Vastupidi, mul on hea meel, et see teema saab piisavalt vastukaja ja, et keegi, olgugi, et võõras inimene, aitab mõtteid koondada. Eks tunded ongi sees nii sassis, ühelt poolt nagu loodad, teiselt poolt tead, et nii nagu varem nagunii miski olema ei saa, lihtsalt see endale tunnistamine võtab aega ja on kohutavalt raske. Hetkel tean juba seda, et naine on otsustanud oma pere kasuks, kuid minu elukaaslane ei suuda kuidagi lahti lasta. Samas oleme saavutanud vist mingi arusaamise, et liiga kiiresti ja kohe otsuseid vastu võtma ei hakka. Jutu sees sain aimu, et mees tunneb, et on läbipõlenud ja lõpuks tuli keegi , kes mõistab. Mina nagunii ei mõista teda, kust tal selline arusaam on tekkinud, ei tea. Vähemasti olen saanud inimese endaga natukenegi rääkima.
Teema: Suhte purunemine
Lihtsalt inimene inimesena on selle lühikese ajaga muutunud, hoiak, käitumine ,isegi kõnemaneer. Väga raske on rääkida, kui vastu ei räägita. Selle asemel võtab autovõtmed ja kihutab kodust minema. Tundub nagu oleks see kellegi teise elu, millest kirjutan. Laps kellega mängis ja kellest silmnähtavalt ka hoolis, on samuti tema poolt tähelepanuta. Pakutud variant minna teraapiasse ei sobi talle, miks, jälle ei tea. Nüüd tuleb ta varsti töölt ja kogu trall algab otsast peale. Piinlikus vaikuses nagu võõraga.
Paku välja, et mingu selle teise naise juurde ja kasvatagu siis vähemalt selle naise lapsed üles. Ütle, et kui sinu lapsed on isatud, siis vähemalt mõnel teisel lapsel on kasuisa. Näha on, et mees on teises naises kinni ja ei mõtle kainelt. Teise naise ja lastega argipäev ei pruugi nii tore olla ning siis tikutakse koju, oma laste juurde tagasi. Seadusest tulenevalt peab mees sind üleval pidama.
Jutu sees sain aimu, et mees tunneb, et on läbipõlenud ja lõpuks tuli keegi , kes mõistab
Oleks saanud aru, et otsis vaid hingelist mõistmist. Milleks on vaja voodisse ronida?
Jutu sees sain aimu, et mees tunneb, et on läbipõlenud ja lõpuks tuli keegi , kes mõistab
Oleks saanud aru, et otsis vaid hingelist mõistmist. Milleks on vaja voodisse ronida?
No ilmselt armus kõrvuni ära, nagu ma aru saan. Ja siis on see juba üsna loogiline sündmuste kulg.
Pole küll samasuguses olukorras olnud, kuid petmise teema on väga tuttav . Nagu antud looski, siis ela või 10 aastat koos , kuid pärast lapse saamist osad mehed lihtsalt ei sobi pereeluks.
Juhul kui oleksin teemaalgataja, siis keskenduksin endale-rõõmustaksin, et laps saab omale õe/venna ja pühenduksin talle.
Oma suhet ise hetkel päästa pole võimalik ega midagi pingutada pole absoluutselt mõtet. Kõik see kirjeldatud mehe käitumine on kui üks ühele sarnane ülejäänud petmislugudega.
Sina ei peaks ka rasedana kuskile kolima, mees võiks võtta üürika esialgu. Soovita, et ta püüaks ikka selle kõrvalsuhtega ära leppida. Sellist meest pole lihtsalt mõtet kinni hoida.
Võimalik, et 6 kuu pärast tuleb mehel mõistus koju, kuid seni tuleb olla tugev ja oma tunded vaos hoida.
Seni kuni oled alandlik ja nutune ja muudkui soovid mehega rääkida, seda eemalolevam ta on ja põgeneb.
Elatise kohta võid siiski öelda, et peab hakkama maksma. Samuti kui olukord nõuab tuleb elamine müüa ja esialgu vanemate pool elada.
Raseduse ajal lahkuminekuid on päris palju ja lohutaks, et pärast lapse sündi läheb kergemaks kui mõtted mujal ja muid tegevusi ka. Las mees leiab omasuguse, kes ka hindab ainult materiaalseid väärtusi.
Ühes perekonnas lahendas naine asja nii, et mees kolis ühisest kodust välja, kuid maksab edasi laenu ja aitab suuremate töödega (eramaja). Aga kui lapsed oma elu peale lähevad, saab mees kinnisvara omale. Tegemist suurema majaga. Kui naine puhkama sõidab, elab mees lastega seal majas. Mees jäi oma armukesega kokku ja nüüd vist said uue lapsegi. Eks uuel naisel võib küll raske olla, et mees vanas kodus koos lastega elab vahepeal..
Aga esimene naine ütleb, et tal pole suurt maja vaja, kui lapsed ära kolivad, las siis mees võtab omale. Ta on üks tarmukas naine ja pani reeglid paika siis, kui mees end väga süüdi tundis. Ütles, et lapsed ei pea kooli vahetama ja ära kolima, sest temal on uus pruut. Mees polnud nõus ise lastega koos majasse elama jääma ja põhikoormust endale võtma. Ja nii jäigi maja naisele elamiseks. Samas hoiab naine maja kenasti korras ka. Neil vist oligi asi selles, et temperament oli erinev. Naine tahtis, et teeme kohe, nüüd ja praegu, aga mees ütles, et ülehomme ka päev… Nüüd elab oma armukese kolmetoalises korteris, samal ajal kui maksab majalaenu.
Nii et praegu pane tingimused paika ja enda kasuks.
