no miksss talle seda keelata? Mina andsin rinda 2 aastat. Jäigi pea kogu see aeg rinnal magama. Ise loobus, ise kolis peale seda oma voodisse. Ei mingit nuttu, ei mingit piinamist, ei mingit lapse drillimist.
Aga tihti ongi elu vastsündinuga selline – külili diivanil. Lepi sellega, ära punni vastu ja püüa kõiike teha ja on palju lihtsam. Ma käisin algul isegu wc-s laps süles magamas, sest mujal ta lihtsalt ei maganud. Mees tegi süüa ja elasime üle. Täiesti normaalne laps tuli välja, ei ripu mul enam pidevalt küljes.
Ühelt poolt jah, aga no samas, ma ei tea – oletagem, et tal oleks näiteks kodus ka suurem laps, ütleme 2-aastane, nagu vist kõige tavapärasem vanesevahe on. Selliseks puhuks peaksid ikkagi ju mingid lahendused ka olema, ta ei saaks ju jätta suuremat last hoolitsuse ja järelevalveta … Et ei saa minu arust öelda päris nii lihtsalt alati, et “ära punni vastu” vmt. Kui keegi ei saaks teist last enne, kui vanem on vähemalt teismeline ja oma elu füüsiliste vajaduste rahuldamisega täiel määral ise toime tuleb, sureks eesti rahvas veel kiiremini välja kui seni.
Kahjuks ma ise väga nõu anda ei oska, sest minu mõlemad lapsed jäid rinna otsas magama küll, aga neid sai ilusasti pärast omapäi magama jätta, isegi võrevoodisse tõsta (tõsi, lihtsam on seda teha siis, kui laps on eelnevalt keeratud teki sisse, nii et ta ei pea oma soojast pesast külma voodisse minema, vaid läheb sinna koos oma sooja tekiga). Ka vankris jäid mul mõlemad lapsed üsna hästi magama. Noorem küll halvemini, teda ma üritasin võimalusel ka vankrikookonisse otse rinnalt, magavana tõsta (paningi õueriided talvel juba enne lapse rinnalevõtmist talle selga). Aga magavat last ma krooksutada küll ei üritanud, siis oleks tõesti kogu uinutamistrall otsast alanud.
Rinnal magama jäämises iseenesest polegi midagi halba,aga ta ärkab kähku üles kui minema lähen ja nii ma pidevalt jooksengi oma toimetuste juurest jälle tissi pakkuma. Enamus päevast möödub külili voodis. Vahel ei saa isegi hommikusööki söödud.
🙂 Ma arvan, et enamusel emadest on algul probleem, et kohvi ei saa kunagi soojalt juua. Tegelikult on see periood lühike, kestab vähem kui aasta. Mina lugesin külili imetades igavese hunniku raamatuid läbi.
Minul olid väikese vahega lapsed. Üldiselt oli nii, et kui oli suuremale vaja süüa anda, siis andsin, beebi oli teise käega rinnal, jalutasin ja tegutsesin vaba käega. Kandelina oli ka abiks, vahel selle sahmimise käigus jäi beebi kandelinasse magama ja siis sai ta vaikselt voodisse nihveldada. Kui ei jäänud voodis magama, siis magaski vahepeal rahutumatel perioodidel kandelinas minu vastus ja mina tegutsesin.
Nojaa, ma olen ka selline pehmeke, laps hakkab juba kolmeseks saama ja jääb ikka tissi otsas magama, olen igasugu nippe proovinud, aga ei midagi. Ei näe suurt probleemi ka selles. Lapsed on erinevad, mõnel on lähedusevajadus suurem.
Enamusel siin vist üks laps, et soovitavadki diivanil elada. Aga kui on ka vanemaid lapsi, siis pole see môeldav. Nurgavoodiaeg on 2 näsalat, siis mees tööle. Ja ka ema tahab vahepeal süüa.
Proovi lutti pakkuda. Teise lapsega oli mul sama ja pidime kohe harjutama lutti, ma ei saa ja 2aastasele öelda, et emme on nüüd diivanil ja sina saa ise hakkama.
Proovi kandelina/kotti. Meie lapsele see ei sibinud.
Krooksutamise asemel tôstsin ta ettevaatlikult enda kôhule püstisemasse asendisse ja mingi hetk poetasin samas asendus (kôhuli, jalad enda all krônksus) lanamistooli nii, et pea jäi veits kôrgemale. Kiiresti tekk peale, sest kaisus oli ju soe.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
