Jagage palun oma “ellujäämis nippe” st. kuidas teie olete oma elu ja päevad ära planeerinud nii, et igal liigutusel oleks ka tulem? Mul on suur majapidamine ja 3 last (viimane on 2-ne, teised suuremad) ja ma tunnen peale kolmandat, et ma tegelen päevast päeva vaid rööprähklemisega. Teen kõike ja kui mind on vaja siis see asi jääb pooleli ja ma jooksen lahendama kõikide kisa peale nende probleeme. Tulemuseks on üleääre kerkivad mustapesu hunnikud pesukorvis, pesumasinasse jäävad mitmeks päevaks pesud, nõud kraanikausis ja liiva täis maja. No lihtsalt ei jõua. No lihtsalt ei jaksa ega ei taha ka peale selle kisa ja lahenduste midagi enam teha 🙁 Õhtuks olen täiesti lääbakil ka veel nii et kell 22 loivan ennast kuidagi moodi trepist üle raskuste üles ja kukkun “meelemärkuseta” padjale kuni kell 7 siis ärkan. Veel on viimast nädalat puhkus aga siis lähen jälle tööle ja mu stressitase tõuseb, teades, et suuremad koolilapsed jäävad mõnikord järelvalveta ja kuigi on keelatud meie äraolekuajal sõpru koju kutsuda ootab meid töölt tulles taas sõpradehordid majas ja segaminipaisatud toad.
Teema: Suurpere emad või vanemad
Iga koolilaps suudab pesu pesema ja masinast välja võtta, samuti koristada. Igale oma ülesanded ja ise võta vabamalt. Samuti ei ole vaja iga kisa peale probleeme lahendama tõtata, saavad ise enamikel juhtudel hästi hakkama.
Üksikema oled? Mees ei tee midagi? Mees on välismaal tööl?
Koristamise osas on lahendus lihtne – kui ei jõua kõike ise koristada, tuleb tellida koristusteenus. 1-2 korda nädalas käib koristaja. See muidugi ei taga puhtust nagu klantsajakirjas, sest liiva tuleb ikka tuppa, aga on parem kui varem.
Kui sina üksi kõike ei jõua, siis tulebki ülesandeid jagada. Kui pereliikmed mingil põhjusel ei saa, siis tänapäeval on abiks sisseostetud teenus. Isegi aeda saab aedniku palgata, kui raha jätkub. Üldiselt on odavam sisse osta koristamine ja aeda ise nokitseda.
Nõudepesumasin. Tundub, et teil seda ei ole. Nõudepesumasinaga toimetamine jagada. Sina paned sisse, lapsed hiljem võtavad välja. Kui nõudepesumasinat ei ole võmalik osta (suures peres peaks olema), siis suveperioodil ühekordsed nõud. Kui on palju külalisi, lastekari jookseb ringi – papist nõud. Pole küll kuigi loodussäästlik, aga noh..
Selleks, et sulle konkreetsemat nõu anda, oleks vaja teada sinu harilikku päevagraafikut, kuhu sul see aeg kaob, et pesud mitu päeva masinas seisavad? Sa kulutad mõnele tegevusele liiga palju aega, kui teine asi üldse tegemata jääb, pesude masinast välja võtmine ei ole nii ajamahukas.
Suures peres peab olema kindel ja konkreetne tööjaotus, kõik pereliikmed peavad andma oma panuse. Ka kaheliikmelises peres peaks kodused toimetused olema jagatud, mitte nii, et üks on koristaja-kokk-nõudepesija ja teine ilutsev potilill. Kui ei ole võimalik teisele pereliikmele delegeerida, siis tuleb üle vaadata, kas saab teenust sisse tellida, kas kõik kodumasinad on olemas. (nõudepesumasin, kuivati).
Mul on vist väike majapidamine, sest mingit rööprähklemist ei ole. Samuti kaks koolilast ja 2-aastane, aga mina molutan suvel ilusa ilmaga siin perekoolis. Nõudepesumasina tegi noorem koolilaps hommikul tühjaks, ülemise korruse toad tõmbas tolmuimejaga üle vanem. Pisike käis just mu maasikaid ja hernepeenart rüüstamas.
Jagage palun oma “ellujäämis nippe” st. kuidas teie olete oma elu ja päevad ära planeerinud nii, et igal liigutusel oleks ka tulem? Mul on suur majapidamine ja 3 last (viimane on 2-ne, teised suuremad) ja ma tunnen peale kolmandat, et ma tegelen päevast päeva vaid rööprähklemisega. Teen kõike ja kui mind on vaja siis see asi jääb pooleli ja ma jooksen lahendama kõikide kisa peale nende probleeme. Tulemuseks on üleääre kerkivad mustapesu hunnikud pesukorvis, pesumasinasse jäävad mitmeks päevaks pesud, nõud kraanikausis ja liiva täis maja. No lihtsalt ei jõua. No lihtsalt ei jaksa ega ei taha ka peale selle kisa ja lahenduste midagi enam teha ???? Õhtuks olen täiesti lääbakil ka veel nii et kell 22 loivan ennast kuidagi moodi trepist üle raskuste üles ja kukkun “meelemärkuseta” padjale kuni kell 7 siis ärkan. Veel on viimast nädalat puhkus aga siis lähen jälle tööle ja mu stressitase tõuseb, teades, et suuremad koolilapsed jäävad mõnikord järelvalveta ja kuigi on keelatud meie äraolekuajal sõpru koju kutsuda ootab meid töölt tulles taas sõpradehordid majas ja segaminipaisatud toad.