Ma saan aru, et sina omalt poolt oleksid valmis mehele andestama ja sooviksid kooselu jätkata nii et minema kolimisega või mehe minema pushimisega esialgu ei kiirustaks, eriti arvestades, et hakkad varsti sünnitama. Ma soovitaksin sul parem proovida mehest emotsionaalselt eemale tõmbuda, et mitte iga kord kui koju nägu näitab teha haledat nägu ja püüda suhtest rääkida vaid suhtletki temaga nagu sõbra või vennaga – sõbralikult ja asjalikult, aga minimaalselt, suhteid, tema tundeid ja praegust olukorda teemaks ei võtaks.
Lisaks organiseeri mees rohkem vanema lapsega tegelema ja mine ise kodust välja (lepi see temaga kokku juba keset tööpäeva telefoni teel või näiteks fb kaudu, mitte ära seda teda fakti ette kui koju tuleb) – ei peagi midagi ütlema kuhu lähed, vaid et tead mul on täna õhtul üks üritus, tegele sina niikaua lapsega ja pane ta magama, kui hakkab pärima siis ütled et näiteks pet ühele sõbrale külla keda tema ei tea.(tegelikult võid minna näiteks sõbranna juurde, oma vanemate juurde, kinno või kuhu iganes) ja samamoodi siis paar korda nädalas otsi omale tegevust, käi juuksuris, kosmeetiku juures jne.
Peale beebi sündi on muidugi raskem, aga 1.5 – 2 tunniks saad kindlasti ka beebi mehele hoiule jätta, las harjub varakult beebi eest hoolitsema. Lisaks kui tal on oma aeg lastega, muutub ehk nendega taas lähedasemaks.
Kui käitud rahulikult ja ei “ahista” meest oma suhtejuttudega ja oled iseseisev ja iseteadlik, võib olukord normaliseeruma hakata (muidugi ei pruugi) ja mehes uuesti sinu vastu huvi tärgata, võib muidugi ka juhtuda et sina ise kaotad oma petisest mehe vastu igasuguse huvi ja mingi aja pärast ei soovigi enam teda tagasi, siis võid edasi vaadata mis saama hakkab, praegu võta rahulikult, on raske aga saad hakkama, mehest ära tee väljagi.
Mina istuks mehega maha ja räägiks väga rahulikult, lausa emotsioonitult, et küll armastad teda ja …
Mismoodi sa saad armastada inimest, kes on su reetnud? Jah, valus, kohutavalt valus, aga mismoodi sa saad armastada inimest, kes sind piinab? Sel hetkel saab ju igal inimesel (va masohhistil) armastus otsa, kui endine armastatu ta reedab.
Ei ole see asi päris nii. Ikka ju loodad ja usud et kõik saab korda ja oled nõus kõik andestama. Lihtsalt mingil hetkel oled sellises punktis. Seda enam veel, kui oled lapseootel, ja soovisksid tuge ja lapsele ka pere pakkuda.
Aga samas sooviks teemaalgatajale veel öelda, et ennast lömitada ka ei maksa ja vaguralt andestust paluda ja oodata et mees sinuga nõustub. Pead kehtestama end. Võtma ohjad enda kätte! Nagu eespool on mõned Käod öelnud, peaksid just praegu nö. reeglid paika panema. Vähemalt selle aja sees, kui mehel on veel süümepiinad. Hiljem juba saad ise mööda päid ja jalgu ..
See on väga tüüpiline, et petvad mehed tunnevad end süüdi ja siis suunavad kogu selle negatiivsuse petetu vastu. See petetu on muidugi ise kõiges süüdi ja kõige halvem inimene maailmas. Vahel öeldakse talle, et pole teda kunagi armastanudki, see uus on hingesugulane, ideaalinimene ja mis kõik veel. See on klassika, mis juhtub paljude 40 aasta tuuris meeste puhul. Pole ime, kui sellel suurel hingesugulasest naisel on samasugune mees kodus, mille tõttu pereisa armukeseks on üldse hakanudki. Variandid veidi varieeruvad, aga ühine nimetaja on see, et kui sind on hakatud halvaks pidama, siis sina võid naba paigast punnitada, aga kasu sellest midagi ei ole. Igasugused püüded rääkida, terapeudi juurde minna jne teevad sind vaid mehele vastumeelsemaks. Jäta ta rahule ja keskendu endale ja oma heaolule. Sünnib armas tita, see on rõõm ja ära maga seda mehe sigaduste pärast maha. Ka praegu lihtsalt ütle mehele, et soovid minna mõneks päevaks sõbrannadega spaasse puhkama või mida iganes. Kui mehel katus sõidab mingi teise naise pärast, siis selles olukorras ei ole võimalik mitte midagi teha. Mida rohkem sa punnitad, seda vastikumaks muutud. Lohutuseks võin öelda, et sellise asja on üle elanud väga paljud naised ja jäänud ellu. Endal oli sarnane asi, aga elasin üle ja eluga rahul, kuigi mitmed aastad tahtsin surra, ainult lapsed aitasid edasi elada. Mind väga aitas ühe psühholoogi ütlus mulle, et keskendu lastele. Reeturliku mehe teod on sul viie aastaga meelest läinud ja tunduvad tühised, aga kui lastega kontakti kaotad ja nende tähtsaimad aastad maha magad, kahetsed seda eluaeg.
hästi kurb lugeda..tõsiselt.
