Ootan kolmandat last ja tulemas ka kolmas keisrilõige. Arstid soovitavad tungivalt keisri käigus munajuhad sulgeda, kuna peale kolmandat keisrilõiget edaspidiste raseduste puhul emaka rebenemise oht hüppeliselt suureneb.
Rohkem lapsi otseselt plaanis ei ole ja vanust ka 35 aastat, aga millegipärast kahtlen ikka munajuhade sulgemise osas.
Palun teie mõtteid ja kogemusi antud teemal 🙂
Ka minu arst soovitas tungivalt kolmanda keisri käigus munajuhad sulgeda. Täitsin ka selle paberi ära kuigi mul oli vanust vaid 27a. Keiser toimus aga teises haiglas ja seal tehti mulle selgeks, et olen veel noor ja kui endal ikkagi kindlat soovi pole nii lõplikuks lahenduseks siis ma seda kindlasti ka tegema ei peaks ja tänapäeval pole enam ka 4 keiser mingiks probleemiks. Otsustasime, et jätame selle steriliseerimise ära. Peale lapse sündi lasin paigaldada spiraali. Kolm aastat peale paigaldust jäin aga spiraaliga rasedaks. Otsustasime lapse alles jätta ja vahetasin arsti, kahjuks aga rasedus katkes 18+ nädalal(polnud seotud armiga emakaga). Kahjuks aga ei õnnestunud teha kirurgilist puhastust ja arst pidi tegema mulle raseduse lõpetamiseks väikese keisri. Olin kindel, et mulle öeldakse, et ma rohkem rasestuda ei tohiks. Arsti soovitus oli aga hoopis 6 kuud vahet hoida ja siis lubas uuesti üritada. Hetkel olengi taas rase (17+ nädalat). Lõpuni on veel jäänud küll pärispalju minna, aga hetkel on kõik korras. Pean küll olema rahulikult ja oma tervist korralikult hoidma. See jääb ka minu viimaseks raseduseks, rohkem ei soovitata rasestuda.
Mul ka kolmas keiser tulemas ja viljakat iga veel omajagu ees. Rohkem lapsi küll plaanis ei ole, aga nii lõplikku otsust ka hetkel langetada ei tahaks. Mine tea, äkki tuleb ikka kunagi veel ühe pesamuna soov. Mul soovitas arst teha nii, et täidan steriliseerimise paberid ära ja keisri käigus siis hinnatakse emaka seisukorda. Kui on korras ja võimalik uus rasedus ei kujutaks ohtu, siis ei steriliseeri. Kui aga on näha, et emaka seisukord halb ja tulevikus uuesti rasestumine oleks ohtlik, siis sulgeb arst munajuhad juba keisri käigus.
Seda öeldi mulle ka, et neljandat keisrit on tehtud küll, nii et see pole mingi reegel, et 3 on viimane piir. Nii et kui ei ole 100% kindel, et rohkem lapsi ei taha, siis ma jätaks ikka võimaluse alles.
Mina isiklikult olen selle küsimuse ees seisnud, aga paberiteni ei jõudnud. Kuna soovisin pärast kahte keisrit ise sünnitada, siis raseduse lõpus see enam ei tulnud jutuks (võib-olla oleks tulnud, aga arstidega suhtlemine ei kuulunud mu lemmiktegevuse hulka raseduse lõpus).
Aga oleksin soovinud munajuhede sulgemist. Kuna kõik see uurimistöö, mida ma tegin loomuliku sünnituse nimel, tegi mulle selgeks, et iga järgnev operatsioon on risk ja ühe suurem. Arstid ei taha võtta riski loomulikuks sünnituseks pärast korduvaid keisreid, aga keisri riski võtavad, ehkki see on suurem. Ei ole nagu loogiline. Nii et mina ei ole see, kes nõustuks, et oh, neli keisrit pole probleem.
Sünnitasin ise ja seda teemat ei tulnud vaja…
Kui ma aasta algul käisin ITKs dr Szirko juures UHs, siis ta mainis millegagi seoses, et just oli ta vastuvõtul olnud naine, kellel tulemas 4. keiser. Ma imestasin, et see võimalik on ja ta imestas omakorda, et ma veel imestan tänapäeval sellise asja üle.
Mul ka kolmas rasedus, kaks erakorralist keisrit ees ja kolmas ka keiser plaanis ja kuigi tahaks ka ise proovida, siis samas ikkagi olen lugenud, et on meditsiiniliselt tõendatud, et kolmandal korral on 30% risk emaka lõhkemiseks, mis on arvestatavalt kõrge…Nii et hetkel olen arvestanud, et tuleb keiser.
