Olen olnud 3 aastat suhtes kõige imelisema naisega maailmas! Ta on kirjeldamatult särav inimene, täpselt selline, kes igaühele alatiseks meelde jääb oma tegude ja jutuga.
Seda imelisust varjutab traagiline pool, nimelt on mu naisel diagnoositud bipolaarne häire, depressioon, ärevushäire, paanikahood. See teekond, mille me tänu neile “haigustele” läbi käinud oleme, on justkui mõnest draamafilmist. Judinad tulevad peale, kui ma meenutan, kuidas ma teda eri hoogude ajal Lätist ära tõin, endale liiga tegemast takistasin, teda metsast üles korjasin jne.
Nüüd on tal rohud peal ning sääraseid maaniahoogusid enam väga ei esine. Ma kardan ta pärast. Ja ma olen ise ka väga äkiline kui pahane olen. Minu äkilisus ja käitumine on teda sügavamale masendusse viinud. Püüan end parandada, kõik läheb hästi ja siis keeran oma mõtlematusega kõik jälle pea peale. Kõnniks kui süte peal. Naisest ei loobu, koos oleme arste ja terapeute mööda käinud, koos vastavat kirjandust lugenud, avameelselt ja pikalt teemat arutanud.
Ma tõsiselt kardan. Kas keegi on midagi sarnast kogenud ja oskab nõu anda, kuidas julgust saada, et edasi minna?
Teema: Suhe bipolaarse ja depressiivse naisega!
äkki siit foorumist saad rohkem nõu, seal inimesi, kellel kogemused http://www.saeioleyksi.ee
Ma arvan, et teie suhe jääbki selliseks ja ükski terapeut ega ravim ei suuda ravida.
Olen olnud 3 aastat suhtes kõige imelisema naisega maailmas! Ta on kirjeldamatult särav inimene, täpselt selline, kes igaühele alatiseks meelde jääb oma tegude ja jutuga.
Seda imelisust varjutab traagiline pool, nimelt on mu naisel diagnoositud bipolaarne häire, depressioon, ärevushäire, paanikahood. See teekond, mille me tänu neile “haigustele” läbi käinud oleme, on justkui mõnest draamafilmist. Judinad tulevad peale, kui ma meenutan, kuidas ma teda eri hoogude ajal Lätist ära tõin, endale liiga tegemast takistasin, teda metsast üles korjasin jne.
Nüüd on tal rohud peal ning sääraseid maaniahoogusid enam väga ei esine. Ma kardan ta pärast. Ja ma olen ise ka väga äkiline kui pahane olen. Minu äkilisus ja käitumine on teda sügavamale masendusse viinud. Püüan end parandada, kõik läheb hästi ja siis keeran oma mõtlematusega kõik jälle pea peale. Kõnniks kui süte peal. Naisest ei loobu, koos oleme arste ja terapeute mööda käinud, koos vastavat kirjandust lugenud, avameelselt ja pikalt teemat arutanud.
Ma tõsiselt kardan. Kas keegi on midagi sarnast kogenud ja oskab nõu anda, kuidas julgust saada, et edasi minna?
Kas su naisel on olnud raske lapsepõlv? Kas ta on olnud eelnevalt nn keerulises suhtes? Kas ta on noor? inimene?
Käitumis- ja mõttemustrite muutus on pikka protsess. Oled saanud nagu mingid uued käitumised ning tulemused, siis jälle tõmmatakse kummipaelaga tagasi. Ega teil polegi muud, et käige aga teraapias edasi ning kui mõlemad tahavad paremat elukvaliteeti, siis küll kõik laabub. Aga see muutus peab olema, et ise tahad muutuda, mitte teist ei ürita muuta. Aga eks seda kõike on teile räägitud ka.
Mina omalt poolt soovitan mediteerimist, vastavat muusikat ja joogat. Jälle asi, mis toob uue mõtlemise ja elu, kuik kõik tuleb hiiresammudega.
sa oled väga hea mees. kahjuks ei oska sind aidata.
raiskad ainult oma aega ja närve
Teemaalgataja, sul on äkki ka endal depressioon ja meeleoluhäired?
Kaarel. Ma loodan et sa kunagi ühegi naisega tõsist suhet ei saavuta.
ma loodan ka, et ma tõsist suhet ei saavuta.
tõsine võin olla oma vabal ajal ka.