aga ära mõtle enam selle mehe peale. ma olen elanud liiga palju aastaid inimesega, kes seda ei väärinud. ilmselt ei väärinud ma tegelikult ka ise siis paremat elu, lihtsalt madal enesehinnang. elu peab olema tore!! 🙂 kõik, mis on nõme, ära ela seda! Sa ei pea kannatama. naudi oma lapsi! ära jäta neid tähelepanuta nüüd oma valus, pärast seda aega enam tagasi ei saa.
mine edasi, unusta see mees! 🙂
Viis aastat raisata elust piinlemisele ühe alatu inimese pärast on ülipikk aeg
Mina ei soovitanud üldse seda, et kokku peaks jääma. Ütlesin lihtsalt seda, et kõige hiljemalt viie aasta pärast on igasugune reetmine unustatud, tavaliselt varem. Aga et see aeg saaks nullist tiksuma hakata, tuleks muidugi konkreetne lõpp tekitada. Muidu tõesti vindud sellises jubedas suhtes 10 aastat või kuidas kellelgi jaksu on. Näen oma naabrinaise elu lähedalt pealt. Mehel juba 6 aastat armuke. Tagajärg on see, et naine võtab kolme antidepressanti, viiendat aastat tarvitab igapäevaselt xanaxit, joob suurtes kogustes alkoholi. Lastel on koolis õpiraskused, käivad psühholoogi juures, igasugused psüühilised häired jne. Seega parem ikka lahku minna ja ennast võimalikult palju kaitsta, kui sellises olukorras lõpmatuseni vinduda.
Viis aastat raisata elust piinlemisele ühe alatu inimese pärast on ülipikk aeg
Mina ei soovitanud üldse seda, et kokku peaks jääma. Ütlesin lihtsalt seda, et kõige hiljemalt viie aasta pärast on igasugune reetmine unustatud, tavaliselt varem. Aga et see aeg saaks nullist tiksuma hakata, tuleks muidugi konkreetne lõpp tekitada. Muidu tõesti vindud sellises jubedas suhtes 10 aastat või kuidas kellelgi jaksu on. Näen oma naabrinaise elu lähedalt pealt. Mehel juba 6 aastat armuke. Tagajärg on see, et naine võtab kolme antidepressanti, viiendat aastat tarvitab igapäevaselt xanaxit, joob suurtes kogustes alkoholi. Lastel on koolis õpiraskused, käivad psühholoogi juures, igasugused psüühilised häired jne. Seega parem ikka lahku minna ja ennast võimalikult palju kaitsta, kui sellises olukorras lõpmatuseni vinduda.
Ma sain sinust aru, aga ma lihtsalt ei väljendanud ennast selgelt. Üleüldises mõttes
ja mõistes on lihtsalt ka peale lahkuminekut 5+ aasta liiga pikk aeg inimese elus. Et kui saaks, tuleks teha kõik, et seda aega vähendada, proovida mida tahes. Mõtlesingi seda, et viia mees niikaugele, et ta peale püksiaugu kõla peal avamise avaks ka oma suu, niipalju kui võimalik ja tuleb sealt siis, mida tuleb, mida hullem, seda p<arem, et seda siga unustada ja et poleks vaja teda aastaid taga nutte ega riismetel elada. Eraldumine on alati parem, kas siis jäädagi eraldi või ime läbi uuesti kokku saada, aga ikka enne eraldi.Kodu peab jääma nõrgemale poolele, ehk siis naisele ,rasedale ja lapsele.
Viis aastat raisata elust piinlemisele ühe alatu inimese pärast on ülipikk aeg
Mina ei soovitanud üldse seda, et kokku peaks jääma. Ütlesin lihtsalt seda, et kõige hiljemalt viie aasta pärast on igasugune reetmine unustatud, tavaliselt varem. Aga et see aeg saaks nullist tiksuma hakata, tuleks muidugi konkreetne lõpp tekitada. Muidu tõesti vindud sellises jubedas suhtes 10 aastat või kuidas kellelgi jaksu on. Näen oma naabrinaise elu lähedalt pealt. Mehel juba 6 aastat armuke. Tagajärg on see, et naine võtab kolme antidepressanti, viiendat aastat tarvitab igapäevaselt xanaxit, joob suurtes kogustes alkoholi. Lastel on koolis õpiraskused, käivad psühholoogi juures, igasugused psüühilised häired jne. Seega parem ikka lahku minna ja ennast võimalikult palju kaitsta, kui sellises olukorras lõpmatuseni vinduda.
Ma sain sinust aru, aga ma lihtsalt ei väljendanud ennast selgelt. Üleüldises mõttes
ja mõistes on lihtsalt ka peale lahkuminekut 5+ aasta liiga pikk aeg inimese elus. Et kui saaks, tuleks teha kõik, et seda aega vähendada, proovida mida tahes. Mõtlesingi seda, et viia mees niikaugele, et ta peale püksiaugu kõla peal avamise avaks ka oma suu, niipalju kui võimalik ja tuleb sealt siis, mida tuleb, mida hullem, seda p<arem, et seda siga unustada ja et poleks vaja teda aastaid taga nutte ega riismetel elada. Eraldumine on alati parem, kas siis jäädagi eraldi või ime läbi uuesti kokku saada, aga ikka enne eraldi.Kodu peab jääma nõrgemale poolele, ehk siis naisele ,rasedale ja lapsele.
