Teema: Suhe ilma seksita

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Äärmine egoism sinu mehe poolt. Sa ära küsi mehelt midagi, vaid anna talle teada, et kui ta ei lähe seksuoloogi juurde, siis sa võtad armukese. Siin pole midagi arutada.
Ma tean paari, 50+ kus mees on juba aastaid impotent, kuid rahuldab naist ülepäeva erinevatel viisidel – keelekas, vibraator, näpud. Häbi su mehele.[/tsitaat]
kuidas sa küll selliseid detaile tead?

Mina see aastaid seksita vinduvas suhtes olnu, lisan veel, et mitte seksi puudumine ei aja suhet rappa, vaid kõik see ridade vahele kirjutatu, mis sellega kaasneb ja sellest tuleneb.

Esiteks, kui mehel on tõesti potentsiprobleemid või kalduvus inpotentsusele, siis on tal hulgim komplekse, mida kaaslane ei suuda ravida ega lahendada. Kompleksid on sellised asjad, mis närivad inimestevahelist suhtlemist igapäevaselt. Probleeme on igas suhtes, aga probleemid on ühekordselt lahendatavad, kui põhjuseni jõuad. Probleeme, mida tekitavad kompleksides vaevlejad, teisel poolel lahendada pole võimalik. Need on nagu lohe pead – ühest saad jagu, kolm tuleb asemele jne. Lõpuks väsid ära.

Teiseks emotsionaalne kaugenemine teineteisest. Kooselus on see ülioluline, et oleks emotsionaalne klapp. Ainult nii saab eluraskustest üle. Ühepoolne seksist loobumine tekitab tohutult emotsionaalseid pingeid sellele, kes ilma jäetakse: alaväärsustunnet, tõrjutust, hüljatust, rahulolematust oma füüsilise minaga jne, jne. Kui seks jääb ära, kaob lähedus ja emotsionaalne side, mis on omakorda jälle vajalik seksiks. Surnud ring. Ja ise oled ka surnud lõpuks.

Ja kui suhted lõpuks nii käest ära lähevad, et enam ühes ruumiski ei saa olla, siis tuleb paratamatu lõpp. Seesama mees, kes seksida ei tahtnud, on kõige suurema tõenäosusega petja. Mis sest, et ta ise tekitas selle olukorra, kus kõik on õnnetud. Kohe, kui mõne uue naisega väike klapp tekib, on ta läinud. Sest uue ja värske naisega tal kõik toimib. Mõnda aega.

Ja lõpuks oled sina süüdi ka veel. Et ei olnud piisavalt seksikas vms…

Mäletate Don Juani? Arvate, et oli vinge naistemees? Vale puha. Tegelikult oli kompleksides ja pühendumiskartusega mehike, kes suhtest suhtesse karates enda enesehinnangut upitada püüdis.

Seksita suhe on võimalik, kui kumbki ei taha.

Valus tõde võib muidugi olla ka see, et mitte mees ei taha seksi, vaid just selle naisega, kellega ta koos elab.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Vau…. Sina, aastaid seksita vinduv Kägu, kas sa NÜÜD oled selles mõttes normaalses suhtes? Kus on seks, hoolimine jne.[/tsitaat]

Mul ei ole üldse mingit suhet. Kõigest sellest on veel liiga vähe aega möödas. See oli selles mõttes kindlasti elu muutev suhe, et ma ei tea, kas ja kui kiiresti ma sellest taastun. Hetkel olen küll veel seesmiselt nii katki, et ei suudaks kellelegi end avada või kedagi usaldada. Näis, mis elu toob.

Ma ei taha ka mingeid \”tõestan endale ja maailmale midagi\” suhteid, või meeleheitlikke võrgutusi, see ei ole minu jaoks. Eksmehel oli vaja tõestust, et tal kõik töötab, sestap kohe uus naine. Mina ei väärtusta sedalaadi asju.

Varasemast aegadest on suhete vahepeal mul alati olnud üksiolemise perioode, ühe-või kaheöösuhteid, sekssuhteid jms, küll aeg toob selle, mis tulema peab seegi kord.

Elan täiesti mõnusat elu. Ei karda üksi olla (lastega). Tunnen ennast pigem õnneliku kui õnnetuna. Seksin endaga nagu juba aastaid 🙂

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

kuidas sa küll selliseid detaile tead?[/tsitaat]Tean lihtsalt. Ta on rääkinud. Üks ja ainus sõbranna mul on, kellega räägime vajadusel ka seksist. Niisama ei jaga kogemusi, aga kui on midagi hingel, siis räägime.

