Teema: Sügavalt enneaegne laps

Tänapäeva meditsiin on nii arenenud, et suure tõenäousega jääb laps ellu ja temast kasvab terve ja tubli inimene. Minu tuttav sünnitas 25 nädalal lapse – igati terve ja tubli noor preili 🙂

Kui minul laps sündis, sünnitrauma sai ja öeldi, et sügav puue ajukahjustuse tõttu siis mina ei tahtnud et keegi mind õnnitleks. Küll oli mulle oluline et inimesed āra ei kaoks. Oluline on kāia vaatamas, kallistamas, head soovimas, rääkimas. Paljudele ei meeldi kui haletsetakse. Minu ringkond ei haletsenud vaid käitusid nagu kõik oleks ok. Mulle see ei meeldinud, See tegi haiget, ei ole ju midagi ok, lapse elu on rikutud ja minu elu ka. Surm vaid aitab. St et vanemad muutuvad üsna depressiivseks, olge targad ja kuulake neid kui nad rääkida soovivad. Aidata on ehk võimalik asjaajamistega, paberimajandus. Puue tuleks vormistada lasta, reh.plaan, et laps saaks taastusravi.
Aeg toob leevendust. Lootust ei tohi tappa.

Enneaegne laps ei võrdu puudega laps (kõik oleneb konkreetsest lapsest) !

Minu laps sündis samuti sügavalt enneaegsena. Alguses oli kõik väga hirmutav, laps kuvöösis, juhtmete ja voolikute all, selleasemel, et minu kõhus ilusti kasvada. Samal ajal sündis meie tutvusringkonnas 2 aegsat last – rõõmsad ja roosad, vot sellega leppida, et teistel lapsed kodus, mina aga käin järgmised kuud haigla vahet Lisaks see ka, et teistele saatedi ilusaid sms-sse õnnitlustega, meie aga jäime nendest nagu ilma, tuttavad tõmbasid kuidagi eemale, ei julgenud midagi küsida või õnne soovida aga TEGELIKULT sai ka meist ju vanemad (piisanuks ka sõnumist nt “Palju õnne, kasvage-kosuge ilusti, me saadame teile iga päev häid mõtteid ja soove”). Niiet ärge unustage siiski ka õnne soovimast ja lilli saatmast!

Eelmine kägu kirjutas samuti FB enneaegste imede grupist – see grupp on tõeliselt toetav, saab palju vajalikku informatsiooni (arstid ei ole ju “meie kingades” kõndinud, nad tegelikult ei tea, millised sõnad aitavad ja on alati pigem neutraalsed kui positiivsed lapse tervise koha pealt) Samuti seal kirjutatakse, kuidas teistel enneaegsetel lastel läheb, kudias kasvavad, kuidas elu haiglas – ühesõnaga, väga palju kasulikku infot, ka sellekohta, mida ka arstidelt küsida võiks.

Kokkuvõttes – meie alla kilone laps on praegult ilusti arenenud, teeb oma esimesi samme (1+a), selle aja jooksul on ainult 2 korda nohus olnud ja on nagu täiesti tavaline laps, küll pisem aga muus osas täiesti võrdne.

Oluline on ka see, et sa ise ei uuriks vaid ootad, kuni lapsevanem ise sulle räägib, kuidas lapsel läheb, samas ei tohi olla ka ükskõikne. Ära ole ka ülipositiivne, umbes et, oii küll kõik läheb hästi, muud varianti ei ole jne – kui mindagi ongi jäädavalt pahasti, siis laps on laps!!! Kui nt pilti näidatakse siis ütle pigem, et ta on imeline/armas, mitte “oii, kui pisikene”, ära hõõru ninaalla, et laps on väike. Kõige kohatum asi, mis minu enneaegsele juba suuremana öeldi oli see, et “nüüd on ta juba inimese moodi, enne olid ikka täiesti hiirekene” (wtf). Üleüldse tuleb olla hästi ettevaatlik ja delikaatne, samas püüa olla toeks aga mitte liiga pealetükkiv, arvesta, et emal-isal on hetkel käsil elu kõige raskem aeg, mis jätab hinge jälje kogu eluks. Loe nt selle ema blogi – http://saarlanna.blogspot.com/2014/04/haiglaelu-kokkuvotteks.html