Antidepressantide algusperioodil ongi suurem suitsiidsuse risk. See kahjuks raskem aeg tuleb kahjuks läbi teha, et jõuda eduka ravini. Ärge andke alla ega lõpetage ravi omavoliliselt, kui ilmnevad halvad kõrvalmõjud. Kuulake arsti. Kui arsti kuulata eriti ei taha, siis leidke teine arst, keda on kergem usaldada. Enamik bipolaarseid ei taha tegelikult ravimeid võtta, sest siis kaob neil ka see ülimalt magneetiline ja särav pool. Võibolla oled ka ise sellesse poolde armunud ja soodustad, et ta läbiks üha uuesti maniakaalset perioodi. Maniakaalsel perioodil põlevad need inimesed väga ereda leegiga, mistõttu hiljem tuleb krahh ja depressiivne periood. Ainus lahendus ongi ravida mõlemat poolt järjekindlalt (mitte nii, et maniakaalsuse perioodil tundub meri põlvini ja elu imeilus, suudab kõike teha jne, ja depressiivsuse perioodil hakkab jälle ravi peale mõtlema). Ja leppida kõikidel osalistel sellega, et enam ei saa olla see sama inimene, kes nii eredalt põleb.
Huvitav, kuidas sellises isikud Töötukassas käimmisega hakkama saavad?
raiskad ainult oma aega ja närve
Ära mölise, kurat. Sinu käest ei küsitud “kas jätkata”.
Küsiti kõigi käest: “Kuidas edasi minna”
Täiskasvanud inimene võiks teemas püsida.
Teemaalgataja: arvan, et vajad endale ka nõustamist. Ise, üksinda mine psühholoogi juurde ja parem, kui see oleks keegi teine, mitte sama, kelle juures naine käib.
Huvitav, kuidas sellises isikud Töötukassas käimmisega hakkama saavad?
Miks ta seal käia peaks? Äkki on tööots olemas või üürib nt midagi välja, mees ka toetab ja elabki?
Sellest häirest on võimalik ka päris terveks saada. Mõned raamatusoovitused:
Madleen Simson „Toidu mõju lapse ajule, arengule ja käitumisele“.
David Perlmutter “Jahupea. Üllatav tõde aju “vaiksete hävitajate” nisu, süsivesikute ja suhkru kohta”.
Inglisekeelsed raamatud:
Datis Kharrazian “Why Isn’t My Brain Working?: A revolutionary understanding of brain decline and effective strategies to recover your brain’s health”
James Greenblatt “Breakthrough Depression Solution: Mastering Your Mood with Nutrition, Diet & Supplementation”
David Perlmutter, “Brain Maker: The Power of Gut Microbes to Heal and Protect Your Brain – for Life”
Kelly Brogan M.D., “A Mind of Your Own: The Truth About Depression and How Women Can Heal Their Bodies to Reclaim Their Lives”
William J. Walsh “Nutrient Power: Heal Your Biochemistry and Heal Your Brain”
Miks ta seal käia peaks? Äkki on tööots olemas või üürib nt midagi välja, mees ka toetab ja elabki?
Näiteks seepärast, et bipolaarsus on diagnoos, millega töövõimetuse saab. Aga seda määrab meil nüüd ju töötukassa.
Teemaalgataja, Sulle endale on ka ravi vaja.
Kas naine oma säraval perioodil magab korralikult? Üks ohte on see, et säraval ja tegusal ajal on nii hea olla, nii palju häid ideid, et magada ei taha, uni kaob – ja siis läheb üle võlli.
Oluline on saavutada olukord, et lained ei läheks väga suureks. Pärist tasast järvepinda polegi mõtet taodelda, elu tundub siis igavana.
Tähtis on 1) leida sõpru/ tuttavaid, kes on sama asjaga kokku puutunud või kannatavad selle all – et sa ei ole üksi, kellega saab ühendust hoida nii headel kui halbadel aegadel,
2) leida hea terapeut, leida psühhiaatri kõrvale ka alternatiivseid variante (nt “elevusperioodil” võib olla kasu taimedest, mis aitavad und hoida), võib-olla leiad asjaliku homöopaadi,
3) leia füüsilisi tegevusi, mis sobivad, väsitavad ja aitavad “elevusperioodidel” energiat rakendada nii väsitavalt, et saaks magada ja see elevus kanaliseeritaks mõistlikult ning “masendusperioodidel” aitaks seda masendust tõsta (harjumus aitab, siin võib abi olla ka koduloomast, kelle eest hoolitsemine ei lase täielikult “ära vajuda”).
