Lapsed on juba piisavalt suured, et võiks omale koera võtta.
Koos lastega arutades peaks olema koer suur, must ja sõbralik.
Koera tahaks pidada toakoerana. Elamine omas majas, suure aiaga.
On soovitusi, mis tõugu koer olla võiks?
Eelmise kirjutaja loetletud tõud on karvased. Seda sa pole öelnud, kas eelistaksite siledakarvalist või pikakarvalist koera? Tuppa sobiks pigem siledakarvaline. Lisan siis omalt poolt labradori retriiveri. Siis peab kindlasti kasvatajale ütlema, et soovite kindlasti musta, sest neid on ka liivakarvalisi ja pruune.
Must terjer vist ei ole väga sõbralik, hoopis päris tõsine valvekoer peaks olema.
Must ja karvane on veel hollandi lambakoer groenendal, aga tema on ka valvekoer.
Ma ei võtaks elu sees njuufat toakoeraks. Sõpruskonnas on kahel njuufad, kes mõlemad on jubedad ilalõuad ja külast tulles on riided alati ilased ja karvu täis. Võeh!
https://www.google.com/search?q=russian+terrier+black&ie=utf-8&oe=utf-8
Tiibetlane on suur must ja karvane, aga tema ei taha soojas toas olla ja te ise ka ei taha teda tuppa kui ta oma paksu aluskarva kevadeti maha viskama hakkab 🙂 Pealegi lastega peresse ei soovitaks. Oma pere laste eest annaks ta tõenäoliselt oma elu, aga laste sõpradega võib asi vahest ettearvamatu olla.
berni karjakoer.
Euroopas küll mitte tõuna tunnistatud, kuid Ameerikas ja Austraalias küll: labradoodle. Ideaalne pere- ja toakoer. Neid on igasuguseid värve, leidub ka musti. Inglismaal on päris palju kasvatajaid.
Berni alpi karjakoera ja njuufat ei kujuta ausalt öeldes küll toakoerana ette.
Suur puudel. Hea iseloom toas pidamiseks ning ei ilasta.
Tiibetlase talvekasukas on tõesti ülipaks, koer jääb kevadel oluliselt väiksemaks 😀 ja toas ta olla ei taha, tal hakkab igav. Igavlev suur koer toas – ei lõpe kas tead hästi sisustusele. Minu tiibetlane on lisaks nagu elektrijänes liikuv, aga on ülisõbralik kõigiga ka võõrastega ja väga armastav pereliige.
Töökaaslasel on korteris bern. Enne elas oma majas, nüüd juba paar aastat korteris.
Väga tore koer on. Korterisse sobib ikka, nad tunduvad kõik seal eluga rahul olevat. Eriti koer, kes on kõige sülekoeram suur koer, keda ma kunagi näinud olen.
Kuigi, jah, külla minnes on koera lõhna terve korter täis ning trepikottagi tunda.
Aga mul võib-olla lihtsalt tundlik nina.
Olen endalegi mõelnud berni võtta, aga mitte enne järgmist kevadet. Või isegi hiljem. Hetkel liiga kiire elutempo.
Lastega perre aga pigem retriiver, lihtsam kodu korras hoida, bernil on väga palju karva. Näen seda oma riiete ja sokitaldade pealt, kui olen neil külas käinud.
Euroopas küll mitte tõuna tunnistatud, kuid Ameerikas ja Austraalias küll: labradoodle. Ideaalne pere- ja toakoer. Neid on igasuguseid värve, leidub ka musti. Inglismaal on päris palju kasvatajaid.
Berni alpi karjakoera ja njuufat ei kujuta ausalt öeldes küll toakoerana ette.
Mis sa plärad, sellist “tõugu” ei tunnustata kusagil maailmas, kõik kennelklubid vihkavad selliseid tõusolkijaid, kes kalli raha eest ärasolgitud krantse müüvad. Enamasti ei ole need koerad isegi mitte ühte nägu, mis sellistest paaritustest tulevad, mis eraldiseisvast “tõust” sa räägid.
Pigem juba kas labrador või puudel, aga mingi mix… mul tõusis vastikustundest selliste “paljundajate” vastu klimp kurku.
mul oli ka selle suure, musta ja karvase koera soov, kui väike olin.
esimene oli suur must labrdori ja njuufa segu krants, hea tervisega ja väga sõbralik, elas kuni 17ani, nüüd kui omal juba pere võtsime samuti krantsi, mis suur ja karvane, aga heledam: saksa lambakoera ja kaukaaslase segu – hääl ja karvkate nagu kaukaaslasel, õppimisvõime (läbis teenistuskoerte koolituse) ja kiirus nagu sakslasel, sõbralik, hea valvur, aga ka kohutavalt hea pallimängija ja kelguvedaja.
mõlemad on olnud üldjuhul öösel toas ja päeval õues, kahtlaste liikumiste korral ümbruses küsivad öösel kohe õue ka.
mõlemad krantsid on saadud tasuta ja pärit erinevate peretuttavate käest, kelle koertel naabrikoertega “õnnetus” juhtunud, st mõlemal juhul ema ja isa täpselt teada.
Mis sa plärad, sellist “tõugu” ei tunnustata kusagil maailmas, kõik kennelklubid vihkavad selliseid tõusolkijaid, kes kalli raha eest ärasolgitud krantse müüvad. Enamasti ei ole need koerad isegi mitte ühte nägu, mis sellistest paaritustest tulevad, mis eraldiseisvast “tõust” sa räägid.
