Mina kardan mõlemat Olen kaks korda sünnitanud ja õudusjudin tuli peale kui selle peatsele uuesti kogemisele mõtlesin. Nüüd aga käimas 35.nädal ja selgus, et laps on tuharseisus. Aga vot nüüd on nii, et keisrit ka ei taha. Lapse pärast ja enda hilisema taastumise pärast. Olen näinud keisri üle elanud sõbrannasid.. Ikkagi loodan iga päev, et tibu ümber pöörab, et pakkuda endale, issile ja talle seda valusvõimast loomulikku kogemust.
Mul oli ka laps tuharseisus (poiss ja veel segatuharseisus) ja tehti ettepanek kehaväliseks pööramiseks. Kuna raseduse ja lapsega oli kõik ok, lootevett piisavalt, siis tegin ära, et pääseda enam-vähem kindlast keisrist. (variant, et laps oleks end ise veel pööranud, oleks olnud üsna vähetõenäoline, seevastu pööramise õnnestumise protsent on ca 50%) Igatahes meil vedas: kohe esimese korraga sai ümber pööratud ja saingi ise sünnitada.
Endale tundub kohutav ja õudne mõte, et kõhulihased lõhki lõigatakse (samas pr Beckham on seda juba 4 korda üle elanud, ma ei kujuta ette, mis tal seal kõhus toimub … ???? Ega teda palja kõhuva keegi vist näinud ka pole kunagi? Teisalt jälle, temaga on tegelenud ka tippkirurgid.).
Samuti ei meeldi üldse mõte, et laps pole ise tegelikult valmis sündima ja seda pole ka mu keha. Kui on hädaolukord või muud näidustused, siis loomulikult. Kui siit lugeda, et tõesti kuni 2 kuud peab olema ettevaatlik – kui on vähemalt üks väiksem laps ees, siis on see üsna keeruline täita: ikka peab teda ju vahel sülle võtma vms.
Operatsiooni puhul oled puhtalt arstide meelevallas, see mõte mulle ka ei meeldi – ma ei saa seda olukorda ega neid inimesi kuidagi mõjutada, olen lihtsalt üks objekt, millega võib vabalt midagi ka nihu minna, sõltuvalt arsti-abiliste tujust või veel sajast muust faktorist.
Loomuliku sünnituse puhul on naisel endal pearoll, olgugi, et sünnihetkel võtab enamasti keha ise juhtimise enda kätte, aga vähemalt on naine nö disainitud sünnitamiseks.
Valu valuks, aga süsteemid toimivad enamasti iseenesest, samuti paranemise protsess (kui üldse on midagi väga paraneda, erinevalt keisrist, kus kindlasti on! rääkimata armidest, mis jäävad igaveseks).Endal 2 loomulikku sünnitust seljataga ja muidugi ma neid mõlemaid kartsin, aga tegelikult läks hästi. Polnud mingit mõistusevastast valutamist, tuhud olid talutavad, kõige õudsem minu jaoks ikkagi väljutamise sh lõikumise periood, aga see kestis max 40 min ja kui veel ainult konkreetseid valuhetki lugeda, sest vahepeal ju sai vabalt puhata, siis ju ainult loetud minutid! Taastumine oli samuti kiire. Veidi ebamugav, aga istuda sain mõlemal korral kohe ja üldse – paari päevaga oli suurem häda möödas ja paari nädalaga oli juba täiesti vinks-vonks.
See üks kägu, kes kirjutas, et “oli ikka väga kurb vaadata neid emasid, kes wc-s potil karjusid valust, kuna olid kokku õmmeldud sealt alt ja piinades, veel hulk aega peale sünnitust. Polnud neil jaksu, et lapsega tegeleda ega midagi, lapsed olis eraldi toas.”
Mõlemal korral sünnitades ei kuulnud küll mitte kusagil emasid wc-s röökimas. Kindlasti on neid, kes on rohkem katki, aga samamoodi on neid, kel pärast keisrit on väga valuline paranemine. Siin pole mingeid garantiisid. Lihtsalt ühel juhul teeb siiski naine asja, milleks ta on loodud, teisel juhul on tegemist kirurgilise sekkumisega. Miskipärast on mulle jäänud ka PK kommentaare lugedes mulje, et isegi suuremate lõigete/rebendite ja õmbluste puhul naised taastuvad lõpuks väga hästi, nii et hiljem sisuliselt mingit jälge ei jää? Seda ise ei tea kommenteerida, kuna endal olid väiksemat sorti rebendid, sain mõned ilupisted ja praegu ei tea neist tõesti midagi, ei tea ega tunne.Keiser või mitte, sünnitus ei ole iial midagi väga toredat (v.a mõned eriti õnnelikud loomulikud sünnitajad, kes lapse kergelt väljahingavad ja ilma valudeta). Kui endal kolmas sünnitus peaks kunagi tulema: kardaks väga, ilmselt veelgi rohkem, kui teist kartsin, aga vabatahtlikult keisrit ikkagi ei valiks. Senine kogemus on andnud kindlustunde, et mu keha saab hakkama, edukalt.
Seda ka veel kommenteeriks:”See on tore, et sul röökimiseta sünnitus möödus, aga sa oled ilmselgelt harv erand.” Aa… mis see hääletegemine sünnituse ajal üldse praegu asjasse puutub?
No mina küll röökisin, mõlemal korral igatahes – või õigem on seda nimetada karu hääleks :DD (ropendasin vist ka natuke, see fucking press tuleb jälle, näiteks ütlesin), no ja siis? Kisad seal mõned minutid viimaste tuhude ja siis juba lapse tuleku ajal, kah mul asi, täiesti loomulik protsessi osa ja täiesti ebaoluline. Tähtis on, et sünniks terve laps ja oleks terve ema. Aga muidugi, kui peab olema terve sünnituse vältel fotoshuutiks valitud näoilme ees ja nägu 24/7 peenes selfie-naeruvines, siis tõesti – keeruline. Siis tasub ikka keiser muidugi valida!
Nii palju rumalat juttu, et ei tea kohe millest siin alustada. Pole hetkel palju aega ka, aga ARM ja 2-kuune taastumisaeg on ikka NII mööda pandud, et pole sõnu, kuidas inimesi annab lollitada. Arm jääb ülemiste häbemekarvade sisse praktiliselt ja seda pole üldse näha (küll aga on kergelt näha ülalpool asub pimesoolearm). 2-kuune taastumisaeg? Mis asja :D, samal päeval kenasti kõnnid ringi ja pole häda vähematki. Miks te ajate sellist jama, kas selleks, et ikka propageerida loomulikku sünnitust?