Teema: Suur mure

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Mina ei eitagi, et mu mees mind armastas ja et ma olen RÕVE inimene. Ma absoluutselt ei eita seda, pole vajadust mind materdada. Minu vastus oli TÄPSELT TEEMASSE. Seoses mehe käitumisega ja minu jalamatiks olemisega kadus minus ka AUSTUS tema vastu, enne oli kadunud vaid armastus, aga austus oli alles.
Püsigem seega teemas, kallid kodanikud.

Loodetavasti läheb sellel õnnetul mehel hästi ja saatus maksab ka sulle kätte. Et kui kaob armastus ja austus, siis võib maaslamajat igatpidi tümitada. Paljud arvavad siin samamoodi, et kui on hea inimene, siis teda ei peagi austama.

Ma ei tümita mitte kedagi, sul on loetust arusaamisega raskusi? Ma olen ninast veri väljas proovinud sellest klammerdujast vabaneda alates esimese armukese loost peale, aga see kodanik (mu mees) EI LASE MUST LAHTI. Mul ei ole ka alust politseisse pööruda ja mingit lähenemiskeeldu nõuda, sest ta ei tee midagi seadusevastast. Ta ulub mu sääre küljes ja vingerdab oma maailmavalus, sest ‘tema ju armastab, uää’.
Saad aru, see mees lihtsalt ongi see teemaalgataja-tüüpi klammerduja, kes ‘armastab igavesti ja kellele saab loota alati ja kes kunagi ei reeda ja bla-bla’. Ta on oma MINA täielikult kaotanud ja tuigerdab minu ümber, kuigi ma olen R Õ V E.
Just sellest ma räägingi. Minu elust oleks ta võinud minu pärast kaduda kui tuul selsamal teadasaamise hetkel, ma pole mitte kedagi tahtnud tümitada.
MA TAHAN TEMAST VABANEDA, aga ta on nagu sulaasfalt mu talla all!!!!!
Ma ei pea teda sellepärast austama, et sina nii arvad või et tema mind armastab! Suhe ei toimi ühepoolselt.

Kägu kirjutas:

“Ta on oma MINA täielikult kaotanud ja tuigerdab minu ümber, kuigi ma olen R Õ V E.”
Ma ei teagi nüüd, kas keegi teeb järjekordselt korjet mõne seriaali või raamatu jaoks (vt ka teemat Kas on võimalik?, mis on kirjutatud sellise mehe vaatepunktist, kes ei suuda oma naisest lahti lasta, kuigi naine alandab ja põlastab teda) või on tõesti Perekooli üks jubeda hingeeluga psühhopaat sattunud.
Kui te tõepoolest miskit oopust kirjutate, siis katsuge kusagilt mujalt ja teiste moodustega materjali koguda.

Ma olen see psühhopaat siin siis.
Ma vastan nüüd teile kõigile rahulikult ja aeglaselt.
Ma olen psühhopaadiks muutunud sellesama 4 kuu jooksul, mis on möödunud esimesest petmisest. Enne seda olin ma tavaline naine, keda paljudel põhjustel ei rahuldanud olemasolev suhe ja kes ei armastanud enam oma meest. Samas ma austasin teda kui inimest.
Siis tegin ma selle inetu teo, et ma petsin teda. Ta sai teada. Jah, ma olen reetur jne, aga teema ei ole sellest.
Psühhopadiks, kes siin foorumis oma viha ja põlgust välja karjub, on muutnud mind mu oma petetud mees. Sellest ongi ju teema- neist inimestest, kes endaga niimoodi käituda lasevad või siis kes imestavad, et miks nende jäägitut armastust enam ei hinnata, miks see ei ole väärtus jne.
Ma kirjeldasin teile selliselt mõtlevat inimest, oma meest. Kirjeldasin, kuidas austus kaob sellise lömitaja suhtes. Mu mees on oma täiesti arulageda hüsteerilise klammerdumise ja minu tagasitahtmisega mind psühhopaadiks muutnud. Tegelikult on tema psühhopaat ja veel milline – kui te vaid teaksite, mis on toimunud, selle asemel et valust hoolimata väärikalt minust eemalduda ja mitte tahta selle petva rõvedikuga (minuga) koos olla.
SEE on see teema, mitte see, kas mina olen rõve või mitte ja kas ma saan karistatud või mitte jne. See teema ei ole petmisest.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Su mees armastas sind, sa vastik inimene! Said ju rahulduse ja egolaksu temast. Loodetavasti teeb keegi sulle elus selle tagasi. Minu jaoks on oluline minu pere ja mees ning pean normaalseks, et üksteise nimel tehaksegi kõiKE.