Miks 2-aastase lapse ema tööl käib?
Jagage palun oma “ellujäämis nippe” st. kuidas teie olete oma elu ja päevad ära planeerinud nii, et igal liigutusel oleks ka tulem? Mul on suur majapidamine ja 3 last (viimane on 2-ne, teised suuremad) ja ma tunnen peale kolmandat, et ma tegelen päevast päeva vaid rööprähklemisega. Teen kõike ja kui mind on vaja siis see asi jääb pooleli ja ma jooksen lahendama kõikide kisa peale nende probleeme. Tulemuseks on üleääre kerkivad mustapesu hunnikud pesukorvis, pesumasinasse jäävad mitmeks päevaks pesud, nõud kraanikausis ja liiva täis maja. No lihtsalt ei jõua. No lihtsalt ei jaksa ega ei taha ka peale selle kisa ja lahenduste midagi enam teha
Õhtuks olen täiesti lääbakil ka veel nii et kell 22 loivan ennast kuidagi moodi trepist üle raskuste üles ja kukkun “meelemärkuseta” padjale kuni kell 7 siis ärkan. Veel on viimast nädalat puhkus aga siis lähen jälle tööle ja mu stressitase tõuseb, teades, et suuremad koolilapsed jäävad mõnikord järelvalveta ja kuigi on keelatud meie äraolekuajal sõpru koju kutsuda ootab meid töölt tulles taas sõpradehordid majas ja segaminipaisatud toad.
Eks üksikvanema elu ongi raskem, kui kahe täiskasvanuga perel. Igatahes KOOLIlaps peaks suutma küll üht-teist kodus juba toimetada. Selle rassimise oled küll absoluutselt ise endale kaela võtnud.
Mees on küll aga see kuidas tema teeb ei meeldi mulle kuna ta teeb ka kiiresti ja asjad ei jää korralikult.
Täpselt nagu mu õde! On omale miljard kohustust võtnud (tal küll vaid 2 last), aga kellegi teise tegemine ei sobi, kõik puksib köögist-toast minema, kui majanadama hakkab. Ja siis nutab (ka sõna otseses mõttes), et tema ei jõua ja tahaks minema joosta. Palju õnne teile, keegieiteeniihästikuimina’d!
Mul on olemas KÕIK masinad mida veel vaja. Robottolmuimeja, pesukuivati, pesumasin, nõudekas, tolmuimejad, mopid, lapid, ahjud ja pliidid. No lihtsalt mõistus ei jõua järele, sest mul kõik poisid ja üldse ei aita. Kui suure surmaga saan nad koristama, siis teevad ülejala. Lõpuks pean naguniigi ise tegema. Mees on küll aga see kuidas tema teeb ei meeldi mulle kuna ta teeb ka kiiresti ja asjad ei jää korralikult.
Libateema?
Nõudepesu ja pesumasinast riiete välja võtmine on midagi sellist, mida saab teha ebakorralikult?
Minu koolilapsed on samuti poisid, aga ega see jalge vahel ripnev asjandus neil koristamist köögis toimetamist ei sega (või vähemalt nad pole kurtnud, et ette jääks).
mul kõik poisid ja üldse ei aita. Kui suure surmaga saan nad koristama, siis teevad ülejala. Lõpuks pean naguniigi ise tegema. Mees on küll aga see kuidas tema teeb ei meeldi mulle kuna ta teeb ka kiiresti ja asjad ei jää korralikult.
No siia ongi koer maetud. Miks sa arvad, et põhjus on selles, et kõik teised pereliikmed on mehed?
Kas sa arvad, et kui inimene on tüdrukuna sündinud, et siis ta kohe loomuldasa tahabki koristada ja ei aja tube sassi? See ei ole nii. Küsimus on kasvatuses. Kui sa eeldad seda, et poisid ei oska nagunii ja nad ei taha nagunii ja nagunii sa pead ise tegema asju üle, siis niimoodi sa teed karuteene iseendale ja nende poiste tulevastele abikaasadele.
Kui sa oled sellise suhtumisega, et teed kõik nende tehtu üle, siis see näitab lugupidamatust tegija vastu. Vbla teine pingutab tõesti ja siis näeb, et tühi töö ja vaevanägemine, lööbki käega ja ei tee enam üldse.
Sinule kuluks marjaks ära see, et sa nüüd oma puhkuse viimased riismed veedad ÜKSINDA ja jätad kõik mehed omapäi. Nad ei sure ära, nad ei upu sita sisse. Ja kui ongi nii, et koju tulles avastad hirmsa seapesa, siis sa lihtsalt EI KORISTA nende järelt seda sodi ära.