No sellega on nii ja naa. Ma olin ka see, kes peale mehe reetmist muudkui urgitses ja urgitses, et mis ikka oli ja miks nii läks jne. Ainult et see, mis sealt suust siis tuli, oli ikka niisugune jutt, et parem oleks, kui ma poleks seda kuulnud. Selle kõige tulemusel ma kukkusin tegelikult veel sügavamale auku, sest sellise mehega, kes nüüd vastu vaatas, ma küll omal ajal tutvunud ei olnud. Või olin? Enda teadmata… Igatahes sain ma ehk armuvalust tiba kiiremini lahti, aga tulid kõik muud tunded kuhjaga – kahetsus, viha, pettumine, häbi enda ees, häbi laste eest, HÄBI, HÄBI, HÄBI… Võib ju mõelda, et paljugi, mis oma keskeakriisihulluses ütles, aga hiljem tulid kahjuks teod ka, mis näitasid, et ma olin elanud ja lapsed saanud ikka täis idioodiga. Väga suur häbi mulle.
Parem mitte torkida. Äkki siis säilib mingigi austus. Parem kui ei tea kõike.
Viis aastat raisata elust piinlemisele ühe alatu inimese pärast on ülipikk aeg
Mina ei soovitanud üldse seda, et kokku peaks jääma. Ütlesin lihtsalt seda, et kõige hiljemalt viie aasta pärast on igasugune reetmine unustatud, tavaliselt varem. Aga et see aeg saaks nullist tiksuma hakata, tuleks muidugi konkreetne lõpp tekitada. Muidu tõesti vindud sellises jubedas suhtes 10 aastat või kuidas kellelgi jaksu on. Näen oma naabrinaise elu lähedalt pealt. Mehel juba 6 aastat armuke. Tagajärg on see, et naine võtab kolme antidepressanti, viiendat aastat tarvitab igapäevaselt xanaxit, joob suurtes kogustes alkoholi. Lastel on koolis õpiraskused, käivad psühholoogi juures, igasugused psüühilised häired jne. Seega parem ikka lahku minna ja ennast võimalikult palju kaitsta, kui sellises olukorras lõpmatuseni vinduda.
Issand, kui ma mõtlen, et on sellised mehed. Ta hävitab enda riista nimel on lähedaste elusid. Aga nagu ma siin elus ütlen, et iga inimene vastutab oma elu osas ise. See naine peaks ise lõpetama selle mehega suhte, millega päästaks nii enda kui lapsed. Ja ka teemaalgataja peab ennast ise päästama. See tema mees on teda reetnud, mistõttu ei saa ju mingit leppimist olla, sest see mees ei kahetse ju midagi ning mõtleb hetkel ainult oma riistaga. Ja ma tean millest ma räägin, sest ka minu pikaaegne abielu läks vastu taevast, sest mees pettis. Ja tõesti nii, et iga suhte kordategemine võtab aega, kuid selleks on vaja kahte inimest, kuid kui neid ei ole, siis ka üksi olles paraneb iga murtud süda. Soovin teemaalgatajale palju jõudu!
Mismoodi sa saad armastada inimest, kes on su reetnud? Jah, valus, kohutavalt valus, aga mismoodi sa saad armastada inimest, kes sind piinab? Sel hetkel saab ju igal inimesel (va masohhistil) armastus otsa, kui endine armastatu ta reedab.
Oi, kuidas veel saab armastada..
Mõistusega võib mitte tegutseda oma armastuse järgi, aga armastus küll piinamisega otsa ei saa.
Looduse julm vingerpuss..
Üleüldises mõttes
ja mõistes on lihtsalt ka peale lahkuminekut 5+ aasta liiga pikk aeg inimese elus. Et kui saaks, tuleks teha kõik, et seda aega vähendada, proovida mida tahes.
Ma olen sellega nõus, aga kahjuks tõesti ei kao tunded üleöö, isegi kui mees käitub nagu täielik siga. Mina tegin kõik mis võimalik, et unustada. Palusin mehel välja kolida, rääkisime suud puhtaks (katastroof), korraldasin asjad. Hakkasin varsti kohtingutel käima ja ei jäänud koju nutma. Kõik ütlesid, et issand kui tubli sa oled, nii hästi said üle. Võtsin ka antidepressante, käisin teraapias jne, tõesti kõike tegin. Aga kuigi käitusin igati adekvaatselt ja rõõmsameelselt teiste arvates, siis nüüd on kolm aastat möödas ja ma tunnen, et ma pole ikka sellest üle saanud. Nagu täielik tagasilöök praegu. Nii et see kõik käib siiski lainetena ja ei lähe nii kiiresti mööda, kui ma ise alguses arvasin. Alguses olin punnitatult krapsakas, pigem on praegu sellised klassikalise depressiooni tunnused. Samas võin siiski rahul olla sellega, et lapsega on kõik hästi, tema sellest lahkuminekust suurt traumat pole saanud, naabrinaisel see kummivenitamine on ikka poole hullem ja lahendust ei paista.
katsu vaadata asjale teoreetiliselt, ilma emotsioonideta. Igapäevastes lugudes märkad nö suhtekolmnurka-peres, töökohal jne. Mängu astuvad Ohver, türann ja päästja. Antud rollid võivad muutuda nii kiiresti, et võib olla raske jälgida. Põhiline, et sa näeksid kolmnurka kõrvalt ja sinna sisse ühte rolli ei astu, vaata ja jälgi kõrvalt. Sel juhul suudad teha adekvaatseid otsuseid. Loodan, et said mõttekäigust aru. Rahulikku meelt, armasta end ja oma lapsi.