Jeerum, sul on ikka armastusest väga vildakas arusaam. Klammerduja pole armastaja. Klammerduja on vastik egoistlik manipulaator, kes hoolib vaid iseendast ja oma omandist.
Väga hästi edasiantud emotsioon oli sellelt kirjutajalt-sellised klammerdujad inimesed ei vääri austust, ainult põlgust.

Minu jaoks käitub see mees suure psühholoogilise soki saanuna afektiseisundis. Tema armastatud naine hõõrub veel nina alla petmist. Andke andeks, aga mis see armastus siis veel on, kui suurim hirm kaotada see, keda armastad. Kui pole teie mõistes klammerdumist, armukadedust, siis pole ka armastust. Suures sokis inimene ei vaja austust? Te ei tea kunagi ise, mis te teete olukorras, kus teie lähedane põhimõtteliselt sureb.

Mul oli sama asi, aga ägedamal kujul. Ma petsin oma meest, kelle vastu mul juba tükil ajal tunded kadumas olid. Konkreetselt magasin teise mehega ja oma mees sai kõik teada.
Jesver, mu mees lagunes täielikult koost, lamandus mu talla alla nagu vedel s’tt, oigas, soigus, röökis nutta (pisaratega, sõna otseses mõttes). Siis tekkis mul tõeline oksetunne, austus kadus tema suhtes täielikult. Ma petsin teda ka teise mehega. Ta soigus ja roomas, nõretas, nuttis, värises (sõna otseses mõttes füüsiliselt), oigles öösiti voodis mulle mingeid pikki tekste. Sajad sõnumid iga päev, kirjad. Nagu näts kinga all. Anus, palus, roomas, tõotas kõik maad ja ilmad kokku, kui me ainult kokku jääksime…
APPI. Ma võiksin magada kõikide maailma meestega, ta tahaks ikka mind tagasi…öäkk…
Loomulikult oleme lahus, mul juba temale mõtlemisest sees keerab, kuigi praegu ei maga ma kellegagi…

Kas sa enne petmist rääkisid mehele, et sinu tunded on otsas ja peaks lahku või nõustaja juurde minema? Või kui olid otsustanud, siis miks sa ära ei läinud e asja ei lõpetanud enne petmist?

Minuga (olen ka mees) juhtus midagi sarnast. Tundsin, et asjad hakkavad käest minema, käärisid ikka ca aasta. Koos olime olnud 8+ aastat. Konkreetset lahkumineku juttu ei kuulnud, lihtsalt “ma olen tüdinud, mul on vaja hingamisruumi” jms. Püüdsin seda jätta, mitte “ahistada”, nii 2x kuus kordasin üle, et “kui midagi on, siis räägi, ma olen mures”. Enda muretsemistest, et end maadada, rääkisin oma õega.
Ja siis tuli petmine. Ja mina lagunesin. Värisesin. Nutsin. Palusin. Sain tööl paanikahoo või närvivapustuse, nii et kutsuti kiirabi. See kõik oli mulle uus, sinnani olin ma enda ja teiste jaoks olnud “suure pingetaluvuse ja hea närvikavaga” inimene – töögi selline, kus kõike näeb ja palju halbu asju juhtub.
Kõik kestis edasi veel umbes pool aastat – naine kohati püüdis “heastada”, samas jälle võis muutuda sadistlikuks. Nagu oleks ma inimeksperiment, et kui palju üks rumal olevus üldse talub. Nt minna ja jääda välja ka ööseks, ütlemata, kus ja kellega, öeldes, et soov seda teada on kontroll, omamine, tal on õigus vabalt elada. Jah, muidugi, kuid peale usalduskrediidi purunemist mõjub selline asi ruineerivalt.

Psühhiaatri ja oma õe abiga jõudsin lahkumiseni, tükk aega hiljem täieliku ignoreerimiseni, st blokeerisin numbri, suhtluskanalid, meilidele ei vastanud – lahtiseks jätsin vaid SMS saatmise võimaluse. Et äkki tõesti midagi tõsist juhtub ja ma kahetseksin, et lõplikult selja pöörasin.