Sina pead asju lõdvemalt võtma ja respekteerima seda, kuidas poisid ja mees kodus toimetusi teevad (pane tähele: ma ei kirjuta, et nad SIND aitavad). See on nende kodu samuti, nad ei ole mingid segajad, kes on kuidagi kogemata tunginud sinu majapidamisse, mida sina üksi pead korras hoidma. Ära tee asju üle. Jagate ülesanded omavahel ära ja nii ongi. Kui midagi on kipakas, siis saab sellele mõistliku intervalli järel rahulikult tähelepanu juhtida, aga ei tee ise üle teise tehtud asju.
Sul ei ole probleem sellega, et sul on suur majapidamine või palju lapsi, sa oled ise enda probleemi allikas. Alustuseks muuda suhtumist, et poisid ja mehed ei saa kodutöödega hakkama. Siis püüa lahti saada perfektsionismist, suure pere elamises ei saagi kõik kunagi olla nagu ilupiltidel, eriti kui seda tulemust püüab saavutada üks inimene ja neli loovad segadust käigu pealt juurde.
Mine puhka viimasest puhkusenädalast mõnigi päev üksi, perest eraldi. Mine tee üks kolmepäevane spaa. Väiksema lapse võid kaasa ka võtta, kui kardad, et kolm korraga mehe kraesse jätta on liig. Las harjutavad.
Teemaalgataja, ära hirmuta! Ma just loodan, et paari aasta pärast on elu kergem, kui praegu. Lapsed 7, 6 ja beebi. Praegu tõesti peab kogu aeg siblima siin ja seal ja beebi kõrvalt saab kõike lühiajaliselt teha, kuna ta veel ise olemisega hakkama ei saa ning mitmetunniseid uinakuid ka ei tee nagu vastsündinuna.
Ma olen laste meelest väga kuri ema, aga tolmuimejaga peavad mõlemad oma tubasid ja esikut ning kööki aegajalt puhastama, kuna mina kogu aeg ei jõua ja nemad kannavad pidevat prahti sisse. Loomulikult ei tee nad seda nii korralikult kui mina, aga natuke puhtam saab ikka. Poiss (see keskmine laps), suudab sealjuures tõsist hädakisa ja vinguviiulit ka teha, aga muidu õue ei saa või sõpru külla või tahvlis mängida jne ja lõpuks teeb ikka ära. Kui midagi lauale või maha ajavad, siis peavad ka ise ära pesema. Muidugi oleks lihtsam ise kõik ära teha, aga peavad ise ka liigutama ennast. Nõudepesu masina plaanin küll osta, kuna kraanikauss ajab kogu aeg üle ääre.
Sõprade küllakutsumisega on ka nii, et mängivad nendega oma tubades. Elutuba on minu ja beebi jaoks lisaks meie magamistoale. Ja kui ma väsinud ja tüdinud kõigest, siis ei luba üldse külalisi tuppa. Mängigu õues.
Praegu ma muidugi ise kodune ja saan jälgida ja korraldada seda elu.
Mina tunnen samuti kaasa nende poiste tulevastele abikaasadele, kes peavad ilmselt üksi kodutöid rassima, kuna emme tegi pojakestele kõik ette ja taha ära ning neis pole harjumust tekkinud. Palun harjutage oma poegi kodutöid tegema! Saage üle mentaliteedist, et mehed ei pea koduseid töid tegema, kuna nad on mehed.
Ma pole päris suurpere vanem, lapsi on ainult 3, aga minu “nippi” pole siin veel mainitud ja ehk on abiks. Lapsed meil koristavad minimaalselt, ise olen ka laisk ja aiatööd on puhtalt minu hobi, nii et kõik eelnev meil ei tööta. Aga aitab kodust äraminek. Mida vähem on lapsed (pere) kodus, seda lihtsam on kodu korras hoida. Masinad tuleb muidugi täis ja tühjaks laadida, aga niisama midagi näpust põrandale ei pudene ja liiv tuppa ei tule. No kuhu minna? Randa, metsa, rappa, rattasõidule, loomaparki, kontserdile, muuseumi. Orienteerumis- ja jooksuüritused on ka lastele tasuta või sümboolse tasu eest. Kui nädalas 4-5 päevagi kodust ära olla, ei jaksa lapsed segadust tekitadagi.
Miks 2-aastase lapse ema tööl käib?
Lihtsalt “huvi pärast” küsid, eks. Huvitav tõesti. Võib-olla samal põhjusel, miks paljud 1,5-aastaste emad käivad. Võib-olla samal põhjusel, miks üldse inimesed tööl käivad. Sinu käest unustati luba küsida jälle?
Tundub et ma pole siis ainuke ema, kes end nii tunneb nagu teemaalgataja. Kirjutab nagu minu elust. Mul on kodus 4 last vanuses 11a poiss, 6a poiss, 3a tüdruk ja 2a poiss -kellest 11a on puudega ja nõuab väga suurt tähelepanu kui muidu selles vanuses. Ja uskuge, nad suudavad poole tunni jooksul täieliku korralageduse tekitada. Ja uskuge, see pesu võib tõesti masinasse jääda paariks päevaks sest muid toimetusi tuleb nii palju vahele et unustad lihtsalt.