Olen ise enneaegne, 40a tagasi oli 28.ndl (sünnikaal 990gr) sündidnuna vist üliväike võimalus ellu jääda, kuid mina sain loteriivõidu, mul on hea tervis ja pole kunagi olnud sellega seotud tervisehädasid. Mäletan, et ema rääkis, et vanaema ei toonud haiglasse lilligi ega soovinud õnne, et no ega see laps nagunii ellu ei jää ja mõnigi kord öeldi, et missugune “konnakene” ma ikka olin (ja tema nägi mind vast siis, kui ma koju tulin 2100g, haiglasse ju ei lastud emagi ligi). Ja ma ise olen tagantjärele mõelnud, et selle sündimise päeva üle alguses vast keegi küll rõõmus ei saanud olla, ähm on nii suur. Samution tuttavatel sündinud kaksikud 24 ndl, praegu on nad mõlemad juba kosuvad, kuigi alguses tehti maooperatsioonid ja kõrvadega on midagi lahti. Kahjuks on tutvusringkonnas üks enneaegne laps ka surnud, kuigi tema sündis hoopis suuremana, 32+, niiet garantiisid pole.
Nadon vähemalt niikaua haiglas kuni nad oleksid pidanud sündima, seega paar kuud ikka. Iga olukord ja laps on erinevad, nende tervisehädad olenevad sellest, mis kui palju on arenenud ja mis veel mitte. Minul nt ei olevat enam aastasena mingeid arengupuudujääke olnud, paari aastaga need lapsed arenevad täiesti järele õigeaegsetele.
Lihtsalt teada anda, et oled nende jaoks olemas, kuid ise mitte pidevalt helistada-pärida-uurida-“lohutada” (mitte paha pärast, aga inimesed, kes enneaegsusest midagi, võivad ka heast südamest öelda suuri lollusi, mis kauaks kriipima jäävad), lihtsalt toetada. Kasvõi mingi reaalne abi, tegevus, viige kasvõi mõnikord sooja lõunat, kui neil pole aega süüa teha endale, kui päevad otsa haiglas, aitate transpordiga vms. Õnne võib ikka soovida ja lilli viia, no eriline rõõmupäev just pole, aga sünnipäev siiski.
See, et leina- ja kriisiolukordades ei oska midagi teha ega öelda, see tunne on vist üldlevinud, seda ei pea põdema.

Enneaegsele ongi seda õnne ikka rohkem vaja kui tavalisele lapsele – seega õnnesoovimine on igati asjakohane. Kindlasti tasub oma head soovid teele panna ning kui tegemist lähedasemate inimestega, siis mainida, et kui on millegagi abi vaja, siis oled nende jaoks olemas.

See on ikka päris ebameeldiv, kui sul on niigi raske ning siis jäävad sinu kõrvale ainult need lõputud uudishimutsejad ja urgitsejad, kes mõjuvad kui raisakotkad. Kõik normaalsed inimesed kaovad diskreetselt minema, sest kardavad, et äkki sa ei taha suhelda. Paljud inimesed, kes on kaotanud lähedase või läbi teinud mingi suure õnnetuse, kirjeldavad, kuidas kõik sõbrad nende ümbert kadusid – kuni selleni välja, et kuna kohe peale õnnetust ei suheldud, siis hiljem oli sõpradel piinlik ja nad hakkasid ka tänaval juhuslikult kohtudes igaks juhuks teisele poole teed minema, teeseldes, et ei näe. See on solvav.

Seega soovi ikka õnne ja kosumist, käitu normaalselt, ära ole pealetükkiv ega ülearu uudishimulik, aga anna mõista, et olete nende jaoks olemas, kui nad seda tahavad.

Loomulikult tuleb õnne soovida, see ju kõige ilusam soov. Ega laps ometi surnud pole, et te siin matuse kõne välja hakate mõtlema.

Väga kahju, et ikkagi nii läks. Tahtsin ka just kirjutada…