Olen täna mitut teemat lugenud. Nagu ka eile ja üleeile.
Olen siis see niinimetatud eksnaine. Lapsed inimeseks kasvatatud, aega siin lugeda.
Ühes teemas arutleti kibestunud naiste üle. Mind hämmastas, et kui eksnaine uue naise suhtes sümpaatiat ei tunne, et siis on kindlasti kibestunud. Ja ma nüüd mõtlengi, et miks minult eeldatakse uue naise suhtes mingeid sooje tundeid? No ei ole noh. Ei ole viha ka. Ma lihtsalt üldse ei näe põhjust tema peale mõelda. Ei tunne, et peaks temaga suhtlema või üldse kokku puutuma olukorras, kus mu oma lapsed on täiskasvanud ning neid kuidagi graafikuga jagama ei pea.
Elame erinevates linnades eksmehega. Lapsed õpivad kõrgkoolis, seega elavad ühikas ja minu juures kodus. Lastel on minu poolt positiivne suhtumine isa külastamise kohalt, aga sinna lapsed minna ei taha. Ütlevad, mis nad seal võõras kodus passivad. Isal on siin lapsi külastada muidugi raskem. Kui lahku läksime, siis koos lastega kolisin oma kodulinna tagasi. Läksid siin gümnaasiumisse ning nüüd on mõlemad kõrgkoolis kodust ära.
Kas tõesti näitab minu kibestumust see kui ma selle uue naise suhtes soojalt meelestatud pole? Või mis asju oleks mul temaga rääkida või arutada või mis selle suhtlemise mõte oleks?
Teema: Tähelepanekuid tänasest.
Ma arvan, et su lastel oleks isaga parem suhelda kui teil uue naisega oleks normaalsed suhted. Muidugi ei pea sõbrannatama, aga…..
Ma pole kunagi isegi kohtunud oma mehe uue naisega, aga kõik pereliikmed tunnetavad, et meie omavahel sõda ei pea. Lastel on mõnus olla nii siin kui seal.
Olen sinuga nõus. Minu eksmees leidis endale selle naise, kellega ta praegu koos on, mitu aastat pärast meie lahkuminekut. Mina selle naisega kohtunud ei ole ja ma ei näe mingit põhjust, miks peaksin? Niipea, kui laps sai nii vanaks, et isaga iseseisvalt kohtumisi kokku leppida, ei suhelnud me enam ka eksmehega. Miks me siis tema naisega peaks suhtlema? Ma ei tea, võib-olla ma mingi hetk olingi kibestunud, kuid kindlasti ammu enam mitte. Mul on nüüd uus mees, hulga parem kui eks. Ütlen seda täiesti objektiivselt. Mitte sellepärast, et viinamarjad on hapud.
Ma loen üldse suure imestusega teemasid, kus kirjutatakse, kuidas uus ja vana naine omavahel maid jagavad. Mõtlen, et mis pagana suures külas need inimesed kõik elavad? Miks nad üldse omavahel kokku puutuma ja suhtlema peavad?
Olen täna mitut teemat lugenud. Nagu ka eile ja üleeile.
Olen siis see niinimetatud eksnaine. Lapsed inimeseks kasvatatud, aega siin lugeda.
Ühes teemas arutleti kibestunud naiste üle. Mind hämmastas, et kui eksnaine uue naise suhtes sümpaatiat ei tunne, et siis on kindlasti kibestunud. Ja ma nüüd mõtlengi, et miks minult eeldatakse uue naise suhtes mingeid sooje tundeid? No ei ole noh. Ei ole viha ka. Ma lihtsalt üldse ei näe põhjust tema peale mõelda. Ei tunne, et peaks temaga suhtlema või üldse kokku puutuma olukorras, kus mu oma lapsed on täiskasvanud ning neid kuidagi graafikuga jagama ei pea.
Elame erinevates linnades eksmehega. Lapsed õpivad kõrgkoolis, seega elavad ühikas ja minu juures kodus. Lastel on minu poolt positiivne suhtumine isa külastamise kohalt, aga sinna lapsed minna ei taha. Ütlevad, mis nad seal võõras kodus passivad. Isal on siin lapsi külastada muidugi raskem. Kui lahku läksime, siis koos lastega kolisin oma kodulinna tagasi. Läksid siin gümnaasiumisse ning nüüd on mõlemad kõrgkoolis kodust ära.
Kas tõesti näitab minu kibestumust see kui ma selle uue naise suhtes soojalt meelestatud pole? Või mis asju oleks mul temaga rääkida või arutada või mis selle suhtlemise mõte oleks?
kibestunud oled, sest terve su teema on mingi kibestumine eksmehest, lastest. miks sa eluga edasi ei lähe ja kulutad aega tegemaks teema perekooli “ma pole omameelest kibestunud kui räägin oma eksmehest”. leia endale mees ja ela
Aga mis tähendab normaalsed suhted?