Üleüldises mõttes
ja mõistes on lihtsalt ka peale lahkuminekut 5+ aasta liiga pikk aeg inimese elus. Et kui saaks, tuleks teha kõik, et seda aega vähendada, proovida mida tahes.Ma olen sellega nõus, aga kahjuks tõesti ei kao tunded üleöö, isegi kui mees käitub nagu täielik siga. Mina tegin kõik mis võimalik, et unustada. Palusin mehel välja kolida, rääkisime suud puhtaks (katastroof), korraldasin asjad. Hakkasin varsti kohtingutel käima ja ei jäänud koju nutma. Kõik ütlesid, et issand kui tubli sa oled, nii hästi said üle. Võtsin ka antidepressante, käisin teraapias jne, tõesti kõike tegin. Aga kuigi käitusin igati adekvaatselt ja rõõmsameelselt teiste arvates, siis nüüd on kolm aastat möödas ja ma tunnen, et ma pole ikka sellest üle saanud. Nagu täielik tagasilöök praegu. Nii et see kõik käib siiski lainetena ja ei lähe nii kiiresti mööda, kui ma ise alguses arvasin. Alguses olin punnitatult krapsakas, pigem on praegu sellised klassikalise depressiooni tunnused. Samas võin siiski rahul olla sellega, et lapsega on kõik hästi, tema sellest lahkuminekust suurt traumat pole saanud, naabrinaisel see kummivenitamine on ikka poole hullem ja lahendust ei paista.
Kui minul oli lahkuminek, siis terapeut lausa soovitas, et ära võta depressante, ära punnita mingit suhet, sest kõik need lahkuminekuvalud tuleb lihtsalt läbi elada. Ja ma ei tea, et kas see oli õige, sest mul oli ikka väga raske kogu see protsess, kuid ma tunnen, et see tegi mind küpsemaks ja targemaks ja päris kindlasti tunnen ma nüüd need ohutuled suhtes varem ära, olen analüüsinud, miks see olnud suhe mingitel asjaoludel ei teinud mind õnnelikuks jne. Ja mingid suured lollused jäid ka tegemata. Viimase puhul siis mõtlen, et ei olnud näiteks lühisuhteid või uus kooselu absoluutselt ebasobiva inimesega, sest alguses tõmbasin ma ikka väga veidraid mehi ligi.
Aga minu lapsed said küll kahjuks lahkumineku ajal palju haiget, kuid seda peab tõdema, et mingi aeg läks nende elu ja suhted minuga kordades paremaks, kui see oli abielu ajal. Ehk siis õudne lõpp oli positiivse lahendusega.
Viimase pooleteise aasta jooksul on eriti süvenenud tema vajadus materiaalsete väärtuste vastu. Hetkel on endale nii armas ja turvaline inimene tundmatuseni muutunud.
Tõenäoliselt on mehe kõrvalsuhe kestnud umbes poolteist aastat, see seletaks materiaalsete väärtuste senisest suurema vajaduse. Oled sa päris kindel, et see suhe siiani veel läbi ei ole?
. Ütleb vaid, et see pole elu, mida tema endale ette on kujutanud.
Kas mees on rääkinud ka sellest, millist elu ta endale ette on kujutanud ja mis teie praeguses suhtes tema meelest valesti on?
Ma tegelikult arvan, et kõige olulisem otsustaja oled siin sina ise – mingil hetkel peaksid ära otsustama, kas sa üldse tahad selle mehega koos edasi minna või tahad jätkata iseseisvalt koos lastega. Seda otsust ei pea loomulikult tegema kohe ja üleöö – kuna sinu jaoks on teema ju ikkagi suhteliselt “värske”, siis võta endale aega. Ma usun, et ajaks, kui laps sünnib, oled endas juba selgusele jõudnud.
Seni aga keskendu lapsele, endale, rasedusele. Mehega suhtle neutraalselt – tema ees ei pisaraid ega suhtedraamat. Kui suurem armuvalu möödas, siis peaks mehele hakkama kohale jõudma, et temapoolse käitumise tagajärjel võib ta oma pärisperekonnast ilma jääda.
Esiteks võiksin soovitada ehk raamatut Armastuse keeled vms. Käisin ostin poest, minul aitas mõista. Ise olen inimene, kes suudab ennast väljendada ja oma vajadusi. Mehed seda tihti ei suuda. Seega kui sul on kange soov proovida kunagigi mehega suhet luua, siis loe see raamat läbi….ehk hakkad mõistma, mida vajab sinu mees, et ta tunneks end armastatuna. Hetkel tundub seis olevat tõesti selline, et mees põgeneb juba kodust. Ega sa ilmselt üksinda (arvates et pakud mehele õnnelikku pereelu….aga tema jaosk on armastuse keeleks hoopis midagi muud) midagi päästa ei suuda. Tegelikult on väga lihtne, kui sa inimest armastad, siis sa ei pea teda ka nui neljaks kinni hoidma. Muidugi on valus. Armastatud inimest ei solvata ja ei mõnitata, isegi siis, kui on tüli.
Väga tihti mehed vist ei suuda ka olukorda läbi mõelda, et mida tähendab naisest lahku minek. Üheltpoolt tahaks minna sinna rohelisele karjamaale, teiselt poolt ei adu ta ilmselt, et kahe lapse pealt elatisraha on üsna suur…ja selle sündimata lapse pealt on veel omakorda äkki mingi lisatoetus emale vms. Kas su mees siis kujutaks ette olukorda, kus ta tuleb lapsi võtma ühe võõra mehe käest, keda lapsed kallistavad. (Eks see laste ja mehe vahelise suhte olulisest saad ka ainult sina teada). Finantsiliselt ta igal juhul hävib. Läks jutt segaseks.
Mina istuks maha, räägiksin läbi kõik kaasneva. Pakuksin välja, et ema ja lapsed jäävad elama oma koju, mees siis võib vabalt ära kolida. Ei solvaks, ei karjuks (seda sa ei saa iial tagasi hiljem võtta, kui ka olukord kunagi võibolla tahaks laabuda). Esialgu ilmselt siis kolibki uue naise juurde. Kui igal kuul 500+ eurot mees oma palgast ära hakkab maksma, siis võibolla ei tundugi see blingbling karjamaa mujal nii roheline.