Oleksin eelistanud ausust, et oleksin saanud end psühholoogiliselt ette valmistada. Et mul oleks olnud eelnev informatsioon, mis oleks mul lasknud oma valikuid teha.
See reetmise šokk oli moraalses mõttes hävitav ning kuigi kõigest on aastaid möödas, ei ole ma nö endiseks muutunud.
Ei ole rohkem olnud ühtegi lähisuhet, tõenäoliselt ka ei tule.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Ma ei tümita mitte kedagi, sul on loetust arusaamisega raskusi? Ma olen ninast veri väljas proovinud sellest klammerdujast vabaneda alates esimese armukese loost peale, aga see kodanik (mu mees) EI LASE MUST LAHTI. Mul ei ole ka alust politseisse pööruda ja mingit lähenemiskeeldu nõuda, sest ta ei tee midagi seadusevastast. Ta ulub mu sääre küljes ja vingerdab oma maailmavalus, sest ‘tema ju armastab, uää’.
Saad aru, see mees lihtsalt ongi see teemaalgataja-tüüpi klammerduja, kes ‘armastab igavesti ja kellele saab loota alati ja kes kunagi ei reeda ja bla-bla’. Ta on oma MINA täielikult kaotanud ja tuigerdab minu ümber, kuigi ma olen R Õ V E.
Just sellest ma räägingi. Minu elust oleks ta võinud minu pärast kaduda kui tuul selsamal teadasaamise hetkel, ma pole mitte kedagi tahtnud tümitada.
MA TAHAN TEMAST VABANEDA, aga ta on nagu sulaasfalt mu talla all!!!!!
Ma ei pea teda sellepärast austama, et sina nii arvad või et tema mind armastab! Suhe ei toimi ühepoolselt.

Mis sul takistab selle “sulaasfalti” juurest ise ära minemast? Elate sinu isiklikus korteris ja mees keeldub lahkumast? Teil on ka terve kari lapsi?
Su tekst on vist kõige jõhkram maaslamaja peksmine, mida ma siin foorumis näinud olen. Ehk et raske on mitte nõustuda psühhopaadi-diagnoosiga.

Kägu kirjutas:

Ma olen ninast veri väljas proovinud sellest klammerdujast vabaneda alates esimese armukese loost peale, aga see kodanik (mu mees) EI LASE MUST LAHTI.

Lihtsalt mine lahku. Kui keeruline see saab olla?
Või nojah, ilmselt su enesetunnet siiski tõstab fakt, et keegi su ees niimoodi lömitab ja siis ei saa sa teda endast ju liiga kaugele lastagi, äkki pärast enam ei lömitagi.
Oled jah psühhopaat.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Sellest on möödas kõigest 4 kuud!!!

Afekt on hetkeemotsioon, pole vaja sõnu loopida, kui tähendust ei tea. Parim oli muidugi pettasaamise võrdlemine kellegi surmaga. Sul on ikka peas midagi väga viltu.

Afekt ei pruugi tegelikult sugugi hetkeline olla ega ka mitte kohe ilmneda. Afekti hilistumine on sagedasem nähe, kui arvatakse.
Pettasaamise võrdlemine kellegi surmaga pole sugugi vale, kui suhe on inimese jaoks tähtis, siis selle põhialuste kadumine võrdub talle maailma kokkuvarisemisega. Üldiselt oleneb mõne tunde või sündmuse väärtus meie jaoks niikuinii sellest, kui lähedalt see meid puudutab. Aafrikas surevad sajad lapsed nälga? Inimene teeb korraks mureliku näo. Ämm tuleb lõunasöögile? Inimene satub paanikasse. Jne.

Aga kui paanikas mees käitub naise meelest ennastalandavalt ja naine laseb sellel edasi sündida, isegi soodustab ja õhutab selle paanika taastootmist, siis see naine on psühhopaat küll. Kehtib ka juhul, kui rollid on vahetuses.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Ma olen ninast veri väljas proovinud sellest klammerdujast vabaneda alates esimese armukese loost peale, aga see kodanik (mu mees) EI LASE MUST LAHTI.

Lihtsalt mine lahku. Kui keeruline see saab olla?
Või nojah, ilmselt su enesetunnet siiski tõstab fakt, et keegi su ees niimoodi lömitab ja siis ei saa sa teda endast ju liiga kaugele lastagi, äkki pärast enam ei lömitagi.
Oled jah psühhopaat.