Mina saan teemapüstitajast täielikult aru ning jagan ka oma lugu.
Eelmise elukaaslasega oli meil tõeliselt suur armumine, kolisime väga kiiresti kokku, kõik oli nagu muinasjutt.

Mõne kuu pärast algas samalaadne teema – mees tõukas pidevalt eemale, alguses vabandustega nagu \”ma olen väsinud\”, \”ma just sõin\” ja muud. Mul kogemustepagasit oli, seega sain aru, et need on lihtsalt vabandused ja tõeline põhjus on milleski muus – ehk minus endas? Teen midagi valesti? Olin väga sale, hoidsin ennast, tähelepanust puudust ei tundnud, ei arvanud, et asi on atraktiivsuses ja püüdsin asja lahendada temaga rääkides. Mees ütles, et ta polegi väga seksuaalne (esimesed kuud oli meil väga hea selle koha pealt kõik).

Andsin talle aega, mõtlesin, et ehk on stressirohke elu või muud sellist – koos oli ju ikka hea olla. Siis aga läks asi hullemaks, ta hakkas süüdistama mind päris räigelt – näiteks kui püüdsin teda suudelda, seejuures kohe pärast dushi alt tulles, ütles ta, et ta ei saa, ma pidavat olema räpane… Need paar kuud olid päris jubedad ning tekitasid minus tõsiseid komplekse, hakkasin tõega arvama, et olengi äkki kole ja räpane jms

Õnneks oli mul hea meessõber, mulle venna eest olnud rohkem kui 10 aastat, kellega rääkisime ka suhetest (peamiselt minu omadest, temal on fantastiline abikaasa lastega) ja kui ma lõpuks julguse kokku võtsin ja talle rääkisin, siis tema mehemõistus ütles, et see peab ikka mingi sisemine sügav probleem olema ja et ma prooviksin sellest sellise nurga alt rääkida ja mitte väga südamesse võtta.

Raske oli, rääkisin, ja lõpuks saimegi niikaugele, et mees tunnistas tekkinud potentsiprobleeme, mõni aeg proovisime veel parandada, aga lõpuks läksime ikkagi lahku (seejuures mitte otseselt nende probleemide tõttu). Mäletan siiani meie viimast vahekorda, ja milliseid õõvastavaid tundeid see tekitas.

Ma tean nüüdseks, et probleem siiski ei olnud minus (niipalju oli, et mees ei julgenud otse rääkida, vaid pidas paremaks alandamist ja süüdistamist), aga see paar aastat kestnud alandamine ja väärtusetu tunne (kas ma pole piisavalt ilus? sale? hea? jne) jättis endast maha inetu armi. Praeguse elukaaslasega oleme koos olnud kaks aastat, klapime väga hästi igal alal ja mõtlen õudusega tagasi läbielatule. Minu soovitus paraku on – mõtle sügavalt lahkumineku peale. Ma tean, et see on raske (armastasin toona oma elukaaslast lõputult), aga selline olukord tekitab paraku palju valu, millest võib hiljem olla väga raske üle saada.

Küsin teemaalgatajalt ka ühe ebamugava küsimuse, millele ei pea vastama, aga hiljem tuli välja, et see oli suur osa meie probleemides. Kuidas on mehe… varustusega? Minu endine elukaaslane vaevles kompleksides, kuna ta oli alla keskmise ning see tekitas samuti survet ja mõjutas sellest tulenevaid mõtteprotsesse.

Ma soovin kõike paremat ning loodan, et leiate oma muredele lahenduse.

harjub ära .Meil läheb juba kümnes aasta .Põhjuseks küll abikaasa haigus ja õnneks aastaid ka juba 51 ja 46 .Täiesti piisab ka kallistustest jne