Antidepressentide häda on selles, et need mõjutavad liiga etteaimamamutlt ja neist ei saa pärast enam lahti. Võimalusel soovitan leida midagi sobivamat – ise eelistaksin looduslähedasemaid variante.
Karm, aga tõsi on see, et sinu tervis sellise diagnoosiga inimesega koos elades ei pea samuti vastu. Uuri kõigepealt seda, kas sellise diagnoosiga inimene on võimeline üldse kunagi n-ö normaalset elu elama. Nende teadmiste juures, mis minul on, saaks öelda, et ei ole. Kui nüüd raudset loogikat kasutada ja emotsioonid kõrvale jätta, siis milline variant on parem, kas kaks haiget (psüühiliselt ebastabiilset) inimest või üks haige ja üks terve inimene. Teil ei saa ilmselt kunagi olema ka tõelist peret, st elu koos lastega – lastele oleks elu taolise vanemaga lihtsalt ohtlik. Lisaks kulub teil aina rohkem finantse, et naist mingitelgi perioodidel adekvaatne hoida. Lisaks kaasnevad pikaajalise depressiooniga lõpuks ka füüsilised terviserikked, nt südamehaigused. Ja armastus läheb ühel päeval üle nii kui nii. Küsiksin lihtsalt, et mis sügavam mõte sellisel elul on.
Mina olen selline naine, kellega mees otsustas jääda. Sel aastal täitub meil 10 aastat ja meil on kaks last. Ma olen nüüd stabiilne, terve. Kui poleks teda mulle toeks olnud, ei saaks ma ilmselt täna seda öelda. Ta oli kannatlik, väga kannatlik, aga praegu, ma näen, et kui talle tundub hetkeks nagu me oleks kuskil samas kohas tagasi (no väikeste lastega lihtsalt ei saagi olla kogu aeg jube rõõmus, ollakse ka väsinud ja nutused), siis ma näen, et ta ei jaksaks enam. Ta on ka öelnud, et minuga ei tea iial, mis järgmisel hetkel juhtub, et ta tahaks rohkem stabiilsust. Varem see teda ei häirinud, oligi vist põnev… Aga ta ei loobunud ja see on oluline. Ja täna ei ole see enam teemaks.
Minu teada bipolaarse häirega ei võeta antidepressante või kui, siis suure järelvalve all. Ja meeleolustabilisaatoreid on rohkem kui üks, äkki aitab vahetus? Aga terveks saamiseks on vaja juur üles leida. See tähendab tugevat tööd iseendaga ja vajadusel ka häid terapeute ja teraapiaid. Jõudu!
Aga teemaalgataja peab kindlasti ka enesele toe otsima, et ise kahju ei saaks. Samas muidugi oleneb, kui hullusti kaasaga on ja mis inimene ise oled.
Maaania perioodil ta ei maga. Ideede torm on liialt meeletu.
Just, meil on perekonnas selline viga sees, nii et teada-tuntud. Tavaliselt on mingi märk (sõnad, fraasid), mis hakkavad seda laineharjale tõusu märgistama. Ja just siis tuleb tegutseda: vaadata, et sööks korralikult ja MAGAKS! Seda tuleb ka talle endale selgitada, sest pärast on kukkumine valus: masendus, elu tundub täiesti mõttetuna jne.
Lained ei pea nii suured olema. Noor inimene, saab ju selgeks teha, et jälgi ennast ja kui enesetunne hakkab jälle liiga heaks minema, siis tuleb otsida vahendeid,mis aitavad rahuneda, elu kontrolli all hoida.
Üldiselt – niipalju kui mul kogemusi on, saavad naised vanusega sellest kergemini üle kui mehed, st tõesti lained normaliseeruvad.
Aga kindlasti leida õiged arstid, antidepressandid pole selle sündroomi jaoks parimaks ravivahendiks.
