Tere!
Meil on plaanis uus rasedus,kuid õhus on palju küsimusi. Poja sügava puudega. Nägemis ja liikumispuudega 2 aastane.Kuidas te olete hakkama saanud. Üksi see ei ole tõenäoliselt võimalik. Palun soovitusi ja kogemusi. Arst soovitas ise uue lapse peale mõelda. Uus laps võib aidata arengus edasi viia.Ja elu läheb edasi. Vanusk a juba selline,et varsti enam ei saa:)
Minul on 1 raske puudega laps ja 2 temast nooremat tervet last. Midagi erilist ei oska välja tuua. Kahte või kolme väikest last on ikka raske hooldada, olenemata kas üks neist on puudega või mitte. Tõenäoliselt saab sul olema üsna pingeline eluperiood, kuni teine laps suuremaks kasvab.
Seda pean küll ütlema, et mida väiksem on puudega laps, seda kergem on tema hooldamine. 2-aastane raske puudega laps ja 15-aastane raske puudega laps on täiesti erinevad asjad. 15-aastast on palju raskem hooldada.
Puudega lapsele on kasulik, kui tal on endaga üheealisi õdesid-vendi. Tita majjatulek mõjutab puudega last positiivselt.Ta saab uusi kogemusi, iseseisvub, sest emal on tema jaoks vähem aega, tal tekib kiindumussuhe oma õe või vennaga ja kui noorem laps arengus järele jõuab, siis terve lapsega koos kasvamine arendab puudega last.
Praktilise poole pealt – kui 2-aastane ei liigu, hangi omale varakult tandemkäru, siis saad titat ja 2-aastast koos sõidutada.
Uue, terve lapsega tuleb teie perre rõõm.
Sügava puudega laps saab iseseisvamaks. Ta peab vanemate tähelepanu hakkama jagama.
Kohati on ikka väga raske olnud. Samas eluisu tuli terve lapsega tagasi.
See on hea teema! Ise ka mõelnud, et kunagi peaks selle peale mõtlema. Palju kõhklusi on küll ja peres pingeid, sest lapse kasvatamine on päris kurnav olnud. Samas praegu tundub, et tasapisi ikka läheb mõnes mõttes aina kergemaks. Ning tunnen ka, et uus laps ilmselt mõjuks hästi. Kuid jah… kui järgmine peaks probleemidega olema, siis ma küll ei tea, mis saab…
Tere! Mina julgustan! 🙂 Meil on peres 6 aastane sügava puudega, Downi sündroomiga poeg ning 2016. aasta septembris sündis temale väike õde. Kõik läks hästi. Vanem vend küll ei räägi, kuid näitab igati poolehoidu õe suhtes ning tundub, et tahaks temaga juba mängida. Meil omal on jah mõnevõrra raskem, kuna meie 6 aastane on ka nagu tavaline 2 aastane, aga saame siiski hakkama. Mina olen ka seda meelt, et õest-vennast saab puudega lapsele tore mängukaaslane/eeskuju ning hiljem hindamatu tugi. Kõike head teile ja jaksu! 🙂
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