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Su mehel on lihtsalt madal libiido.
Lahku minna pole mõtet, sa ei tarvitse ju uut meest leidagi ja oled siis ikka ilma. Parem võta armuke. Mis siis, et mehele see variant ei meeldinud. Ega kõike asju ei peagi kokku leppima. Otsi armuke ja kui see peaks ükskord välja tulema, eks siis vaata. Võib-olla lähete siis ka lahku, eks aeg näitab. Võib-olla saab sellest armukesest sulle uus mees – jälle aeg näitab.
Kui sa armukest ei võta ja edasi elate samamoodi, siis sa lihtsalt harjud sellega. Mingi aja pärast, kahe või kolme aasta pärast, sa lihtsalt enam ei vajagi seksi. Harjud ära ilma. Nunnad ju ka harjuvad. Sul on praegu lihtsalt ärritaja mehe näol kõrval. Umbes nagu nälga oleks lihtsam taluda, kui ei oleks toidukaussi kõrval. Aga sul on toidukauss kõrval, lihtsalt sul ei lasta oma nälga rahuldada. Pead endale sisendama, et see “toidukauss” pole tegelikult toit, vaid butafooria. Kui suudad hakata oma meest võtma kui korterinaabrit, on edaspidi lihtsam. Pead lihtsalt selle perioodi üle elama, kui sul oma mehega veel seksimine seostub. Varsti see seos ununeb. Siis olete lihtsalt sõbrad, teineteist toetavad korterikaaslased. Kui sul õnnestub veel ka armuke leida, siis on kõik korras. [/tsitaat]

Väga imelik nõuanne! Milleks raisata oma elu ja aega selle peale, et elada kellegagi koos lihtsalt sellepärast, et “äkki ma paremat ei leia”. Vot just nii elades ei annagi endale võimalust kedagi leida.

Elasin ka ise seksita suhtes ligi 4 aastat. Olime nagu korterinaabrid kuni lahku läksime. Leidsin järgmise aasta jooksul uue kaaslasega, kellega klapime igati. Tagasi vaadates tunduvad need 4 aastat nii mõttetu raisatud ajana.

Antud probleemist saate üle, kui mõlemad seda tahavad ja on lõpuni ausad tunnistamaks, miks antud olukord on tekkinud. Ühise kooselu nimel ei tasu ka kõrvalist abi välistada. Pigem tehke kõik, mis võimalik, et suhet päästa, siis ei jää ka kõige mustema stsenaatiumi puhul midagi kripeldama, et äkki või oleks…

Räägin ka oma loo, mis algas nii sarnaselt teemaalgatajale, kuid on nüüd siiski positiivse suuna võtnud.
Olen oma mehega koos olnud 6 aastat, sellest 4 sama katuse all. Esimesed kurameerimise aastad oli seksiga suht hästi. Ta oli küll veidi ülekaaluline ja seega voodis laisavõitu ja enamasti algatasin seksi mina, kuid tuli alati kaasa ja hoolitses ka minu rahulduse eest. Varustus on tal üle keskmise ja kõik oli tore.

Kui kokku kolisime, siis muutus seks aina harvemaks. Tihtipeale jäi telekatuppa magama ja voodisse ei tulnudki. Kui tuli, siis seksida ei tahtnud. Kui üritasin algatada, siis ütles ära, põhjendades, et ei viitsi või on väsinud. Miski justkui ei aidanud, mingit muudatust ta ei oodanud, du¨i all või köögis seksimine oli välistatud jne. Ainus variant oli ca kord kuus voodis ja siis lõpetas ta kiiresti ning mind lõpuni ei viinud.

Mina olin muidugi murest murtud ja mõnikord nutsin peale äraütlemist. Ebaõnnestunud vahekorra järel pugesin küll kaissu ja ta sai aru, et olen õnnetu, samas midagi ette ei võtnud. Tuju oli mul pidevalt halb ja olin sisemiselt vihane oma mehe ja tekkinud olukorra peale.

Lahkuminemisele ma siiski tõsiselt ei mõelnud. Kuna mees on muus osas väga hea – hoiab ja kaitseb mind, teeb süüa, kunagi ei halvusta ja ütleb tihti, et armastab mind. Ma tean, et ta armastab ja mina armastan teda ka. Kõik oleks justkui imeline, kui vaid seda seksijama poleks..

Asi mõnevõrra paranes siis, kui hakkasime last tegema. Sellest sai isegi minu mees aru, et lapsetegemiseks on vaja seksida ja mõne kuu vältel oli kõik justkui hästi jälle, sagedus 2-3x nädalas oli mulle piisav ja olin rõõmus.
Peagi jäin rasedaks ja raseduse ajal sagedus jälle vähenes, kuni viimastel kuudel me ei seksinud üldse. Peale sünnitust esimene vahekord 4 kuu pärast (kuigi olin hästi taastunud ja “vastunäidustusi” polnud). Edasi ca kord kuus ja vahekord ei olnud kunagi rahuldav kummalegi meist. Temal võis lihtsalt poole pealt pehmeks minna ja näha oli, et ta ei olnud hingega asja juures.

