Mul on olemas kolm kooliealist last, kõik sündinud keisriga. Peale kolmanda lapse sündi lasin munajuhad sulgeda – otsuse langetasin mõistusega, et kolm last olemas, kolm keisrit, miks ikka riskida. Natuke kahju oli küll, et nüüd ongi lapsesaamisega kõik, aga ajasin selle hormoonide arvele ja sisendasin endale, et tegu on mõistliku otsusega.
Nüüd on kõik lapsed koolis, ise tublisti karjääri teinud, elu nautinud, end majanduslikult kindlustanud ja praegu, kui vanus läheneb neljakümnele, on hakanud pähe tikkuma hull mõte, et tahaks pesamuna. Kunstlik viljastamine doonormunarakuga oleks ju iseenesest võimalik, aga kas mõni kliinik üldse võtab varsti neljakümnest naist jutule, kel juba 3 keisrit olnud?
Enne, kui liigset lootust hellitama hakkan ja kuhugi kliinikusse konsultatsioonile lähen, mõtlesin siin natuke asja üle arutleda.
