Ei ole sõltuv majanduslikult, ei koge füüsilist vägivalda. olen lihtsalt väga halvas suhtes, kuhu ise tagasi ronin. Kuidas sellest tegelikult on võimalik paraneda ja pääseda. Ma justnagu ei oma enese tegevuse üle enam kontrolli, samas olen ju ainuke, kes ennast kontrollida saab.
Ehk on Sul suhtest sõltuvus. Mõtlen, et pead tingimata suhtes olema, mis sellest, et see on halb.
On selliseid inimesi, kes ei oska üksi olla vaid peab keegi kindlasti kõrval olema.
Sel juhul aitaks ilmselt uue suhte leidmine.
Sellest suhtest aitaks Sul tõenäoliselt head sõbrad vabaneda, kelle poole saad nõrkushetkedel pöörduda või ka hea psühholoog. Tiimitöö on see, üksi ei pruugi sugugi hakkama saada.
olen lihtsalt väga halvas suhtes, kuhu ise tagasi ronin.
Mees käib jooksmas, rattamaratonidel ja kaks korda kuus sõpradega väljas ja sind kaasa kuhugi ei võta.
Halb mees tõesti.
Mina olen täpselt samas seisus. Ostsin juba endale eraldi eluaseme, kuid halvast suhtest pole siiani suutnud väljuda. Kohati on küll tunne, et panen nööri kaela.
Psühhoanalüütikud räägivad, et me kopeerime seda suhtemudelit, mida lapsepõlvekodus nägime. Ja vahel harva jäljendame selle täielikku vastandit – keeruline lühidalt seletada, miks see nii on, sest alateadvus paneb meid kummalisi asju tegema. Analüüsi oma vanemate paarisuhet ja sealt saad ehk mingit infot oma käitumise selgitamiseks.
liiga kiiresti alustatakse suhet. tormatakse pea ees – see on põhjus.nii need peremudelite kopipeistid tulevad. alateadvus avaldub vägagi (ir)ratsionaalselt.
kurameerida on vaja 🙂
mitte igast kohtumisest kohe esiteks viimast võtta.
võti on mitte kokku kolida ja pikemalt teineteist tundma õppida.
Psühhoanalüütikud räägivad, et me kopeerime seda suhtemudelit, mida lapsepõlvekodus nägime. Ja vahel harva jäljendame selle täielikku vastandit – keeruline lühidalt seletada, miks see nii on, sest alateadvus paneb meid kummalisi asju tegema. Analüüsi oma vanemate paarisuhet ja sealt saad ehk mingit infot oma käitumise selgitamiseks.
Jaa, ma näen mustrit oma suguvõsast. Meil on naised üksikuks jäänud. Oma esimeste abikaasadega lahutanud (on elatud, lapsi saadud, kannatatud ka vägivaldseid suhteid jne. aga sellest välja tuldud) ja peale seda enam suhteid mitte loonud. Ma tahan seda mustrit murda. Sest need naised on tublid ja tugevad, aga hinges on üksikud ja õnnetud, näen seda kõrvalt.
Tahad “mustrit murda”? See on tore, et oled mustrit märganud, teadvustanud ja tahad seda muuta. “Murdmise” asemel soovitavad psühhoanalüütikud mustrid integreerida 🙂 Ehk jõu kasutamise asemel muuda näiline “vaenlane” enda omaks, siis ei ole sellele sinu üle enam võimu.
Mulle tundub, et mingis mõttes on kõik suhted nö sõltuvussuhted. Ses mõttes, et üksi saab olla ka, aga kahekesi on kuidagi toredam elada. Mõnus on õhtul koju laekudes leida kedagi sealt eest. Või kooberdada varahommikul üles kohvilõhna peale jne… Sellised armasad pisiasjad.
Igasugune lugupidamatus muudab minu jaoks samuti suhte halvaks. Mõningad jämedused neelan siiski alla, sest annan endale aru, et olen ka ise kas väsimusest vms tingituna ebaviisakalt partneri suhtes käitunud. Katsun edaspidi tähelepanelikum olla. Ka oma vajaduste eest seismisel. Näituseks võtan igapäevaselt iseendale pisut rohkem aega puhkamiseks, et mitte muutuda plahvatusohtlikuks. Ühesõnaga, oma käitumise eest tuleb igal juhul vastutus võtta. Ja kui on midagi, mis käib partneris närvidele, saab seda vähemalt esialgu viisakalt talle teada anda. Siin saab alguse teineteise nurkade mahalihvimine… Aga võib ka omaette tõmbuda, lastes sedasi suhtel tasapisi välja surra…
Suhe, kui selline, on ikkagi teineteise mõjutamine.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