Kui laps oli 9 kuune, võõrutasin ta rinnast ja sellest hetkest hakkasid asjad mehega paremuse suunas liikuma. Selleks ajaks olin mina leppinud vähese seksiga. Minul tuju hea, ei olnud enam morn ega tigetsenud mehega. Ei pugenud talle külje alla, pigem andsin musi ja keerasin selja, kui voodis olime. Ei küsinud seksi ega algatanud seda. Kuni siis ühel ööl ärkasin sellepeale, et mees lähenes mulle ja algatas vahekorra! Pidin üllatusest kreepsu saama, aga läksin muidugi rõõmuga kaasa. Mõni päev hiljem algatasin mina ja tema tuli kaasa, ilma mingi vastuvaidlemise või vingus näota. Viis mind ka lõpuni.

Ja nüüd ongi juba mitu kuud olnud olukord nii minu kui vist ka tema jaoks täiesti OK. Enamasti algatan mina seksi, aga ta ei ütle kunagi ära ja hoolitseb mu eest hästi. Olen õnnelik ja rahul, sest on näha, et tegu pole “halastusseksiga”, vaid ta ikka ise ka naudib olukorda ja on mänguline.

Kokkuvõttes siis minu õppetunnid:
Madala libiidoga mees ei taha seksida, kui naine on õnnetu, vihane või kurb. Ka siis, kui naine käib seksiga peale ja tuletab probleemi pidevalt meelde. Naine võiks üldse eemale hoida ja lasta mehel ennast kaissu kutsuda, näiteks filmi vaadates. Seejärel kaisus olles ei peaks üldse seksuaalset huvi mehe vastu üles näitama, olles samas ikka sõbralik ja meeldiv. Musi võib anda, aga mitte keelega 😀 Kui mees tahab keelega suudelda, siis mõni sekund talle vastata ja siis esimesena ära lõpetada. Ühesõnaga tee end kättesaamatumaks, siis tekib mehel jälle huvi.

Üks turn-off võib olla teemaalgataja loos olla ka pooleaastane beebi, eriti kui laps saab rinnapiima. Rinnad ei ole sel perioodil mehe jaoks midagi seksuaalset, vaid lihtsalt lapse toidulaud.

Olles samas olukorras ütlen teemaalgatajale, et ma valiksin pigem lahkumineku. Minul on sellist 1 kord kuus seksimist nüüdseks juba vähemalt 6 aastat ja enne sedagi mitu aastat seksisime vast 2 korda kuus.

Asi algas samuti raseduse ajal, mul oli tohutu seksiisu, aga mehel justkui ei olnud tahtmist seksida. Enne rasedust olime vahekorras ikka mitu korda nädalas, vahel tuli mees isegi lõunapausi ajal koju seksima.

Tema puhul ma tean nüüdseks, et asi on selles, et ta oli liiga kaua üksik ja harjus liialt sooloseksiga. Ta eelistab seda naisega seksimisele ja hoolimata lubadustest, et midagi muutub ja ta saab aru, et mul on raske, ei võta ta siiski midagi ette. Esialgne tihe seksimine oligi armumisaegne ajukeemia tõttu, mis ta testosteroonitaset kergitas.

Ma arvasin aastaid, et ta on aseksuaalne ja stressist ning närvipingest mõjutatud (tal on tegelikult närvikavaga probleeme, esines unetust, on olnud ka depressioonis). Aastaid kannatasin siis ära kuni lõpuks sain teada, et ta on tegelikult kogu aeg lihtsalt ennast ise rahuldanud ja mind kuival hoidnud. Ma justnimelt ei vingunud ega teinud etteheiteid, ei käinud peale, ei nutnud ega muud säärast. Lihtsalt rääkisin mingi aja tagant, et meil on probleem, mis mind väga häirib ja me peame sellega tegelema. Loomulikult katsusin ise seksi algatada, aga tema poolt oli tõrjuv käitumine – väsinud, pea valutab jne.

Kui oleksin seda varem teada saanud, oleksin ehk otsustanud lahkumineku kasuks, aga praeguseks on nii kaua ühist elu üles ehitatud ja ma ei tahaks oma lapsele meie lahkuminekuga valu põhjustada.
Teemaalgataja puhul on lihtsam varem lahku minna, enne kui lapse kiindumus ka hakkab otsuseid mõjutama.