Kuna mul abikaasa kodutöödega ei aita ega lastega siis oeln jaganud enam vähem mingid tööd ära, et ise ellu jääda kuidagi:)
1,Muretsesin omale nõudepesumasina sest see hunnik oli lõputu kogu aeg. Pesin kõik nõud ära ja tunni pärast jälle kraanikauss täis. Mina panen nõud masinasse ja lapse vötavad välja-kõik neli. Nüüd õpetasin neid ka nõusid masinasse panema.
2,Õue toimetustes 11a niidab muru ja kõik 4 last rohivad peenraid, korjavad marju, maasikaid, kurke- seda mida vaja. 2a küll suurt miskit ei tee aga proovib teiste järgi ja küll õpib.
3,Iga laps koristab omajärgi, kui ei korista siis hakkab koristama ja kui keegi jätab tegemata oma töö siis teeb keegi teine selle teise arvelt ja see neile ei meeldi- seega teevad oma järgi: panevad musta pesu kas masinasse vajadusel või musta pesu korvi. 11a oskab ka nüüd ise nõudepesumasinet tööle panna kui ka pesumasinat. Kaks suuremat õpivad hetkel kuidas pesu kuivama panna KORRALIKULT. Siiamaani pandi hunnikusse pesurestile. Korjavad mänguasjad kokku ISE ja kui ei korja siis mina korjan prügikotti lihtsalt. See paneb koristama. Voodipesu vahetavad ise. Ka kolmene saab hakkama juba voodilina vahetamisega ja pusib padjale püüri peale panna. 6ne saab edukalt sellega hakkama ja tekikotti aitan vaid. 11a teeb kõik ise juba.
Puudust tunnen kuivatist küll aga saab praegu hakkama.
Seega , lapsed tuleb kaasata kõikjale oma tegevustesse ja siis nii moodi vaikselt võtavad nad üht teist lihtsalt sult üle ja jääb aega rohkem kas pesu triikimiseks vöi saad varem põrandad ära pesta kui muidu oleks saanud vöi lihtsalt olla ja istuda, kuid seda viimast saan vist väga harva teha 🙂
Jõudu igatahes.
Miks 2-aastase lapse ema tööl käib?
Aga miks mitte?
Mina ei olnudki kunagi täiesti kodune, aga mul on mees täiesti olemas ja tema on väga rahul oma riigipalgalise spetsialistikohaga, kus ta on hinnatud, kuid mille kõrvalt jääb talle aega perele pühenduda. Kui raha poleks tähtis, siis tema kindlasti tööl ei käiks. Mina seevastu käiksin ikka, eneseteostuseks…
Poisid on täpselt sama võimelised koristama kui tüdrukud. Mul on ka pojad ja juba väikesest peale olen neid koristama õpetanud. Nüüd, kui nad koolilapsed on, on neist juba kasu. Alguses oli mitmed aastad raske end tagasi hoida ja lasta neil ise teha, aga see meie ühine pingutus on vilja kandnud ja täna just koristasime kõik koos. Keegi ei virisenud ja juba on teada, et mis halvasti see uuesti, ehk kehvasti pole mõtet teha, siis peab 2x tegema.
Mul on küll vaid 2 last, kuid aega-ajalt hoian veel kahte last. Kui lapsi on majas neli, siis on muidugi tegemist rohkem, aga märksõnadeks on siis, et igaüks koristab enda järelt, oma asju ja ühistes tegevustes löövad kõik kaasa. Reeglid peavad hästi paigas olema ja mingit manipuleerimist ei tohi lubada.
Igat majapidamistegevust tuleb õpetada. Mõne päeva eest lasin lastel (10-aastased) pesu kuivama panna. Jällegi sai 2x seda teha, aga usun, et järgmisel korral enam ei pea. Õpetamine ja nõudmine on esialgu tülikas, kuid hiljem tekib harjumus ja need pisikesed majapidamistööd (mida kokku on palju) saavad normaalseks igapäevaelu osaks. On endal lihtsam ja on tulevikus lastel lihtsam, kui nad iseseisvasse ellu siirduvad.
Meil ei saaks pesu kuidagi mitmeks päevaks masinasse ununeda, sest pesu on vaja pesta iga päev 😀
Miks 2-aastase lapse ema tööl käib?
Aga miks mitte?
Mina ei olnudki kunagi täiesti kodune, aga mul on mees täiesti olemas ja tema on väga rahul oma riigipalgalise spetsialistikohaga, kus ta on hinnatud, kuid mille kõrvalt jääb talle aega perele pühenduda. Kui raha poleks tähtis, siis tema kindlasti tööl ei käiks. Mina seevastu käiksin ikka, eneseteostuseks…Poisid on täpselt sama võimelised koristama kui tüdrukud. Mul on ka pojad ja juba väikesest peale olen neid koristama õpetanud. Nüüd, kui nad koolilapsed on, on neist juba kasu. Alguses oli mitmed aastad raske end tagasi hoida ja lasta neil ise teha, aga see meie ühine pingutus on vilja kandnud ja täna just koristasime kõik koos. Keegi ei virisenud ja juba on teada, et mis halvasti see uuesti, ehk kehvasti pole mõtet teha, siis peab 2x tegema.
