Minu ema on alkoholitarbimisega jõudnud punkti, kus mina enam teda aidata ei suuda, taha ega oska. Kogu elu on ta mind terroriseerinud ja hoolimata kõigest on mul temast ikkagi kahju hakanud ja olen teda aidata proovinud, ravile viinud, tema jamasid klaarinud jne jne. Tema järjekordse joomatsükli järel otsustasin, et ma pean lõpetama inimese pärast muretsemise, kes ennast ise aidata ei taha ja kes ei hooli, kuidas ta lähedased ennast tunnevad. Ta on minu elu juba liiga palju mürgitanud ja enda vaimse tervise huvides pean suhtlemise lõpetama ja iseendale mõtlema. Kogu see olukord ja pinge mõjutab juba minu enda pereelu ja lapsi ning pean eelkõige neile mõtlema. Ta on aastate jooksul näidanud, et pole võimeline muutuma ja teda ei kõiguta ka see, et lähedased tema ümbert järjest eemale tõmbuvad ja et ta varsti üksi on.
Kuidas kibedate tunnete ja mälestustega toime tulla ja ennast ise aidata? Kuhu pöörduda? Kas panen lihtsalt aja suvalise psühhiaatri või psühholoogi juurde kirja ja räägin oma mure ära? Kas keegi on käinud sõltlase lähedasena nõustamisel ja kas sellest on kasu olnud? Kuidas see üldse käib?