Mina olen selline naine, kellega mees otsustas jääda. Sel aastal täitub meil 10 aastat ja meil on kaks last. Ma olen nüüd stabiilne, terve. Kui poleks teda mulle toeks olnud, ei saaks ma ilmselt täna seda öelda. Ta oli kannatlik, väga kannatlik, aga praegu, ma näen, et kui talle tundub hetkeks nagu me oleks kuskil samas kohas tagasi (no väikeste lastega lihtsalt ei saagi olla kogu aeg jube rõõmus, ollakse ka väsinud ja nutused), siis ma näen, et ta ei jaksaks enam. Ta on ka öelnud, et minuga ei tea iial, mis järgmisel hetkel juhtub, et ta tahaks rohkem stabiilsust. Varem see teda ei häirinud, oligi vist põnev… Aga ta ei loobunud ja see on oluline. Ja täna ei ole see enam teemaks.
Minu teada bipolaarse häirega ei võeta antidepressante või kui, siis suure järelvalve all. Ja meeleolustabilisaatoreid on rohkem kui üks, äkki aitab vahetus? Aga terveks saamiseks on vaja juur üles leida. See tähendab tugevat tööd iseendaga ja vajadusel ka häid terapeute ja teraapiaid. Jõudu!
Aga teemaalgataja peab kindlasti ka enesele toe otsima, et ise kahju ei saaks. Samas muidugi oleneb, kui hullusti kaasaga on ja mis inimene ise oled.
Mina olen selline naine, kelle mees loobus ja elasin üle palju kohutavat. Mul ei ole küll bipolaarset häiret, aga elasin minevikutraumasid läbi. Sain täiskasvanuea suhtest neid veel topelt juurde. Võitlen edasi. Imetlen neid sõpru, kes on mulle toeks olnud praktiliselt tingimusteta.
Mina olen samuti selline naine, kellel psyyhikahäired ja kelle pereelu on seetottu lagunenud. Mis viis veel suurema masenduseni, sest ma ei oska olla yksi ega ka inimeste keskel ja seetottu olen loobunud voitlemast.
Teemaalgataja, Sulle endale on ka ravi vaja.
See ei ole miinustamistväärt vaid lihtne tõde. Inimene, kes toetab sellist haiget, vajab ka ise abi ja tuge.
Soovitan ka lisaks toitumine üle vaadata, just gluteeni ja piima poole pealt. See pole mimgi “sekt” ega umbluu, paljud kasutavad seda toitumist et terved püsida või terveks saada.
Maaniaperioodil kurnab inimene ennast ära- ei maga ei söö, aju kurnatakse heaolu ja ergutustransmitteritest üle, kuni tekib üldine puudujääk, madalseis, depressioon. Niimoodi kõigutaksegi kahe äärmuse vahel. Ravimid teevad lihtsalt tuimaks.
Olen olnud 3 aastat suhtes kõige imelisema naisega maailmas! Ta on kirjeldamatult särav inimene, täpselt selline, kes igaühele alatiseks meelde jääb oma tegude ja jutuga.
Seda imelisust varjutab traagiline pool, nimelt on mu naisel diagnoositud bipolaarne häire, depressioon, ärevushäire, paanikahood. See teekond, mille me tänu neile “haigustele” läbi käinud oleme, on justkui mõnest draamafilmist. Judinad tulevad peale, kui ma meenutan, kuidas ma teda eri hoogude ajal Lätist ära tõin, endale liiga tegemast takistasin, teda metsast üles korjasin jne.
Nüüd on tal rohud peal ning sääraseid maaniahoogusid enam väga ei esine. Ma kardan ta pärast. Ja ma olen ise ka väga äkiline kui pahane olen. Minu äkilisus ja käitumine on teda sügavamale masendusse viinud. Püüan end parandada, kõik läheb hästi ja siis keeran oma mõtlematusega kõik jälle pea peale. Kõnniks kui süte peal. Naisest ei loobu, koos oleme arste ja terapeute mööda käinud, koos vastavat kirjandust lugenud, avameelselt ja pikalt teemat arutanud.
Ma tõsiselt kardan. Kas keegi on midagi sarnast kogenud ja oskab nõu anda, kuidas julgust saada, et edasi minna?