Mul on küll vaid 2 last, kuid aega-ajalt hoian veel kahte last. Kui lapsi on majas neli, siis on muidugi tegemist rohkem, aga märksõnadeks on siis, et igaüks koristab enda järelt, oma asju ja ühistes tegevustes löövad kõik kaasa. Reeglid peavad hästi paigas olema ja mingit manipuleerimist ei tohi lubada.
Igat majapidamistegevust tuleb õpetada. Mõne päeva eest lasin lastel (10-aastased) pesu kuivama panna. Jällegi sai 2x seda teha, aga usun, et järgmisel korral enam ei pea. Õpetamine ja nõudmine on esialgu tülikas, kuid hiljem tekib harjumus ja need pisikesed majapidamistööd (mida kokku on palju) saavad normaalseks igapäevaelu osaks. On endal lihtsam ja on tulevikus lastel lihtsam, kui nad iseseisvasse ellu siirduvad.
Normaalse naise eneseteostuseks on ikka lapsed, mitte töö. Kui on otsustatud lapsed saada, siis tuleb ikka nendele pühenduda täielikult. Iga päev tööl aja veetmine on elu raiskamine.
5 last ja 2 majapidamist (linnakorter ja maamaja), sh 3 last mitte nö tavalapsed.
Stressitase on stabiilselt kõrgenenud ????
Tegelikult on nii, et lisaks lihtlabasele harjumisele vähenes oluliselt stressitase kui tegin endale selgeks, et 5 lapsega ei saagi olla elukorraldus sama nagu sõbrannadel 2 lapsega. Eriti kui peab kogu aeg arvestama veel ühe lapse väga spetsiifiliste vajadustega. Ongi nii, et kui kõik kodus on, kuhjuvad liivahunnikud ja triikimata pesu ja õhtuks on kraanikauss nõudest umbes, kuigi suuremad pesevad enda järelt oma lauanõud ise ära. Igapäevased majapidamistööd pole pooltki nii kurnavad kui pidev suhtlemine ja kõige lakkamatu korraldamine. Kuna olen loomult introvertne inimene, siis sellest olen küll õhtuks täiesti läbi: laste omavahelised sõnelused, kellaaegadest mitte kinni pidamised, üksteisega mitte arvestamine (kes millal kuhu läheb-tuleb), kontroll, kas ATH lastel telefonid on kaasas, kas kiiver on peas rattaga sõitma minnes, kooliajal õppimise kontroll, kooliasjade kontroll jne jne jne. Sellised asjad, mida tavalapsed teevad ise kui need neile selgeks on õpetatud, aga mida ATH lapselt tuleb järjekondlalt nõuda, treenida, kontrollida – lõpmatuseni. See väsitab väga. Samas pakuvad muidugi ka selliste laste edusammud ja iseseisvumine suuremat rõõmu ????
Mis veel väsitab on söögitegemine. Teen alati mitu erinevat sööki, kuna autistlik laps sööb vaid väga spetsiifilisi asju kindlalt valmistatud moel. Aastatepikkune tõmblemine teda ülejäänud pere moodi sööma panna pole mingit vilja kandnud ja olen loobunud, st olen kohandanud elu selliselt, et oleks võimalikult lihtne valmistada ruttu olemasolevatest asjadest ka talle midagi vastuvõetavat.
Tööl ma hetkel ei käi, kuna erivajadusega laps seda praegu ei võimalda. Käisin tööl kuni noorima lapse aastaseks saamiseni, siis jäin koduseks. Laps läheb paari aasta pärast kooli, siis loodan uuesti tööle saada. Vahel tahaksin nii väga tööle puhkama minna ????
Mida ma teha ei jõua, on aiamaa pidamine. Proovisin, aga käis üle jõu. Iluaia eest hoolitsemine pole probleem, sinna umbrohtu nii palju ei teki, jõuan korras hoida. Mul on kõik lapsed poisid, nende õlule aiatöid eriti panna ei anna, pole soovitud tulemit ????
Aga lapsed on mul tublid kõik, hoolimata oma väikestest eripäradest saavad hakkama, igaühel on omad tugevad küljed, mida püüame maksimaalselt arendada (kel keeleanne, kes teeb sporti, kel loodushuvi), et selle kaudu leiaks laps on niši elus ja saaks iseseisvalt hakkama, mis peamine, oleks õnnelik!
Mina olen. Sageli väsinud, aga siiski õnnelik oma segasummasuvila üle ????
Tekkis lihtsalt puhtalt uudishimust küsimus: miks introvertne inimene otsustas viis last saada?
Tundub et ma pole siis ainuke ema, kes end nii tunneb nagu teemaalgataja. Kirjutab nagu minu elust. Mul on kodus 4 last vanuses 11a poiss, 6a poiss, 3a tüdruk ja 2a poiss -kellest 11a on puudega ja nõuab väga suurt tähelepanu kui muidu selles vanuses. Ja uskuge, nad suudavad poole tunni jooksul täieliku korralageduse tekitada. Ja uskuge, see pesu võib tõesti masinasse jääda paariks päevaks sest muid toimetusi tuleb nii palju vahele et unustad lihtsalt.
Kuna mul abikaasa kodutöödega ei aita ega lastega siis oeln jaganud enam vähem mingid tööd ära, et ise ellu jääda kuidagi:)
1,Muretsesin omale nõudepesumasina sest see hunnik oli lõputu kogu aeg. Pesin kõik nõud ära ja tunni pärast jälle kraanikauss täis. Mina panen nõud masinasse ja lapse vötavad välja-kõik neli. Nüüd õpetasin neid ka nõusid masinasse panema.