Tegelikult on õige ka ütlemine, et armuke ei ole mitte probleemiks vaid tulemuseks. Seega on suhtes olnud juba puudujäägid ilmselt pikemalt.
Kohe toosama päev, leppige kokku siis elatis ja suhtluskord. Siis saad sina minna lastega pikale nädalavahetusele oma ema juurde ja mees koligugi välja. Kui koju tuled janäed, et asjad kadunud, siis saad ka rahulikult lastele seletada proovida….
Klammerdumine minu meelest teeb asja alandavaks. Uhked ja eneseväärikad naised ei klammerdu, vaid ütlevad, et mina sind armastan, kui sina minuga enam koos ei soovi elada, siis kinni ma sind ei hoia. Sellisel moel nagu me hetkel koos elame, ei soovi mina koos jätkata, sest see pole kooselu, vaid põgenemine.
Kui olukord on pikka aega olnud pingeline, siis nühitakse teisele nina alla kõike, mida too iial valesti on teinud….pigem võta seisukoht ja räägi ainult kõigest heast. Siis on ka temal silme eest pilt, kus ta naine ikkagi hindab teda ja tahab temaga koos olla.
Näide.
Ma armastan sind, aga sa tegid mulle nii haiget ja sa üldse ei arvesta, et kohe on uus laps tulemas ja pere jääb ilma isata.
Ma armastan sind, me oleme koos tobedaid vigu teinud ja nendest varasemalt üle saanud. Sa oled nii hea isa, mul on hea meel, et me oleme koos kasvatanud üles nii toreda lapse.
Kummal juhul sina tahaksid suhet jätkata?
Ma nägin oma parimat sõbrannat samas seisus. Kolm aastat tagasi helistas mulle nuttes, et mees oli öelnud, et tal keegi teine. Sõbranna lubas edasi proovida. Kolm aastat on möödas, mees jättis selle teise naise maha, aga tal on vahepeal olnud veel vähemalt neli erinevat kõrvalsuhet. Sõbranna räägib kodus lastele kui nõme isa on, aga ära ka ei lähe. Ta on selles asjas nii sees lihtsalt ja ei suuda enam üldse kainelt mõelda. Sama soovitust ka ei saa talle kolm aastat järjest anda, et koli minema. Praegu lihtsalt kuulan, sest kui õpetama hakkan, siis ta ilmselt ei räägiks ka enam muredest. Aga tema muudkui proovib ja proovib. Kolm aastat muretsemist, et kus mees täna öösel on. Selle ajaga oleks sõbranna ehk uue silmarõõmugi leidnud või lastele päris uue oma kodu rajanud. Palun minge minema selliste meeste juurest. Näen kõrvalt, kuidas sõbranna närbub ja on nö “allalastud”, muudkui leiab mehele vabandusi.
Ütlen nüüd midagi ebapopulaarset ilmselt. Aga omast kogemusest – kõrvalsuhe ei ole suhte lagunemise põhjus, vaid tagajärg.
Miskit oli puudu. Midagi polnud õigesti. Mitte tingimata naise süül, võib ka mees süüdi olla. Aga ideaalsesse suhtesse ei saa tekkida kolmandat!
Naine, mitme lapse ema, kõrvalsuhtega…
Maru agressiivsed olete siin. Ma näen siin järgmist olukorda:
Suhe pisut logises, üks leidis endale ajutise varuvariandi, kuid suutis pärast (meelega?) vahelejäämist sellest loobuda ning nüüd tahavad mõlemad koos edasi elada. Mõlemal on raske.
Siinsed soovitused – tümita, kehtesta, sunni, ignoreeri, tõrju, mine lahku – ei ole ükski asju paremuse poole aitavad.
See petmine võib nii pika kooselu puhul olla tõesti esimene ja jäädagi ainukeseks ja mööduvaks. Kui mees oli/on tõesti armunud, siis sellest ülesaamine ei käi lihtsalt nipsust otsustamisega, vaid läheb pool kuni kaks aastat, enne kui normaalne keemiline tasakaal organismis taastub. Tahad mehega kokku jääda, siis kannata see periood suurema torkimiseta ära, las elab selle üle. Ära tõrju, ignoreeri, tümita. Tahad, et petmised edaspidi ei korduks, siis püüa omaltpoolt teha kõik selleks, et mehe vajaduste püramiidi kõik elemendid oleks tagatud. Mitte et tal oleks hea, vaid et tal oleks sinuga hea.
Raske saab olema. Sinul on petmise pärast vilets ja tema ei saa armumise pärast sulle piisavalt toeks olla ja sinu vajadusi täie-vääriliselt tagada (sinu emotsionaalsete vajaduste osalisekski rahuldamiseks peab ta sulle teadlikult ausa näoga valetama), aga pika-peale asjad normaliseeruvad.
Kui sa teed, mida eelpool kommenteerijad soovitasid, siis läheb su suhe lõhki, su lapsed kasvavad isata, sina pead hakkama endale uut suhet looma, või jäädki üksi. Kui sa üritad asju normaliseerida ainult sinnamaani, et asjad oleks nii nagu vanasti, siis su mees jääbki sind petma, pikapeale sööb see hinge seest ja siis loe eelmist lauset. Sa ei ole ses asjas patuta. Midagi oled sa seni valesti teinud või tegemata/tähelepanuta jätnud.
Üks ütles kord midagi sellist, et abielu ei rikuta mitte teisega, vaid kodus omavahel olles. Võtke asju rahulikult, keskenduge üheskoos rahulolu saavutamisele, ärge närige teineteise kallal ja kõik võib veel hästi minna.
