Teema: Sünnitus- ja haiguslugu

Olin end terve päev kehvasti tundnud, vererõhk kõrge ja pea uimane. Olin väga väsinud. Kuid mitmeid kuid kestnud pingutus tööl ja koolis oli nüüd läbi, tundsin kergendust ja rõõmu, et võisin nüüd emaks saamisele pühenduda. Pea neli nädalat on veel aega, mõtlesin, jõuan perekooli loengutesse ja asjakohaseid raamatuid tudeerima.
Aga ei, minu kehal olid teised plaanid. Sünnitus algas nagu välgunoolest. Pinge langusega vallandusid looteveed. Äkitselt, kõik ühekorraga, keset tänavat. Nagu kosest.
Kuna olin autota, sünnitushaiglata väikelinnas, ei jäänud muud üle kui kiirabi kutsuda ja lasta end haiglasse viia. Valud algasid poolel teel, vahed jäid kiiresti lühemaks.
Haiglas saadeti kõigepealt pabereid korda tegema, siis oli veel pea peaaegu selge, oskasin küsimustele vastata. Küsimuste esitaja vaatas mind näoga, mis ei julgustanud. Ma ei teeskle, ma tegelikult sünnitan, ma olen ehmunud, ma ei oodanud seda veel, ma ei tea, mida sünnitamine tähendab, tahtsin hüüda. Aga olin vait, seda polnud vaja.
Sünnitustoas jäin üksi, keegi isegi ei öelnud, kas keegi peaks mind vaatama tulema või millal. Ma väga ei pahandanud, oli olulisematki teha. Valutada, näiteks. Lõpuks keegi tuli, võibolla ämmaemand, ma ei tea, ta ei tutvustanud ennast. Küsis: \”Nii, millal epiduraali teeme?\”
Millal? Millal! Mitte \”kas\”, vaid \”millal\”! Misasi see \”epiduraal\” üldse on?! Ma ei olnud neid raamatuid ju veel lugenud. Mida te tahate must! Kaduski ära, kuigi ma talle midagi ei öelnud, ühmasin ainult midagi ähmast.
Mõne aja pärast tuli ta uuesti, kuigi see võis olla ka keegi teine, ma ei teinud vahet, mul oli valus. Ta selgitas. See võtab valu mõneks ajaks ära, ma saan natuke ehk magadagi, et jõudu koguda hilisemaks, mõjuvat lapselegi hästi. Ei saanud aru kuidas küll, aga küsijat must ka ei olnud. Tahtsin vaid pikali, külili, püsi. Iga asend oli halb. Liigutada oli parem. Aga kõhule kleebiti klemmid ja öeldi, et paigal tuleb olla. No kuidas sa oled paigal kui on nii valus. Sain õrnalt õiendada. Masin näitab imelikke numbreid, ma liigutavat liiga palju. Mul on ükskõik teie masinast, mul on valus ja ma ei tea, mis toimub! Ikka ainult enda sisse. Samal ajal endale sisendades, et kõik saab korda. Mõttes lapsega rääkides, et kõik saab korda. Niipalju mõistsin, et minul üksi ei ole valus, temaga toimub ka praegu midagi ootamatut, ka temal on valus. Rääkisin temaga mõttes. See aitas. Keskendusin temale. Kuni ühtäkki märkasin, et tuba oli valgeid kitleid täis, ja uksest voorisid sisse-välja masinad. Ega midagi otse ei öeldud. Aga niipalju sain oma uimasuses aru, et kahtlustati, et lapse pulss on kõrge. \”See näitab jälle üle kahesaja siin.\” Või on masin katki. \”Toome kolmandast palatist. Too enne töötas.\” Kaua see pull kestis, mina ei tea, olin liiga sügavas valuuimas, millest äratas minu silme ette ilmunud, puurivate silmadega lahke, aga tõsine nägu.
\”Me peame selle raseduse lõpetama.\”
Ma ei tea, kuidas ma reageerisin. Ma ei saanud aru. Mismoodi lõpetama? Mida te teha tahate? Minu laps!
\”Palun kirjutage siia oma allkiri. See tähendab, et nõustute keisrilõikega.\”
Midagi ma sinna nurgale vist kritseldasin, sest minu öösärk lendas välgukiirusel üles ja mind valati hoobilt üle kanistritäie joodiga. Järgmine hetk tõsteti mind raamile ja siis hakkasid haiglakoridori laetuled mu silme ees vilkuma. Vahest olime isegi liftis, kes teab. Varsti kummardus keegi mu näo kohale, jõudsin pomiseda: \”Kas te tuimestate mind kuidagi?\” Kas epiduraal tehti? Kas sellest piisab?
\”Üldnarkoos. Tuimestada pole aega.\”
Head aega.
Ärkasin selle peale, et küsiti, kas tahan last näha.
Mis last? Last! Last! Minu last!
Kaks ja pool kilo puhast õnne, normaalse pulsiga.