2,Õue toimetustes 11a niidab muru ja kõik 4 last rohivad peenraid, korjavad marju, maasikaid, kurke- seda mida vaja. 2a küll suurt miskit ei tee aga proovib teiste järgi ja küll õpib.
3,Iga laps koristab omajärgi, kui ei korista siis hakkab koristama ja kui keegi jätab tegemata oma töö siis teeb keegi teine selle teise arvelt ja see neile ei meeldi- seega teevad oma järgi: panevad musta pesu kas masinasse vajadusel või musta pesu korvi. 11a oskab ka nüüd ise nõudepesumasinet tööle panna kui ka pesumasinat. Kaks suuremat õpivad hetkel kuidas pesu kuivama panna KORRALIKULT. Siiamaani pandi hunnikusse pesurestile. Korjavad mänguasjad kokku ISE ja kui ei korja siis mina korjan prügikotti lihtsalt. See paneb koristama. Voodipesu vahetavad ise. Ka kolmene saab hakkama juba voodilina vahetamisega ja pusib padjale püüri peale panna. 6ne saab edukalt sellega hakkama ja tekikotti aitan vaid. 11a teeb kõik ise juba.
Puudust tunnen kuivatist küll aga saab praegu hakkama.
Seega , lapsed tuleb kaasata kõikjale oma tegevustesse ja siis nii moodi vaikselt võtavad nad üht teist lihtsalt sult üle ja jääb aega rohkem kas pesu triikimiseks vöi saad varem põrandad ära pesta kui muidu oleks saanud vöi lihtsalt olla ja istuda, kuid seda viimast saan vist väga harva teha
Jõudu igatahes.
Jube raske on nii vigaselt kirjutatud teksti lugeda????
Kui isegi 2-aastane rohib ja paneb nõusid masinasse, siis ilmselt on su lapsed ka koolis (tulevikus) väga andekad. Las nad juhendavad siis sindki, näiteks õigekirjas.
Tekkis lihtsalt puhtalt uudishimust küsimus: miks introvertne inimene otsustas viis last saada?
Mõtlesin sama, aga ei tihanud küsida. Mul tuttav pere, kus 3 puudega last (ATH ja kaks autisti). Uskumatu julgus peale esimest, no ok – peale teist isegi!, veel lapsi saada. Ei, see pere saab hakkama küll, aga ülemäära õnnelik pole neist nagu keegi.
Minu meelest ei pea kõik inimesed iibe jätkamist omale südameasjaks võtma, vabandage väga.
Tänapäeval on kasvatamatuse ja ATH jms vahe imeõhuke. Pakun, et enamik neist ATHdest on klassikaline kasvatamatus.
Tundub et ma pole siis ainuke ema, kes end nii tunneb nagu teemaalgataja. Kirjutab nagu minu elust. Mul on kodus 4 last vanuses 11a poiss, 6a poiss, 3a tüdruk ja 2a poiss -kellest 11a on puudega ja nõuab väga suurt tähelepanu kui muidu selles vanuses. Ja uskuge, nad suudavad poole tunni jooksul täieliku korralageduse tekitada. Ja uskuge, see pesu võib tõesti masinasse jääda paariks päevaks sest muid toimetusi tuleb nii palju vahele et unustad lihtsalt.
Kuna mul abikaasa kodutöödega ei aita ega lastega siis oeln jaganud enam vähem mingid tööd ära, et ise ellu jääda kuidagi:)
1,Muretsesin omale nõudepesumasina sest see hunnik oli lõputu kogu aeg. Pesin kõik nõud ära ja tunni pärast jälle kraanikauss täis. Mina panen nõud masinasse ja lapse vötavad välja-kõik neli. Nüüd õpetasin neid ka nõusid masinasse panema.
2,Õue toimetustes 11a niidab muru ja kõik 4 last rohivad peenraid, korjavad marju, maasikaid, kurke- seda mida vaja. 2a küll suurt miskit ei tee aga proovib teiste järgi ja küll õpib.
3,Iga laps koristab omajärgi, kui ei korista siis hakkab koristama ja kui keegi jätab tegemata oma töö siis teeb keegi teine selle teise arvelt ja see neile ei meeldi- seega teevad oma järgi: panevad musta pesu kas masinasse vajadusel või musta pesu korvi. 11a oskab ka nüüd ise nõudepesumasinet tööle panna kui ka pesumasinat. Kaks suuremat õpivad hetkel kuidas pesu kuivama panna KORRALIKULT. Siiamaani pandi hunnikusse pesurestile. Korjavad mänguasjad kokku ISE ja kui ei korja siis mina korjan prügikotti lihtsalt. See paneb koristama. Voodipesu vahetavad ise. Ka kolmene saab hakkama juba voodilina vahetamisega ja pusib padjale püüri peale panna. 6ne saab edukalt sellega hakkama ja tekikotti aitan vaid. 11a teeb kõik ise juba.
Puudust tunnen kuivatist küll aga saab praegu hakkama.