Vabandust, mina psühhopaat siin.
Miks sa lahmid ja mõtled ise asju välja?
Me oleme 4 KUUD LAHUS. Asi juhtus novembris ja dets algul ta kolis minu nõudmisel välja. Mina elan oma kodus ja ma viskasin tema siit välja, läks ka.
Ja nüüd ta luurab mind õhtuti nagu vaim minu majanurga juures! Ise elab teises linnas! Luurab mind minu tööparklas! Kui raske on aru saada, et ma ei tee temaga mingit pistmist, me oleme konkreetselt lahus, ma olen kirjutanud kümme pikka konkreetset kirja, ma olen sada korda öelnud ja kirjutanud, et ‘meie suhe on lõppenud, igaveseks lõppenud, jäta mind rahule, ma magan kellega tahan ja ma magasin teise võõra mehega ka ja magan kolmandaga ja vbl neljandaga, aga MEIE SUHE ON LÄBI ja see ei ole enam sinu asi’ – ja ta sõna otses mõttes AHISTAB mind! Ega ma ilmaasjata eespool ei kirjutanud, et olen politseid kaalunud, aga selleks ei ole alust, sest inimene võib seaduse järgi seista ükskõik millal ükskõik millise majanurga juures, eks.
See mees on selgrootu klammerdujast manipulaator, just selline, millest räägib teemaalgatus. Mina olen naine, kes kaotas tunded mehe vastu, pettis teda ühe korra ja siis viskas mehe oma kodust välja, sest ei tahtnud enam seda suhet. Selle teise mehega seksisin ma alles siis, kui oma mees oli kuu aega juba eraldi olnud,minu poolt (ja tema täiel teadmisel) oli meie suhe lõplikult lõppenud. JA NÜÜD OLEN MINA PSÜHHOPAAT!
Ühiseid lapsi ei ole.
Naljaninad olete siin koos.

Kägu kirjutas:

sellised klammerdujad inimesed ei vääri austust, ainult põlgust.

Mu meelest ei vääri tühi koht midagi. Üleüldse mitte midagi. Põlgust? Milleks tundeid kulutada? Marsi mööda nagu tolmurullist – ongi kõik!

Ajaviites möllab üks vallasema, kes astus ise ämbrisse mingi ossiga ja nüüd kirub kogu Raplamaad ning neab kurja. Vägisi jääb mulje, et inimesel on ikka niiiiiiii kõvad tunded veel sees, sest mis muu paneb ikka ja jälle absoluutselt asjassepuutumatuid teemasid oma koguraplamaameessuguonshovinistidjaoksemehed plämaga risustama. Väidab küll, et jube töll oli, aga ise muudkui meenutab ja kirjutab ja heietab ja… Irw 😀

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

“Ta on oma MINA täielikult kaotanud ja tuigerdab minu ümber, kuigi ma olen R Õ V E.”
Ma ei teagi nüüd, kas keegi teeb järjekordselt korjet mõne seriaali või raamatu jaoks (vt ka teemat Kas on võimalik?, mis on kirjutatud sellise mehe vaatepunktist, kes ei suuda oma naisest lahti lasta, kuigi naine alandab ja põlastab teda) või on tõesti Perekooli üks jubeda hingeeluga psühhopaat sattunud.
Kui te tõepoolest miskit oopust kirjutate, siis katsuge kusagilt mujalt ja teiste moodustega materjali koguda.

Ma olen see psühhopaat siin siis.
Ma vastan nüüd teile kõigile rahulikult ja aeglaselt.
Ma olen psühhopaadiks muutunud sellesama 4 kuu jooksul, mis on möödunud esimesest petmisest. Enne seda olin ma tavaline naine, keda paljudel põhjustel ei rahuldanud olemasolev suhe ja kes ei armastanud enam oma meest. Samas ma austasin teda kui inimest.
Siis tegin ma selle inetu teo, et ma petsin teda. Ta sai teada. Jah, ma olen reetur jne, aga teema ei ole sellest.
Psühhopadiks, kes siin foorumis oma viha ja põlgust välja karjub, on muutnud mind mu oma petetud mees. Sellest ongi ju teema- neist inimestest, kes endaga niimoodi käituda lasevad või siis kes imestavad, et miks nende jäägitut armastust enam ei hinnata, miks see ei ole väärtus jne.
Ma kirjeldasin teile selliselt mõtlevat inimest, oma meest. Kirjeldasin, kuidas austus kaob sellise lömitaja suhtes. Mu mees on oma täiesti arulageda hüsteerilise klammerdumise ja minu tagasitahtmisega mind psühhopaadiks muutnud. Tegelikult on tema psühhopaat ja veel milline – kui te vaid teaksite, mis on toimunud, selle asemel et valust hoolimata väärikalt minust eemalduda ja mitte tahta selle petva rõvedikuga (minuga) koos olla.
SEE on see teema, mitte see, kas mina olen rõve või mitte ja kas ma saan karistatud või mitte jne. See teema ei ole petmisest.

Sa ajad ju sulaselget pada. Ei saa samal ajal inimest austada ja teda petta. Kui sa inimest oleksid austanud, oleksid sa enne lahku läinud ja siis alles teiste meestega voodisse sukeldunud. Sa oled täpselt samasugune enese kaotanud lödi asfalt nagu su mees.