Teema: saamatu 7 aastane

Kägu kirjutas:

Jutt siis mu enda lapsest. Iga hommik üks ja sama, ei taha tõusta, ja kui siis tõusebki, venitab ja viidab aega küll teleka vahtimisega, küll millegi muuga. Riidesse panekut ja kooliasjade kokkupanekut pole kogu lasteaia ja esimese klassi jooksul siiani õppinud.

Ma pole ka nimme ta kotti kokku pannud, et kui midagi koju jääb, oleks heaks õppetunniks.

Küll on aga tema pärast teised iga päev pidanud jooksma et bussile jõuda, ja et ise õigeks ajaks tööle saada.

Iga talle antud ülesanne on vastumeelne ja pidevalt peab hurjutama ja selja taga seisma et asi tehtud saaks. Nt. kirjutamisega on lood kehvad, püüan siis teda kodus harjutama panema, et koolis ladusamini läheks aga selle asemel et ülesanne lõpetada, käib kogu õhtu edasi tagasi ja otsib vabandusi et ei peaks harjutust tegema. Ühesõnaga, mingiks süvenemiseks pole ta suuteline. Pea on hajevil ja mu kasvatamine ja hoiatamine pole mingeid edusamme siiani taganud. Distsipliinile ei ole suuteline alluma, on isepäine ja jonnakalt kangekaelne.

Juhe jookseb kokku, iga päev sama jändamine, hommikust õhtuni. Vanematel kellel pole sellise lapsega kokkupuuteid, pole mingit aimugi kui tüütu on selline tegelane. Lootusetu juhtum.

Sooviks muljeid ja tagasisidet neilt, kellel on samasuguse lapse kasvatamine seljataga.
Palun jagage kuidas teil ja teie lapsel edasine elu on läinud, mõtlen siis eeskätt neid kel laps on pisut vanem, 18+? Kas oskate järsku midagi soovitada et ta mu närve täiega ära ei sööks senikaua?

Kõlab nagu laps segaks sinu elu.
Miks ei taha laps hommikul tõusta? Kas ta läheb õhtul piisavalt varakult magama ja saab piisavalt ööund? Miks telekas mängib hommikul kui sa tead, et laps end sinna ära unustab?
Kas sa oled lapsele kooliasjade kokkupanekut õpetanud? Või eeldad, et tea peaks selle ise ära õppima? Kohe esimese klassi algul tuleb sissejuurutada rutiin, et kooliasjad pannakse eelmisel õhtul kokku ja algul ongi vajalik vanema järelvalve. Olenevalt lapsest saab selle järelvalve kas üsna ruttu ära jätta või hoopis mitu aastat teha.
Kui te olete bussist sõltuvad, siis kehtestad kindla kodus lahkumise kellaaja ja lähedki sel kellaajal välja.
Lapsega kodus kirjutamise, lugemise, arvutamise harjutamiseks ei piisa kui saadad lapse seda üksi tegema. Neid asju peab tegema lapsega koos. Ja enne telekat/õue/mängima/kommi jne. ei saa kui see ülesanne on tehtud.

Postituse järgi tundub mulle põhimureks hoopis see, et vanem ei viitsi lapsega tegeleda ja laps on keegi kes teda tüütab ja tema tähelepanu vajab.

Üks minu lastest on ka umbes selline nagu teema-algatuses kirjeldatud.
Uimerdas, venitas, vingus, leidis ettekäändeid ja tegeles kõige muuga peale koduste ülesannete. Esimesed 3 klassi olin ise täielikult vastutav, et tal oleks õpitud ja asjad kaasas. Vajadusel pakkisin ise kotti. Püüdsin igati toeks olla, et ta koolis hakkama saaks. Iga päev vaatasin e-koolist, et mis õppida ja mida kaasa võtta. Tõesti – oli päris kurnav.
Sel kevadel lõpetas laps neljanda klassi. Teema autorile lohutuseks – see viimane aasta on kergem olnud. Nüüd lõpuks on tekkinud vastutustunne. Õpib enamasti ise – mõnikord küsib abi konkreetse ülesande kohta. Ka asjade osas piisab nüüd meeldetuletusest, et “kas kehalise asjad panid valmis” või “kas homseks riided valisid”. Enam ma ise pakkima ei pea. Kohustuslik kirjandus vajab pidevat meelde tuletamist, aga enam ma lapsele ette ei loe (varem olen sedagi teinud).
Kusjuures, hinded on lapsel kõik need aastad enamasti viied olnud (mõni 4 sekka). Hoolsus on hinnatud heaks. Seega väliselt on meil kõik ilus. Keegi peale pereliikmete ei tea, milline töö minu poolt selle tulemuse taga on olnud ja mis need hinded oleks olnud, kui ema poleks esimest kolme klassi koos lapsega läbi teinud.
Mis puudutab sellise iseloomuga lapse armastamist, siis loomulikult ma armastan oma lapsi. Aga lapsega lõputult tegeledes kippus mul miskipärast tihti meelde tulema Naksitrallide kassitädi lause, et “Juba alustasside pesemine võtab mul nii palju aega, et armastamiseks jääb väga vähe järele.”

Sa räägiksid nagu minu vanemast pojast. Lohutuseks, et tema muutus iseseisvaks 7.klassis :):):) Praeguseks on kõrgkool lõpetatud ja töötab rahvusvahelises firmas Baltikumi haru juhina.