Seega , lapsed tuleb kaasata kõikjale oma tegevustesse ja siis nii moodi vaikselt võtavad nad üht teist lihtsalt sult üle ja jääb aega rohkem kas pesu triikimiseks vöi saad varem põrandad ära pesta kui muidu oleks saanud vöi lihtsalt olla ja istuda, kuid seda viimast saan vist väga harva teha ????
Jõudu igatahes.
Miks sa sellise enesekesksest jobuga koos elad?
Miks 2-aastase lapse ema tööl käib?
Aga miks mitte?
Mina ei olnudki kunagi täiesti kodune, aga mul on mees täiesti olemas ja tema on väga rahul oma riigipalgalise spetsialistikohaga, kus ta on hinnatud, kuid mille kõrvalt jääb talle aega perele pühenduda. Kui raha poleks tähtis, siis tema kindlasti tööl ei käiks. Mina seevastu käiksin ikka, eneseteostuseks…Poisid on täpselt sama võimelised koristama kui tüdrukud. Mul on ka pojad ja juba väikesest peale olen neid koristama õpetanud. Nüüd, kui nad koolilapsed on, on neist juba kasu. Alguses oli mitmed aastad raske end tagasi hoida ja lasta neil ise teha, aga see meie ühine pingutus on vilja kandnud ja täna just koristasime kõik koos. Keegi ei virisenud ja juba on teada, et mis halvasti see uuesti, ehk kehvasti pole mõtet teha, siis peab 2x tegema.
Mul on küll vaid 2 last, kuid aega-ajalt hoian veel kahte last. Kui lapsi on majas neli, siis on muidugi tegemist rohkem, aga märksõnadeks on siis, et igaüks koristab enda järelt, oma asju ja ühistes tegevustes löövad kõik kaasa. Reeglid peavad hästi paigas olema ja mingit manipuleerimist ei tohi lubada.
Igat majapidamistegevust tuleb õpetada. Mõne päeva eest lasin lastel (10-aastased) pesu kuivama panna. Jällegi sai 2x seda teha, aga usun, et järgmisel korral enam ei pea. Õpetamine ja nõudmine on esialgu tülikas, kuid hiljem tekib harjumus ja need pisikesed majapidamistööd (mida kokku on palju) saavad normaalseks igapäevaelu osaks. On endal lihtsam ja on tulevikus lastel lihtsam, kui nad iseseisvasse ellu siirduvad.Normaalse naise eneseteostuseks on ikka lapsed, mitte töö. Kui on otsustatud lapsed saada, siis tuleb ikka nendele pühenduda täielikult. Iga päev tööl aja veetmine on elu raiskamine.
Ok, et siis need, kellel pole meest, kelle sissetulekutest elab ilusti ära kogu pere, ei tohikski paljuneda, onju. Juhad sõlme ja kogu moos. Aga IKKAGI poleks siis ju normaalne naine ju. Et mis siis teha vähem teenivate meeste ja nende naistega… sinu jutu põhjal ära utiliseerida vist.
Esiteks: lapsi kasvatatakse koos mehega. Lapsi õpetatakse üksteisega hakkama saama – koos töödes abistama, teineteise järele vaatama.
Teiseks: unusta ära 50. aastate Ameerika klantsitud pereemandad ja sisutusajakirjade valged diivanid ja veatult sätitud elutoad. Kõike seda saad endale tegelikult lubada siis, kui lapsed pesast läinud 😀
Kolmandaks: hakka iseennast väärtustama ja armastama. Võta aega, et puhata, meest kallistada. Mitte midagi ei muutu, kui paar päeva tolmurullidega ei tegele. Tegeled või ei tegele – aitäh ei ütle sulle suure siplemise eest niikuinii keegi.
Olen ema viiele. Lisaks tegelen põhikoolis ligi 300 õppuri õpetamisega. Mina lihtsalt õppisin ennast säästma – perele on see ka hea. Võtan vabalt, sest terved inimsuhted teevad pereelu mõnusaks – mitte liivaterade pärast tuututav väsinud ema. Lapsed, liiv ja laiali Legod käivad kokku lihtsalt.
Kui Sa oma olemuselt oled perfektsionist, ei jää sul muidugi muud üle, kui piinarikka lõpuni edasi kannatada. Valik on Sinu – mõtle, kuidas Su lapsed Sind suurekssaanuna meenutavad.
Aga miks te arvate et pere peab koosnema vaid kahest lapsest. Eesti pere on ju 2+2. Kõik mis on üle selle on liiast. Miks ei või inimene luua omale suure pere? Miks ei või inimene täita oma unistusi? see ei oel ju teiste asi kui palju keegi neid lapsi saab? See ei ole kellegi asi kas mees aitab kodutöödes ja lapsekasvatuses või mitte? Me ei tea teiste olukordi, et miks just nii on või naa on. Kui kõik osapooled rahul on nii , las siis olla.
Kas sina, kes kritiseerid teise kirjavigu oled eesti keele õpetaja? Sel tekstil polnud häda midagi. Väga kenasti loetav ja arusaadav. Kui tahad norida, siis otsi vastav foorum selleks, see ei ole siin õige koht selleks.