Meil ju kokkusaamise vajadust pole, mis suhteid meil vaja on?
Lapsed ilmselt ei käi eriti isa juures, sest ega seal kolmetoalises korteris neile eriti kohta pole.
Kui sa ainult suhtuksidki (suhtlust ei olegi vaja) temasse hästi või vähemalt paremini, siis sa sellist küsimust üldse ei esitakski.
leia endale mees ja ela
See on muidugi ainuke võimalus. Ilma meheta elamine ei ole võimalik (või ikkagi on, aga siis oled kohe kindlasti kibestunud). 😀
mina olen n.ö. uus ja saan mehe eksiga hästi läbi, kuna käime kogu perega laste sünnipäevadel, lõpetamistel, ka pulmas. nüüd juba olema lapselaste sünnipäevadel. ei pea õigeks sünnipäevade pidamist n.ö. isa suguvõsaga ja ema suguvõsaga. sõbrannal on mehe lahutatud vanemad riius – alati on suur nuputamine kumb vanem lapselapse sünnipäevale kutsuda. minu lapsed on tema laste poolõed.
mehe lapsed on alati meile oodatud, teavad kus on võti ja võivad tulla ka etteteatamata – sest siin on ka nende kodu.
Küll sul on ikka igav elu, kui nii pingsalt paneb arutlema teema, millega sinu elul mingit pistmist ei ole. No keegi ei käse sinu jaoks võhivõõrast inimest armastada.
Mõne meelest sa lihtsalt PEAD kibestunud olema, sest mehe olemasolu naise elus on ju elu ja surma küsimus.
Hahahaa.
Mis valu selle mehepidamisega on? Kas mehe olemasolu teeb naise kuidagi väärtuslikumaks? Nagu Aasta Ema defineeritakse läbi abielu, kusjuures mehe isik ei omagi tähtsust.
Elus on väga palju ilusat: elamusi, inimesi, tundeid, asju jne, mis annavad elule väärtuse. Loomulikult oleks tore kõike jagada ja koos kogeda, aga selleks peab olema õige inimene, selline, kellega maailmavaated ja huvid ühtivad. Tingimusteta armastus liidab rohkem, kui klammerdumine, anumine ja pidev manipuleerimine.
Aga miks ma peaks sellesse uude naisesse üldse kuidagi suhtuma. Minu jaoks on ta inimrämps, kes ei vääri minu mõtteenergiat, mitte ühelgi viisil. Loodan väga, et õnnestub elu nii ära elada, et selle rämpsuga mitte kunagi ei kohtu. Eksmees samamoodi, igaüks kes reedab pikaajalises suhtes, ilma varem suhtega tegelemata ja isegi oma rahulolematust väljendamata, on inimrämps. Eksmeest kahjuks ei saa niimoodi täielikult vältida. Suhtun normaalselt, nii kaua kui ta piisavalt palju oma lastele pühendab aega. Lihtne ju!
Minu eksmees elas peale meie abielu 6 aastat teise naisega. Ma ei tea sellest naisest mittegi muud, kui eesnime ja seda ka täiskasvanud laste kaudu.
Ma ei näinud mittemingisgust vajadust temaga kuidagi suhelda. Noorim laps, kes lahkumineku hetkel oli 8, ei tea üldse, et isal oli vahepeal elukaaslane. Kui laps isa juures oli, siis seda naist seal ei olnud. Seega ei olnud suhtlemisvajadust ka lapse tõttu.
Ma ei ole mitte kuidagi kibestunud, et temaga suhelda ei soovinud. Mul ei olnud ega ole siiani mittemingisuguseid tundeid tema vastu – ei sooje, ei külmi. Täiesti ükskõik, kas ta oli olemas või mitte, minu jaoks täiesti võhivõõras inimene.
Aga miks ma peaks sellesse uude naisesse üldse kuidagi suhtuma. Minu jaoks on ta inimrämps, kes ei vääri minu mõtteenergiat, mitte ühelgi viisil. Loodan väga, et õnnestub elu nii ära elada, et selle rämpsuga mitte kunagi ei kohtu. Eksmees samamoodi, igaüks kes reedab pikaajalises suhtes, ilma varem suhtega tegelemata ja isegi oma rahulolematust väljendamata, on inimrämps. Eksmeest kahjuks ei saa niimoodi täielikult vältida. Suhtun normaalselt, nii kaua kui ta piisavalt palju oma lastele pühendab aega. Lihtne ju!
kibestumise kõrgem tase
mina olen n.ö. uus ja saan mehe eksiga hästi läbi, kuna käime kogu perega laste sünnipäevadel, lõpetamistel, ka pulmas. nüüd juba olema lapselaste sünnipäevadel. ei pea õigeks sünnipäevade pidamist n.ö. isa suguvõsaga ja ema suguvõsaga. sõbrannal on mehe lahutatud vanemad riius – alati on suur nuputamine kumb vanem lapselapse sünnipäevale kutsuda. minu lapsed on tema laste poolõed.
mehe lapsed on alati meile oodatud, teavad kus on võti ja võivad tulla ka etteteatamata – sest siin on ka nende kodu.