Kolm päeva hiljem saime koju. Laps kosus ilusti – sõi iga päev natuke rohkem ja võttis juurde, magas öösel hästi ja oli iga päev natuke rohkem ärkvel. Kuni umbes kümme päeva hiljem hakkas vähem sööma ja rohkem magama. Hingeldas öösel paar korda imelikult. Kas ma kujutasin seda ette? Järgmine päev oli nagu kahvatum… ja keeldus juba peaaegu täielikult söögist. Ainult magas. Kas ma peaks arstile helistama või ma paanitsen üle, küsisin lapse isalt ja oma emalt. Vahest läheb üle, vahel lapsed ikka ju sellised. Need vähesed raamatud, mida olin nende kümne päeva jooksul jõudnud lehitseda, ütlesid sama – igast normist kõrvalekaldumised võivad olla normaalsed, laps areneb, kasvab. Ei saanud rahu. Kui laps järjekordsest toidu pakkumisest keeldus, helistasin lõpuks lastehaigla nõuandetelefonil.
\”See on normaalne,\” kinnitati mulle kümneid ja kümneid kordi, minu raha eest. Selle pärast väga ei pahandanudki, ikkagi läheb see ju õigesse kohta – lastehaiglale. \”Vaadake, ema, täna on selline kehv ilm, meil täiskasvanutelgi raske, eks lapsel annab ka tunda.\” Vot see lõi häirekellad lööma. Katkestasin kõne. Helistasin kiirabisse. Sellise jama peale ei jäänud muud üle.
Kohalik kiirabi suhtus väga malbelt, tõsiselt ja asjatundlikult. Meid viidi lastehaiglasse. Seal suhtuti niikaua üsna ükskõikselt kuni lapsele EKG külge pandi. Selle numbreid meile ei näidatud, lükati koridori ootama ja joosti lapsega intensiivi.
Joosti.
Istusime lapse isaga nagu kaks kukununnut koridoris pingil. Hoidime teineteisest kinni, muud ei osanud teha. Isegi nutta ei julgenud. Neli tundi hiljem tuli intensiivraviarst, räsitud, murelik, kärme ja asjalik. \”Minge koju, magage välja. Tulge homme tagasi. Me teeme, mis suudame.\”
Tulime, muidugi tulime tagasi. Iga päev järgmise kahe nädala jooksul. Mitu korda päevas.
Minu lihtinimese aju seletas endale asja lahti nii: kõigil sündimata lastel väljub südamest rohkem kui üks kanal, mis saab toimida elektri südamest välja viijana. Eluks on vaja aga ainult ühte. Normaalse sünnituse ja arengu korral sulguvad kõik lisakanalid enne sünnitust või vahel ka sünnituse ajal. Meie äkiline sünnitus, mis oli esile kutsutud minu keha, mitte lapse poolt, sundis lapse olukorda, kus ta pidi maailma tulema selleks valmis olemata. Tema südame poolt tekitatav elekter väljub peakanali kaudu kehasse, aga soovib väljuda ka sulgumata lisakanalite kaudu, põrkudes sealt tagasi südamesse ja kõrgendades ohtlikult pulssi.
Normaalne vastsündinu pulss jääb 140 ringi, kõige suurem pulsisagedus, mida oma lapse külge kinnitanud monitoridel nägin, oli 250. Masin rohkem lihtsalt ei näita. Ei ole ju vahet, igal juhul on eluohtlik.
Lapse süda allus väga raskesti ravile, mitu päeva oli vaja teda elektri¨okiga aidata, ravimitel ei olnud piisavat mõju. Aga lastehaigla arstid on järjekindlad, enesekindlad ja tohutult tugevad. Viis nädalat pärast haiglassesõitu sõitsime koju.
Nüüd on meie tütar pea kuue kuune, rõõmus ja asjalik väike tüdruk, kes areneb täiesti normaalse tempoga. Kolm korda päevas anname talle rohtu. Ta võtab seda hea meelega, ei pahanda üldse. Küll ta teab, et tal on seda vaja.
Vahel jään ikka mõtlema, et kui juba sünnitusmajas oleks südamearst lapse üle vaadanud, kas poleks siis olnud võimalik raviga varem alustada. Kas lastearst ei oleks pidanud mõtlema, et sellistel tingimustel sündinud laps võib vajada lisasüdamekontrolli? Kas mina ei oleks pidanud paluma juba sünnitusmajas, et lapse südant enne koju laskmist kontrollitaks? Kas ma ei oleks pidanud kohe, kui ma neid öiseid hingeldamisi läbi une kuulsin, haiglasse jooksma? Miks ma siis ei mõelnud selle peale, et laps sündis ebanormaalselt kõrge pulsiga? Kas ma oleks saanud varem sekkuda?
Süüdistamine ei aita. Seda ei ole vaja.
Aga vaja on seda, et iga järgmine beebi, kes sellise südamega sünnib, kohe sünnitusmajas ravi hakkaks saama.
Ma loodan, et mõnel perekooli lugejal jätkus kannatust see lugu läbi lugeda ja äkki saab mõni väike tänu sellele, et ema vähe terasem on, kiiremini abi.