Huvi pärast küsin, et praegu on koolivaheaeg, kuhu su laps hommikuti kiirustama peab? Ega muud aitagi kui et varem magama ja varem üles ning tingimus, et teleri (kui üldse) võib hommikul lahti teha alles peale pesemist ja riidessepanemist. Muide, selles vanuses panin alati ise pojale järgmise päeva riided juba õhtul voodi kõrvale valmis, kuna tal endal võttis isegi sokipaari valimine vähemalt pool tundi aega.

Ka minu pojal olid kirjutamisega on lood kehvad. Ühe vana pedagoogi soovitusel lasime tal peaaegu iga päev 1-1,5 lehekülge mõnest raamatust teksti ümber kirjutada. Aitas küll, 2.klassi alguseks oli paranenud nii käekiri kui ka vähenenud vigade arv. Ja see kirjutamine toimus tingimusteta – istusin ise kõrval, kuni tehtud sai. Ja kui käekiri ikka loetamatu oli või vigasid väga palju, tuli tekst veel teist korda ümber ka kirjutada. Kui hakkas jonnima või vastu ajama, tuli kohe üks lõik juurde. Tüütu oli küll ja vahepeal oli tahtmine poisile naha peale ka anda:), aga lõppkokkuvõttes tasus ära.

Kägu kirjutas:

Aitäh kogemuste ja heade nõuannete eest. Kriitilisematele vastajatele niipalju et vanemana tuleb lapsi kasvatada, kahjuks ka ebameeldivatel juhtudel, mida mina ka teen. Kui mul oleks tast suva, siis ta käekäik mind ei huvitaks. Sel juhul laseks tal olla omatahtsi ja saada edasi mitterahuldavaid, kooliminemisega teda ei vaevakski, jne.

Olen nõudlik nii enda kui lapse suhtes, samas, vastavalt olukorrale saab ta ka tunnustust.

Lapsi nagu täiskasvanuid on igasuguseid, ja kasvatusmeetodeid samuti. Kellele sobib tänapäeva moodne vabakasvatus, palun väga, laske käia. Aga on lapsi kes sellise metoodikaga iseendaga toime saama ei hakka, ja kas sellest on mingit hiljem kasu talle või vanemale?

Proovige sama kadalipp ise läbi teha, mitte aeg ajalt kellegi last kord nädalas kantseldades vaid pikemaajaliselt. On näha et paljudel see kogemus puudub, miks sel juhul selles teemas sõna võtta jääb aga mulle mõistatuseks.

Kulla inimene, püüa aru saada, et kasvatamisel ja räigel halvustamisel on suur vahe. Väga vabalt saab üks ema olla ka range ja nõudlik ilma oma last “lootusetuks juhtumiks” või “saamatuks” tembeldamata. Vabakasvatuse ja sinu moodi kasvatuse vahel on ikka väga palju sobivaid variante. Minu arusaamise järgi on kasvatuse põhieesmärk õnnelik ja toimetulev inimene. Allasurutud ja pidevalt halvustatud lapsest ei tule ei seda ega teist.

Ma kujutan ette, et enamus siin sõna võtnud inimesi on emad ja paljudel on sama vanad lapsed kui sinul. Nii ka minul(pluss veel kaks paar aastat vanemat last). Paljudel mu sõbrannadel on sama vanad lapsed. Nii et käsi südamel ütlen ma sulle, et valdav enamus seitsmeseid on täpselt sellised nagu sinu laps. Vaja on kannatlikkust, mõistmist ja sõbralikku tuge ja aasta-aastalt muutuvad nad iseseisvamaks ja tegusamaks.

Kägu kirjutas:

Kriitilisematele vastajatele niipalju et vanemana tuleb lapsi kasvatada, kahjuks ka ebameeldivatel juhtudel, mida mina ka teen.

Ei, sa ei tee. Kriitilisemad vastajad ei soovita sul lapse kasvatamisest hoiduda vaid tema kasvatamisele rohkem tähelepanu pöörata. Õpi lugema.

Mul on üks õde selline olnud kunagi. Täielik tuulepea. Mida vanemaks sai, seda asjalikumaks muutus ja rohkem hakkama endaga sai, aga nö “kobaks” on jäänud siiani (praeguseks juba täiskasvanu). Ta on selline, kel pole probleemiks nädalas kaks telefoni ära kaotada või kuus kahel korral sirgel teel rattaga vastu posti sõita näiteks. Need olid juhtumid reaalsest elust. 😀 Aga koolis õppis viitele, sai kiituskirju ning oma erialal on hinnatud tegelane. Lihtsalt on selline omamoodi tegelane, see ongi tema omapära ja see teeb ta mu meelest nii armsaks. 🙂

7-aastane poeg kasvab ka meie majas, kuid tema on teistsugune. Hästi asjalik sahmerdaja. Mulle käib jälle see vahel närvidele. Kah asi! Lapsed käivadki vahel närvidele, aga tegelikult ei ole põhjus lastes vaid meis endis. Meie, emad, peame rohkem iseendaga tegelema ja endale aega leidma, siis ei lähe nii kergelt tühja asja peale närvi ka. Lapsed pole süüdi selles et nad on sellised nagu nad on. Ise oleme nagunii palju suuremad fruktid, lihtsalt aru ei saa sellest 😉

Kägu kirjutas:

venitab ja viidab aega küll teleka vahtimisega

Miks hommikul peaks telekas olema sisse lülitatud?