See petmine võib nii pika kooselu puhul olla tõesti esimene ja jäädagi ainukeseks ja mööduvaks. Kui mees oli/on tõesti armunud, siis sellest ülesaamine ei käi lihtsalt nipsust otsustamisega, vaid läheb pool kuni kaks aastat, enne kui normaalne keemiline tasakaal organismis taastub. Tahad mehega kokku jääda, siis kannata see periood suurema torkimiseta ära, las elab selle üle. Ära tõrju, ignoreeri, tümita. Tahad, et petmised edaspidi ei korduks, siis püüa omaltpoolt teha kõik selleks, et mehe vajaduste püramiidi kõik elemendid oleks tagatud. Mitte et tal oleks hea, vaid et tal oleks sinuga hea.
See on väga asjalik ja mõistlik kommentaar.
Samas ei kujutaks ma end teemaalgataja asemel ette – kuidas sa üritad olla hea ja mõistev ja kannatlik mehe suhtes, kes teatab, et ei taha sinuga üldse enam koos olla ja kui on, siis vaid laste pärast. Pole ju garantiid, et kaks aastat naise kannatusi edaspidise “sind surmani” pereelu tagab, aga naise psüühika rikub selline vindumine tõenäoliselt igaveseks.
Lihtsalt inimene inimesena on selle lühikese ajaga muutunud, hoiak, käitumine ,isegi kõnemaneer. Väga raske on rääkida, kui vastu ei räägita. Selle asemel võtab autovõtmed ja kihutab kodust minema.
See osa tee nüüd tagasi. Võta autovõtmed, jäta mees lapsega koju ja kihuta kodunt minema.
Las ta saab ise ka natuke tunda, mida ta teeb.
Teed seda mitu korda, kuni ta küsib, mis lahti ja on valmis dialoogi pidama.
Praegu oled sa lasknud ennast asjastada, umbes nagu sohva oled. Sohvaga muidugi ei arutata pereasju. Muutu sohvast jälle isiksuseks ja näita, et sul on ka vajadused.
Ütlen nüüd midagi ebapopulaarset ilmselt. Aga omast kogemusest – kõrvalsuhe ei ole suhte lagunemise põhjus, vaid tagajärg.
Miskit oli puudu. Midagi polnud õigesti. Mitte tingimata naise süül, võib ka mees süüdi olla. Aga ideaalsesse suhtesse ei saa tekkida kolmandat!
Naine, mitme lapse ema, kõrvalsuhtega…
Kas oled see, kes pole oma suhtega rahul ja on võtnud nõuks arendada kõrvalsuhet?
Kas sa oma suhet parandada ei kavasenud või viitsinud? Kõrvalsuhet on mugavam pidada ?
Kuidas sinu lapsed ema kõrvalsuhtesse suhtuvad?
Või liigud mööda nurgataguseid, võõraid hotelle, pimedaid ja inimvaeseid kohvikuid?
Mis su elust siis puudu on ?
On kahte sorti petjaid mehi – ühed, kes petavad sageli ja jäävad petma surmani ja teised, kes armuvad ja libastuvad ja tulevad sellest välja tugevama ja paremana. Esimest tüüpi mehed tuleks kodust välja lüüa kohe (ole ainult tark ja tunne ära, kumba tüüpi su mees on), neist pereisa ei saa kunagi. Teist tüüpi mehe puhul tuleb see armumise aeg ära kannatada ja käituda mõistlikult – tõmbuda tagasi, lasta mehel olla ja käia, aga leppida kokku reeglid, kes millal vaatab lapsi ja kuidas tasutakse kulud jms. Kui annad mehe vabaks, siis sageli avastab ta üsna ruttu, et see kauge armastus ei olegi nii põnev, kui ta keelatud ei ole. Ka saab talle selgeks, et 2 lapse ülalpidamine enda elu kõrvalt ja nendega tegelemine on päris keeruline ja kulukas. Armumine kestab tavaliselt pool aastat, maksimaalselt paar aastat. Tõmbu tagasi, kehtesta reeglid, käitu ise vaba inimesena ja suhtu temasse kui vabasse inimesse.
Mees polnud nõus ise lastega koos majasse elama jääma ja põhikoormust endale võtma.
Huvitav jah, miks need mehed sellist varianti ei taha, kui seda neile reaalselt pakutakse?
Kõige mõttetum on see variant, kui selle loo naine ja mees elavad kodus edasi ja naine mängib lammast ja püüab meest mitte ärritada ega segada. Siis ei muutu midagi. See on täpselt sama, kui naine ootab, et mehel suhe armukesega lõpeks ja on omaarust kaval ja vait. Tegelikkus on aga see, et nende teiste argipäev ei saabu tänu sellele kunagi. Ja argipäev on endiselt mehe naise hooleks, koos koduste toimetustega ja nii jääbki mees arvama, et vat, armuke on ikka see õige, temaga on vaid kvaliteetaeg, sellepärast.
Päris hea. Jah, mehele tuleb argipäev kähku kätte anda ja enda koormust vähendada.
ahad, et petmised edaspidi ei korduks, siis püüa omaltpoolt teha kõik selleks, et mehe vajaduste püramiidi kõik elemendid oleks tagatud. Mitte et tal oleks hea, vaid et tal oleks sinuga hea.
Aga naise vajaduste püramiidi kõik elemendid? Ja laste omad?
Kui naine tagab mehele tema vajaduste rahuldamised iseenda arvelt, siis see mees ei hakka teda selle peale sugugi rohkem hindama. Naine jääbki “sohvaks”. Lapsed on sohvapadjad. Lükatakse eest ära, kui segavad.