Minu mehel oli samuti bipolaarsus. Täna teda enam meie hulgas ei ole.
Kui soovid sellel teemal suhelda, jäta meiliaadress.
Sellele haigusele ei ole kahjuks ravi ja head lahendust polegi, tuleb valida mitmest halvast kõige vähem halb.
Maania perioodile järgneb eranditult alati depressioon (mis kestab kauem kui maania). Olukorda saab kontrolli all hoida ravimitega, aga need teevad tõepooleks tuimaks, ehk siis see särav persoon kellest sa rääkisid, kaob. Kaob seetõttu, et see on tegelikult ainult haiguse üks manifestatsioone. Patsiendid ei soovi ennast just seetõttu ravida, et siis jäävad nad maaniast ilma ja see on lihtalt nende jaoks täiesti asendamatu. Paraku on sellel mündil alati kaks poolt ja ainult ühest loobuda ei ole võimalik.
Pereelu haige inimesega on raske, vähesed tulevad selle koormaga toime. Igal juhul on ka endal kõrvalt vaja nõustamist ja tuge. Üks oluline osa paarisuhtes on alati lapsed ja siinkohal tuleb tõsiselt mõelda, mis nende soetamine kaasa toob. Esiteks on vaimsed häired päritavad, ehk siis laps saab kaasa geneetilise eelsoodumuse, teiseks traumad mis on tingitud haige lapsevanema käitumisest. Minul on patsientide seas on nii bipolaarseid kui ka nende lähedasi ja nagu ma ütlesin, head lahendust ei olegi.
Mina olen olnud suhtes tervisehäirega mehega. Ma olen ehk oma vastuses nüüd julm, aga sa raiskad vaid oma aega ja närve. Alguses on muidugi kõik ilus, tunded suured jmt, aga aja pikku hormoonide möll väheneb, tekib rutiin. Siis oled vastamisi reaalsusega. Kõik teie pereelu tiirleb naise haiguse ümber. Peret (lapsi saada) te ei saa luua naise vaimsete häirete tõttu. Lõpuks oled juba nii vana ja tekib mure, et kas üldse kunagi pereelu elada saad. Näed teisi õnnelikke paare, kellel lapsed, käiakse koos puhkamas ning muud pereüritused koos. Neil tundub kõik nii vahva. Sina aga istus kodus depressiivse naisega. Oled pidevalt vahelduvast maaniast ja depressioonist tüdinenud. Oled kui tühjaks pigistatud sidrun. Samas naist maha jätta on ka inetu. Tekivad süümekad ja olete koos pigem sinu haletsusest. Kui lõpuks ikka jalga lased, siis vaevavad sind süümekad elu lõpuni, sest jätsid haige inimese üksi. Samas oma ravimisega ei pruugi naine tahta eriti tegeleda (nagu siin eespool mainitud, et ei taha oma maaniast loobuda). See tekitab omakorda pingeid, sest teie suhe kannatab, kui haigus jääb ravimata. Tekib mõte, et miks sina pead oma elu teise inimese haiguse järgi sättima, kui ta ise ei viitsi enda ravimiseks piisavalt vaeva näha?
Sellised suhted paraku enamikel juhtusel lõpuks ikka purunevad. Kaua sa jaksad halastajaõde olla, kelle vajadused on tahaplaanile lükatud. See on paraku reaalsus. Samuti võib olla asjaolu, et oled kiindunud vaid naise maania poolsusesse. Depressiivne pool aga tekitab sinus kaitsja tundeid. Tahad naist lohutada ja aidata. Tegelikult aga ei pruugi inimene pärast ravi üldse enam endine olla (nagu eespool öeldud). Kas oled selleks kõigeks valmis? Loobud suures osas oma elu elamisest, et panustada aega naise ravimise peale. Lükkad oma pere loomise mõtted kaugesse tulevikku. Samas on oht, et naine ei saagi kunagi terveks või ei soovi ise terveks saada. Isegi kui otsustate lapsed saada, siis on see väga ohtlik. Naine võib nt lapsi vigastada. Sellise inimesega peret luues on kõik vastutus niikuinii sinu õlul.
Naine võib näiteks lapsi vigastada?
Ära pinguta üle. Tegemist on bipolaarsusega mitte skisofreeniaga.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