Kelle laste poolõed? Sõbranna omade? Vägev koerapulm. Kui kellegi teise, siis tõesti, kirjuta palun natuke selgemalt, saavad äkki teised inimesed ka aru.
asi pole mitte soojade suhete puudumises. vaid negatiivse suhtumise näitamises.
No näiteks – kui mina mehega tutvusin, oli laps 5-aastane. Lahku mindi, kui laps oli 2,5aastane. Ja siis kui ma esimest korda last nägin, siis laps ütles isale, et “emme ütles, et sul on mingi naine kaasas”. Nagu wtf? Miks on vaja 5-aastasele selliseid sõnu kasutada nagu “mingi naine”. Ilmselt ei osanud sisi eks ette kujutad,a et sellest mingist naisest saab see naine.
Sisi olen veel kuulnud just lapse käest, et ma pidavat palju vanem välja nägema kui ma olen. Jälle – no milleks vaja lapse kuuldes mind taga klatsida? Seda enam, et eksnaine ise oli see, kes lõpuks kõrvale vaatas! Ja ka seda kuulsin ma lapse käest, mitte oma mehe käest 😀 Nii et eksnaisel pole põhjust isegi mehe peale vimma kanda, selleks ajaks, kui mina mehega tutvusin, oli too juba uuest mehest käimapeal …
No ja siis on lapse kuuldes arutatud, kas meil on piisavalt suur auto lapsevankri jaoks (ma polnud siis veel rasegi), kus hakkab poiss meil külas viibides magama, kui me lapse saame (ma polnud siis veel rasegi) jne. Et nagu mida sa arutad meie elu?
Aga ilmselt seal ikka mingi armukadedus alati ole mängus – mitte nagu mehe-naise armukadedus, vaid see teema, et kui lahuselava vanema ellu ilmub uus kaasa, siis ilmselgelt jääb tal mingil määral vähem aega iga eksanaise ohke peale appi tõtata kraani, peldikupotti vmt parandama. Ja siis saabubki ükspäev, kui laps on nii suur, et ise ilas külas käia mitte ei käi mees enam seal külas ja siis ju täitsa jama, sest kes nüüd kõiki neid torusid parandab? uuest mehest mindi ka ju lahku, kui neil ühine laps 3aastane. Sel naisel vist ongi mingi teema, et teeb lapsi ja kui beebiaeg ja esimene tööaasta möödas, viskab mehe üle parda 😀
No ja siis on lapse kuuldes arutatud, kas meil on piisavalt suur auto lapsevankri jaoks (ma polnud siis veel rasegi), kus hakkab poiss meil külas viibides magama, kui me lapse saame (ma polnud siis veel rasegi) jne. Et nagu mida sa arutad meie elu?
Ma ei tahaks muidugi su “õiglast” pahameelt eksnaise suunas kuidagi pisendada, kuid need kaks teemat võisid üles kerkida ka lapse enda initsiatiivil. Meie peres kärjeprobleeme pole, kõik lapsed meie mõlema omad, kuid kahe noorema sündides arutasid vanemad lapsed samuti, et kui meile VEEL mõni beebi peaks sündima, kus see siis magama hakkab ja kuidas autosse mahub.
Nii et kui teil lapse ema just beebi sai, võisid need teemad ka suurema lapse jaoks aktuaalseks muutuda.
leia endale mees ja ela
See on muidugi ainuke võimalus. Ilma meheta elamine ei ole võimalik (või ikkagi on, aga siis oled kohe kindlasti kibestunud).
Just, lisaks näitab eluga edasiminekut ainult uue mehe olemasolu. Pole uut meest, järelikult tammud paigal ja nutad vana taga.
Mitte et teemaalgataja uue mehe olemasolu või puudumise kohta üldse midagi kommenteerinud oleks, aga ikka on ju tore eeldada ja inimestele oma eelduste põhjal silte külge kleepida.
Aga miks ma peaks sellesse uude naisesse üldse kuidagi suhtuma. Minu jaoks on ta inimrämps, kes ei vääri minu mõtteenergiat, mitte ühelgi viisil. Loodan väga, et õnnestub elu nii ära elada, et selle rämpsuga mitte kunagi ei kohtu. Eksmees samamoodi, igaüks kes reedab pikaajalises suhtes, ilma varem suhtega tegelemata ja isegi oma rahulolematust väljendamata, on inimrämps. Eksmeest kahjuks ei saa niimoodi täielikult vältida. Suhtun normaalselt, nii kaua kui ta piisavalt palju oma lastele pühendab aega. Lihtne ju!
kibestumise kõrgem tase
Miks ma peaks teisiti suhtuma, no tõesti ei saa aru, selleks et ühiskond perelõhkumist veel rohkem heaks kiidaks kui see praegu on???
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