Armukese variant talle samuti ei sobinud (et mina rahuldaksin oma seksivajadused kellegi teisega). Praeguseks olen jõudnud olukorda, kus lihtsalt elan ja vaatan ja kui meil veel probleeme tekib, siis teen ettepaneku lahku minna. Hetkel ei ole selleks põhjust, sest muidu pereelu toimib, isana on ta väga hea lapsesse nii kiindunud, et meil tuleks suured probleemid tema jagamisega.

Samas tunnen, et meie pereelu toimib läbi minupoolse ohverduse. Pidin ikka väga ennast tagasi hoidma, et meest mitte petta, kuigi vastassoo tähelepanu mulle jaguks ja ma ise olen keskmisest seksuaalsem. Olin endale lubaduse andnud, et ei peta meest ja hoidsin sellest, hambad ristis, kinni. Tänan õnne, et ma varasemas suhtes seksist kunagi ära ei öelnud, praegu kahetseksin tagantjärgi iga äraütlemist. Minu ideaal oleks 3 korda nädalas ja ma loodan, et minu jaoks selline aeg elus on veel ees.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]
Samas tunnen, et meie pereelu toimib läbi minupoolse ohverduse. Pidin ikka väga ennast tagasi hoidma, et meest mitte petta, kuigi vastassoo tähelepanu mulle jaguks ja ma ise olen keskmisest seksuaalsem. Olin endale lubaduse andnud, et ei peta meest ja hoidsin sellest, hambad ristis, kinni. Tänan õnne, et ma varasemas suhtes seksist kunagi ära ei öelnud, praegu kahetseksin tagantjärgi iga äraütlemist. Minu ideaal oleks 3 korda nädalas ja ma loodan, et minu jaoks selline aeg elus on veel ees.
[/tsitaat]
Mina küsin siinkohal – miks sa nendele võimalustele järele ei andnud, mis avanenud on teiste meestega. Põhimõtte pärast? Mis oleks olnud teisiti, kui oleksid vahel saanud erksa seksikogemuse ja siis oma eluga edasi läinud. Mees ei pea sellest ju teadma. Ja kui saabki teada, siis saab ju ütelda, et sina ju ei taha, ise oled minust loobunud. ??

Ka minu elus on olnud sarnane situatsioon, kus mehe tahtmatus on minus lausa kompleksid ja meeleheite tekitanud ja siis avanes võimalus teise mehega kahekesiolemiseks ja see tõi tagasi minu eneseusu, minu enesetunnetuse ja pühkis minema kõik kompleksid nagu niuhti. Piisas täiesti ühest korrast. Mulle tuli jälle meelde, mis tunne on olla naine ja olla ihaldatud naine. Absoluutselt ei tundnud ennast kehvasti “petmise” pärast – keda ma petan, meest kes mind niikuinii ei taha?

Tere Teemaalgataja!

See ei lähe üle! Vaid läheb veel hullemaks!
Mina elasin kolm aastat mehe kõrval ilma seksita oodates, et ta hakkab tahtma. Jaa, tahtis vaid siis, kui oli pea pudeli kanget alkoholi siise kallanud, kuid siis ei tahtnud enam mina.
Lõpuks tulid suhtesse suured probleemid vaatamata sellele, et ikka kallistasime vahel. Järjest harvemaks jäid ka need.
Nagu eelnev saatusekaaslane kirjutas, et lõpuks elasime eri tubades ja tegime erinevaid asju.
Tunnistan ausalt, et hakkasin lõpuks vana armastusega suhtlema (sest ei suutnud kauem enam seksita elada) ja siis sai ka lahkuminek otsustatud. Minu laps oli siis kolmene.
Ise olen ülimalt rahul, et lahkumineku otsuse tegin. Tunnen end enesekindlamana ja teovõimelisena ning eeskätt naisena.
Sa võid ju veel katsetada ja, kui on suhtleja mees siis temaga rääkida, kuid see võib osutuda enesehävitamiseks. Minagi proovin hetkel oma närve ravida, sest päris puutumatta need sellest seksita suhtest ei jäänud.
NB! sinu laps on veel nii väike, et ta ei saa lahkuminekust mingeid traumasid jne.
Igaljuhul jõudu sulle ükskõik, mis otsustad, sest seda sa vajad hädasti.