Pigem juba kas labrador või puudel, aga mingi mix… mul tõusis vastikustundest selliste “paljundajate” vastu klimp kurku.
Hm, kui neid kalli raha eest ostetakse, ju siis ostjatele meeldivad. Milles täpselt probleem seisneb? Miks ühtesid vihale ajab, et teistele sellised krantsid meeldivad?
Euroopas küll mitte tõuna tunnistatud, kuid Ameerikas ja Austraalias küll: labradoodle. Ideaalne pere- ja toakoer. Neid on igasuguseid värve, leidub ka musti. Inglismaal on päris palju kasvatajaid.
Berni alpi karjakoera ja njuufat ei kujuta ausalt öeldes küll toakoerana ette.
Mis sa plärad, sellist “tõugu” ei tunnustata kusagil maailmas, kõik kennelklubid vihkavad selliseid tõusolkijaid, kes kalli raha eest ärasolgitud krantse müüvad. Enamasti ei ole need koerad isegi mitte ühte nägu, mis sellistest paaritustest tulevad, mis eraldiseisvast “tõust” sa räägid.
Pigem juba kas labrador või puudel, aga mingi mix… mul tõusis vastikustundest selliste “paljundajate” vastu klimp kurku.
Tunnustatakse küll tõuna Ameerikas ja Austraalias.
http://www.laa.org.au/index.php/about-labs/history
Paljud koeratõud on mitmest erinevast tõust aretatatud mingil ajal ja on olemas vanemaid ning nooremaid tõuge. Nii mõnigi Euroopas tunnustatud tõug on alles mõnikümmend aastat vana.
Labradoodle´id on ühte nägu küll ja on olemas ka tõustandardid. Ei saa üldse aru, milles probleem on tegelikult, kui tegu väga hea tulemusega? Saan aru, kui oleksd üleüldse tõuaretuse vastane, aga et mõnda tõugu võib aretada, aga teist mitte, sellest ei saa aru. või on põhiprobleem selles, et kalli raha eest müüakse?
Milline ühing seda Ameerikas tõuna tunnistab? AKC küll mitte. AKC jaoks on see “mixed breed” ja tõutunnistusi neile ei väljastata.
http://www.akc.org/dog-owners/canine-partners/spotlight/labradoodle/
Austraalia kohta ei tea, pole kokku puutunud, aga kahtlen sügavalt, et sealne peamine kennelklubi neid iseseisva tõuna tunnistab ja tõutunnistusi väljastab. Mingi nurgatagune ühing, a la UCI, võib-olla küll, jah.
Sinu tsiteeritud artikkel lõpeb lõiguga: “Kui labradoodlid kunagi tunnustatud tõuks saavad, siis hakkab neil olema kolm suurust ja kaks karvatüüpi … ”
Mis paneb mind arvama, et neid sealgi ametliku tõuna ei tunnustata. On sul vastuväiteid?
Miks peaks 2 tõu ristand põhimõtteliselt midagi halba olema? Ok, võib ju öelda ristand või mix, mitte tõug, aga ega loom ise selle pärast ei pruugi vilets olla.
Ise soovitaksin suurt musta puudlit – on suur, sõbralik, must ja karvane, nagu teemaalgataja tahtis. Ei ilasta. Ega neid karvaseid koeratõuge, keda sobiks toas pidada, eriti palju poleks. Muidugi peab puudli puhul arvestama karvahooldusega – pidev kammimine ja pügamine, muidu muutub puudel koledaks nuustikuks.
Vähemalt 1 perekoerana peetavat kiharakarvalist retriiverit olen Eestis näinud. Ja http://www.retriiverid.ee/retriiverite-toud/kiharakarvaline-retriiver/ andmetel on Eestis ka 1 kasvataja.
Must labrador on minu jaoks ikka siledakarvaline koer. Muidu sobiks teemaalgatajale kah.
Ühe variandina võiks ehk korraks mõelda ka musta chowd. Meil on chowtüdruk…aga sobib toakoeraks, müttab mõnuga õues. Kui lapsed väga väiksed ei ole ja enne teda olemas siis saab ka lastega hästi läbi, tühja ei haugu, karv eriti ei lõhna ja voodisse ei roni. Kasvult jah on ta küll pigem keskmist kasvu kui suur.. aga mõnus mõmmik ja kaaslane on küll.chowde iseloomule on küll erinevaid hinnanguid…aga kas meil on lihtsalt vedanud ja eriti sõbralik isend sattunud kuid meie iseloomule küll midagi ette heita ei saa.Võõraste aga nö tuttavate vastu ta jah väga rõõmustav ei oe, pigem peale ära tundmist täiesti ükskõikne.
Mis sa plärad, sellist “tõugu” ei tunnustata kusagil maailmas, kõik kennelklubid vihkavad selliseid tõusolkijaid, kes kalli raha eest ärasolgitud krantse müüvad. Enamasti ei ole need koerad isegi mitte ühte nägu, mis sellistest paaritustest tulevad, mis eraldiseisvast “tõust” sa räägid.
Pigem juba kas labrador või puudel, aga mingi mix… mul tõusis vastikustundest selliste “paljundajate” vastu klimp kurku.
Mõne jaoks on paberid ja kogu see tõuäri tähtsamad kui koer ise. Mul tõuseb selle peale klimp kurku.
tore suur ja karvane tegelane on ka vene must terjer: http://www.jugeredelweiss.ee/brt_est.html
Mina soovitan ka bernikat, väga hea iseloomuga perekoer.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