Ei maksa nii hukka mõistev olla kohe iga asja peale või siis kui sinuga ühte meelt ei olda.
Rohkem kannatlikust ja sallivust ning üksteise mõistmist, eks. Ilusat päeva kõigile.
Miks sa sellise enesekesksest jobuga koos elad?
Kas peab siis ta maha jätma kui midagi kohe ei meeldi ja järgmise juurde jooksma? Pole ime et Eestis on nii palju kärgperesid. Saadakse laps ühe ja teise ning kolmandaga ja kindlat isa ikka lastel pole. Iga asja peale ei pea kohe teist maha jätma. See ei ole teie mure, miks ma selle nn “jobuga” koos elan, see on ainult minu enda asi. Rohkem sallivust ja mõistmist
Kunagi pole hilja alustada vigade parandusega. Kaotada pole sul ju midagi. Mul ka 3 last ja käin tööl, tunnen sageli ka et mul on liiga palju teha, aga seda peamiselt seetõttu, et ma väga armastan peale tööd niisama lebotada, terrassil kohvitada, raamatut lugeda. Samas ma ei suuda seda nautida kui mu ümbrus pole enamvähem puhas-ilus. Samas ma ei korista kogu aeg. Kooliealised lapsed suudavad väga hästi koristada. Sellepärast on ka suvi lihtsam, et pole kooli ja seega ma saan neilt koristamist nõuda, kuna aega on maa ja ilm. Sõbrad võivad minu omadel ka külas käia, kuidas nii, et ei tohi? Mis nad siis teeks suvi läbi? Ikka tahetakse ju sõpradega koos olla nii toas kui õues.
Lihtsalt mõned reeglid on. Ülepäeviti imetakse tolmu suvisel ajal. See tähendab, et iga laps peab vaid korra nädalas seda tegema.
Selline reegel on ka, et üldkasutatavad ruumid peavad peale vanemate töölt saabumist nägema välja nii korras ja puhtad nagu hommikul need maha jätsime. See tähendab laste jaoks suht elementaarset enda järelt koristamist, mitte mingit sunnitööd.
Kui on sõbrad, kes maja pea peale keeravad, siis neid sõpru ma tõesti külla ei lubaks, aga huvitav, et meil on vist väga vedanud, laste sõbrad pole laamendanud. Lapsed ise teavad ka, et mingit lagastamist ei saa sõprade kaela ajada – ise vastutavad sõprade külasoleku eest ja panevad sõbrad koristama kui tarvis. Poistel ja tüdrukutel ei ole muideks mingit vahet, kui kellelgi on, siis see on sisse kasvatatud, mitte kaasa sündinud.
Teemaalgataja rollis olles ma alustaks sellest, et laseks mehe majapidamistööde juurde, lapsed samal ajal. See on ikka väga mõttetu rabamine mis sa praegu teed. Endal raske elu ja kasvatad mehi, kes normaalset tänapäeva lääne naist ei saagi oma suhtumisega, et majapidamistööd on naise pärusmaa. Kui oma stiili muudad, saad nii parema elu kui paremad pojad ja mehe.
Minul on lapsed 5, 7 ja 9 ja ma põhimõtteliselt ei korista nende asju aga iga päeva lõpetame me enam-vähem korras elamisega. Igal õhtul peavad toad asjadest lagedad olema ja nii on. Nad on sellega harjunud, eks vingumist vahel on, kui külalisi on käinud, kuid sellel reeglil peaaegu erandid puuduvad, valikuks on ainult see, et kui vingute, siis kas anname mänguasjad ära (sest milleks hoida üle jõu käivat kraami oma kodus) või loobume laste külalistest. Meie lastel on rohkem õigusi kui teemaalgataja lastel (võivad enda tahtmise järgi külalisi kutsuda) tänu sellele, et neil on vastavalt ka rohkem kohustusi. Aitavad pesu kuivama panna, ise panevad oma pesud kappi (ka 5 aastane, kui mina olen asjad kokku lappinud), aitavad pesu restidele kuivama panna, aitavad nõudepesumasinat täita ja tühjendada.(Ja oluline, et teevad seda kõike korralikult, nii, et ei pea pärast üle tegema). Igaüks paneb ise enda järgmise päeva kooli v. lasteaia riided valmis, mina vahel vaid kontrollin, kas on korralikud. Kui minul on vaja paar ämbritäit salatit hoidistada tööpäeva õhtul, siis kõik muud kohustused jagunevad laste ja mehe vahel, enamik siski laste, sest mehel on meie maaelamises omad ülesanded, hetkel trimmerdab sissesõiduteed ja metsasihte lahti näiteks. Ma ei jookse iga vingu ja kisa peale, kui ei saa mõnda aega ilma kaklemata mängitud, kamandan lapsed koristama, salatit hakkima, pesema jne. Kui lapsed on asjalikud ja abistavad, siis on ka neil võimalik välja pakkuda õhtuseid tegevusi (näiteks sõidame enne magamaminekut korraks järve äärde ujuma). Kohustused ja õigused käivad käsikäes. Nutitelefoni omamise õigus käib käeikäes koduste toimetuste kohustusega jne.
Ära kohtle lapsi tittedena, kohtle neid täisväärtuslike perekonna liikmetena.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.