Aga naise vajaduste püramiidi kõik elemendid? Ja laste omad?
Kui naine tagab mehele tema vajaduste rahuldamised iseenda arvelt, siis see mees ei hakka teda selle peale sugugi rohkem hindama. Naine jääbki “sohvaks”. Lapsed on sohvapadjad. Lükatakse eest ära, kui segavad.
“Aga mina” suhtumisega suhteid ei paranda. Kui kultiveerida käitumismustrit, et põletame viletsasti toimiva suhte maha ja püüame siis uuesti alustada, siis võid saada halva harjumuse solvunult suhtest-suhtesse purjetada, tulekahjude rodu seljataga. Ennast on aeg teisele meelde tuletama hakata siis, kui on näha, et ta oma vahepealsest kõige kuradile saatmise soovist üle saama hakkab. Kui ikka on soov pere koos hoida ja suhe toimima saada.
Muiste räägiti ikka lugusid, kuidas naised on targad ja osavad suhte-suunajad, nüüd näikse kõik justkui meessooga sõjajalal olema, et kui ikka asjad täpselt naise tahtmist mööda ei käi, siis süüdlane (kelleks on loomulikult ainuisikuliselt mees) kandku kõik kahjud. Ja isegi kui ta seda ilusasti teeb, siga ja ihnuskoi on ta ikka.
Kirjutan ka enda loo. Vabandan juba ette võimalike kirjavigade tekkimise eest.
Minu lugu on mõneti sarnane. Mina ootasin meie kolmandat last, kui mu mees teatas, et on enda kolleegi armunud ja me võiksime “sõbralikult” lahku minna. Mina elan Tartus, tema töötab pealinnas. Ka meie kolmas laps oli planeeritud ja mian ullike ei saanud aru, et mehel muud mõtted peas on…kui oli hilja. Igal juhul ka minu mees muutus väga palju, näiteks hakkas ta veini jooma, mida ta meie koosoldud aja jooksul (pea 10.a) ei joonud pea kunagi veini, siis edaspidi jõi ta seda pea igal nädalal jne.
Mis ma tegin?Kõike. Mul oli VALUS. Aga tema ei saanud sellest aru, sest tal oli ARMUMINE ja mina olin enda kahe (ja peadselt sündiva lapsega) talle risti jalus ees. Ühel hetkel sain aru, et kui sind ei taheta ja inimene ei viitsi pingutada millegipärast…siis ei piisa minu pingutustest vaid.
Ma otsisin lapsehoidja. Üksikemana kolme lapsega on lapsehoidja hädavajalik. Sa ei saa lastega igal pool käia ja alati pole vanemaid ja tuttavaid võtta, kes lapsi vaataks, kui nt arsti juures käid. Teine asi, otsustasin, et kuna saan kohe 35. on viimane aeg ELADA. Mina pühendusin ka pea kogu meie kooselu enda mehele ja kodule, väljas käisin vähe.
Soovitan ka sul leida usaldusväärne lapsehoidja, et saaksid rahulikult asjatoimetusi teha, kui vaja ja ka selleks, et endale aega võtta. Teine asi, ELATIS, leppige kokku või pöördu kohtusse. Mina pöördusin kohtusse, sest mu mees leidis, et lasteteotus 238 eurot on mulle ja kolmele lapsele piisav ja tal pole vajadust mulle või lastele rohkem raha anda, talon oma elu. Kohus tõi eelmise aasta sügisel kainestava otsuse, ta ei maksa küll 230X3 mulle, aga parem varblane peos kui tuvi katusel, eksju?
Sõbrannad. Räägi inimestega, sa ei kujuta ette, kust sa toetust leiad, teinekord täiesti uskumatuna leiad enda kõrvale inimesi, kes sind toetavad, sest on su kõrval sama läbi elanud. Mina proovin praegu sõbrannadega vahel kokku saada ja nt teatris käia. Leia endale enda aega. See on OLULINE.
Minul tekkis ootamatult suvel alguses visiitsuhe ühe mehega, kes minu lapsed omaks võttis ja lapsed võtsid ka tema omaks, noorimad ei teagi, kes nende isa on, sest nad pole eriti isa näinud. Ja mu mees, ta annab näole vaid kord kolme-nelja kuu jooksul, on ära blokeerinud mu telefoninumbri ja muud kontaktivõtmise viisid, ma ei tea, kus ta tegelikult elab, kellega väljas käib. Tal on täielikult enda elu. Ja mina toimetan enda lastega, saan kokku sõbrannadega. Ja proovin vaikselt edasi enda eluga minna.
Mina olen abielus ja mul ei õnnestu isegi abielu lahutada raskusteta, ma poel siiani aru saanud, kas ta tahab lahutust või sobibki talle selline elu, kus kumbi elab oma elu uute elukaaslastega ja samal ajal ollakse veel juriidiliselt seotud.
Mis puudutab koos olemist, ka mina soovin veel vahel, et oleksin enda abikaasaga uuesti koos, kuigi ma temast enam peaagu midagi ei tea. See tunne ei lähe kiiresti mööda, sa jäid ilma enda kõige olulisemast inimesest, leinamine võtab aega. Kui te elate koos on teil lihtsam enda suhet korda saada, kui olete mõlemad motiveeritud, minu mees lihtsalt kadus mu elust..vaikselt, samm-sammu haaval. Ja inimesed muutuvad, kompromissid on võimalikud. Küsimus on: kas teil on selleks tahet. Ja…praegu on lihtsam suhet parandada, kui aastad hiljem.
Loodan, et mu postitusest saad jõudu edasi minna, kuidas sa ka ei otsustaks või elu ei läheks edasi.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