Samas on ikkagi arstidel üks kindel skeem: ämmakas, UH arstid, oma arst – kõik räägivad iga kord steriliseerimisest. Põhimõtteliselt ma saan neist aru, et nad mingi juhendi järgi seda juttu ajavad, aga võiksid kuskile endale märke teha, et ma ei taha steriliseerimist, et ma ei peaks iga kord seda juttu uuesti kuulama.
Ei taha steriliseerida, sest tunneksin siis ennast mehe kõrval täieliku vanurina ma arvan + kahtlustan, et nad vaatavad asja ainult meditsiiniliselt, aga kuidas see mõjutab seksuaalelu ja vaimset poolt (kas tunnen ennast pärast, suhteliselt noorena ikkagi, veel naisena), seda poolt ei räägita (ja ei usaldakski, sest saan aru, et nende kohustus ongi esmalt lähtuda meditsiinilisest poolest – Eestis pole kombeks inimest tavameditsiinis komplekssena – keha ja vaim -vaadata).
Minul oli käesoleva aasta alguses kolmas keiser ja kuna vanust ka 34 ning üle kolme lapse ei ole kunagi soovinudki, siis otsustasin steriliseerimise kasuks. Protseduur ise käis nii kiirelt, et ei saanud arugi, et peale keisri veel midagi tehtud oleks.
Olen kägu 07:59
Enestunne täpselt samasugune, mitte midagi ei saa aru. Kui, siis vb on ovulatsioon kuidagi veidi selgemalt tuntav ja kõige esimesed päevad olid ka vererohkemad, aga nüüd viimastel kordadel normaliseerunud. Hetkel olnud 3x päevad peale rasedust ja steriliseerimist.
Ei taha steriliseerida, sest tunneksin siis ennast mehe kõrval täieliku vanurina
Miks vanurina? Munasarjad töötavad ju edasi, päevad käivad edasi.
Vaimselt, muidugi jah, võib mõjutada teadmine, et “loomulikul (seksi) teel enam lapsi ei saa”.
Teemaalgataja olen.
Ma ise hakkasin just sellepärast kahtlema, et kuidas steriliseerimine mõjub. Ämmaemand kinnitas, et füüsiliselt ei mõju midagi. Kuigi nende arust ei ole kõrvalmõjusid näiteks hormonaalsetel rasestumisvastasetel vahenditel ka. Vaimsest poolest ei ole keegi rääkinud midagi, see pole isegi teemaks tõusnud. Lihtsalt, kuna nende hinnangul tõusevad peale kolmandat keisrit kõik riskid, siis on mõistlik steriliseerida ja kõik.
Abikaasa aus vastus oli, et tema endale ei teeks, aga kui mina otsustan teha, siis ta vastu ei ole
Kulla inimene, sa ei saa võrrelda rasestumisvastaseid vahendeid steriliseerimisega. Ega sul munasarju ei eemaldata ju, et hormonaalne tegevus muutuks. See kõik käib samamoodi edasi.
Kui te enam lapsi ei soovi, siis on emma-kumma steriliseerimine kõige parem lahendus. Küsi oma mehelt, kas ta oleks nõus endale hormoone sisse sööma, et te rohkem lapsi ei saaks?
Teemaalgataja olen.
Ma ise hakkasin just sellepärast kahtlema, et kuidas steriliseerimine mõjub. Ämmaemand kinnitas, et füüsiliselt ei mõju midagi. Kuigi nende arust ei ole kõrvalmõjusid näiteks hormonaalsetel rasestumisvastasetel vahenditel ka. Vaimsest poolest ei ole keegi rääkinud midagi, see pole isegi teemaks tõusnud. Lihtsalt, kuna nende hinnangul tõusevad peale kolmandat keisrit kõik riskid, siis on mõistlik steriliseerida ja kõik.
Abikaasa aus vastus oli, et tema endale ei teeks, aga kui mina otsustan teha, siis ta vastu ei ole.Kas teil mehed on ka mingit arvamust avaldanud?
Kellega su abikaasa neid lapsi veel plaanib teha? Või ta on samaoodi arvamusel, et meestele võrdub vasektoomia munade mahavõtmisega, nagu sina arvad, et naistel saabub pärast steriliseerimist menopaus ja muututakse “vanuriks”.
Vabandust, aga paljulapselised on vist tõesti pisut ullikesed.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
