Mitmes teemas on silma jäänud, et koostatakse enne sünnitust sünnitusplaan. Mis, miks ja kellele see täpselt on? Kes selle koostab? Rase üksinda? Mis kasu sellest plaanist on selles mõttes, et võtate selle plaani siis haiglasse kaasa? Ja edasi? Seda ei tea ju kunagi millise pöörde see sünnitus võtab.
Vabandust rumalate küsimuste pärast, aga ma tõesti ei tea mis ja miks see on.
Saaksin ma kuskilt näha mõnda sünnitusplaani näidist?
Netis on midagi olemas. Eks selle mõte on natuke see, et ämmakas saaks su soovidega tutvuda. Tihti pole sünnitama minnes lihtsalt aega pikalt vestelda, paberiga saab kiiremini tutvuda. Sünnitus on jah ettearvamatu, aga plaani saab sisse kirjutada ka selle, et vajadusel võib personal tegutseda vastavalt sünnituse kulule. Ühesünaga, vist umbes nii.
Mul on kolm last, aga plaane ma ise ei teinud. Esimesega ei teadnud, mida ma üldse peaksin tahtma. Teisega arvasin, et olen piisavalt kogenud juba. Kolmandaga ültlesin ämmaemandale konkreetselt, et palun tuld hämaramaks ja järi palatisse. Kogu lugu.
Näidiseid on veebis. Enne arutad oma arsti ja ämmaemandaga läbi.
Kui on sünnitusele planeeritud äe, siis ka temaga.
Sinna paned kirja asjad, mis sinu jaoks olulised. Nt mulle soovitas äe ka valuvaigistite eelistuse järjekorra jne kirja panna.
Esimesel sünnitusel mul plaani ei olnud, oli esilekutsumine, aga teise ajaks teadsin täpselt, mida EI SOOVI ja see sai kirja. Haiglasse jõudsin sünnituse lõppfaasis, oma äe sünnitusele ei jõudnud ja hea oli sünnitusplaan personalile kätte anda, sest mina enam ei suutnud rääkida.
Nt ei tahtnud ma olla KTG küljes ja mitte mingil juhul selili sünnitada (loobusin seetõttu ka minispinaalist, kui valu poolest oleks väga tahtnud).
Mina koostasin sünnitusplaani põhimõtteliselt mehele. Esimese lapsega ma seda ei teinud ja nii häiriv oli näitkes see kui mingi paberi täitmisel mees hakkas küsima, et mis ja kuidas ma tahan. Samuti kirjutasin ma sinna, et mees tuletaks mulle meelde hingata ja lõdvestuda, et ma ei hoiaks ennast valu ajal krampis. Kirjutasin, et ta pakuks mulle iga mõne aja tagant juua jne. Siis kirjutasin üles kõik selle, mis ma soovisin, et lapsega pärast sündi tehtaks ja ei tehtaks, juhuks kui ma ise ei saa või ei suuda. Väga palju oli abi sellest, et mees meelde tuletas õigesti hingamist ja lõdvestamist, sest sellest meeletus valus läks see kõik täiesti meelest ja juua ma poleks ka ise kordagi küsinud, kuigi soov oli küll kui mees pakkus. Kirjas oli veel selliseid pisiasju, mis ma mõtlesin, et äkki ma soovin või tahan aga teadsin, et sünnituse käigus kasvab kõik nii ülepea, et need pole enam meeleski ja hea kui keegi meelde tuletab, isegi kui ma hetkel sellest kuuldagi ei taha. Ämmakaga suhtles ka lõpupoole enamjaolt mees, sest mina ei soovinud enam kellegagi rääkida ja mees teadis, mida ma soovin. Olime muidugi valmis ka selleks, et olukord ja soovid võivad kardinaalsest muutuda ja lähtume kõiges ikkagi lapse heaolu najal.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
