Mu vanem poeg on kaasasündinud autistlike joontega, psühholoogid on mõned pakkunud ka aspergeri aga küsimärgiga on see kõik jäänud.
Tavakoolis ta ei õppinud aga hariduse sai ja kutsekooli lõpetas ka ära ning üle kõigi ootuste käib juba 5.aastat tööl õpitud erialal ja tavalises töökollektiivis, ei kasuta toetatud töö võimalusi, saab ise hakkama. Palju just ei teeni aga koos pensioniga ( tal on ka teine puue, millest ma ei kirjuta, liiga äratuntavaks ehk muutun ja mul oleks piinlik kui teised teaksid kõike, ma ei taha, kui keegi haletsema hakkab) tuleb toime.
Elab üksi, üüris ise endale korteri, muidugi olen aidanud üürida, korteriomanikuga suhelda, veenäidud saadan ise, mul oli hirm, et järsku omanik ei taha puudega noort oma korterisse.
Rahade maksmise osas on laps täpne ja korrektne, alati on üür ja kommunaalid makstud enne maksepäeva, kolme aasta jooksul pole ühtegi probleemi. Nii et väljapoole paistab kõik ilus, puudega laps, kellele ei ennustatud mitte mingit tuleviku siis, kui tal vanust oli 3 aasta, on täna tubli ja endaga toime tulev iseseisev inimene. Ma usun et ka tööl on ta kohusetundlik ja vastutulelik, sõprade jaoks sõnapidaja jne.
Ja siis olen mina, ema kes on ta üles kasvatanud, 6. eluaastast peale (tema isaga lahutasime perekonna survel, sest nad ei suutnud puudega lapsega leppida, ämm käskis üldse laps lastekodusse anda ja uus terve laps teha) ja kuigi ta on juba täiskasvanu on mu elu ikkagi seotud temaga. Ma pean olema talle igal ajal kättesaadav telefoni teel, kui temal on vaja, pean ma oma kõik sinnapaika jätma, autosse istuma ja kohale tulema. Ma kardan igat võõrast telefoninumbrit mis helistab, ma ei lülita oma telefoni mitte kunagi välja, kui öösel uni ära läheb, vaatan FB järgi, ega ta “roheline ” ei ole, ja kui on, mõtlen, miks ta on. Ma olen endast koolitanud välja selle, et ma helistaksin ja küsiksin, olen pigem vaikne vaataja. Kui ta ei võta ühendust, võib olla kõik hästi aga tavaliselt järgneb nädalasele vaikusele paanika, olen haige, vajan kiiresti abi.
Ma olen väga tänulik oma teisele mehele, kellega julgesin suhte luua peale vanema lapse iseseisvumist. Ta on nii toetav ja mõistev, ta suudab seni aru saada kui ma ta koos meie 1.klassis käiva lapsega ootamatult jälle maha jätan, et söösta appi, tavaliselt selgub et ilma asjata. Paanikahoog on läbi, suur laps tööl ja ma saan tagasi sõita. Samas ma ei julge minemata ka jätta, äkki just see kord ongi midagi tõsist? Ma olen tänulik ka oma kolleegidele, et nad suudavad mu ärakäimistega leppida.
Kõik, kes on üksikemad, teavad mis see on, puudega lapse emad teavad samuti, mida see tähendab. Need 12 aasta, mil ma täiesti üksi ( vanemad rahaliselt aitasid) lapse suureks kasvatasin ei lähe mul meelest. Ma olen emotsionaalselt nii rikkis ja ma kardan tema pärast ikka ja alati.
Ma olen elanud üle väga raskeid aegu, pidin kolima sinna, kus tol ajal oli tal võimalik kooli minna. See tähendas alustamist üürikorteris, sõpradeta, töötamist kahel kohal, koonerdamist. Püüdsin ja sain hakkama, tegin karjääri, hakkasin rohkem teenima, palkasin lisaks koduabilise ja eraõpetaja, kogu sissetulek läks tagurpidi selleks, et lapsest “asja saaks” Jah, saigi. Paljud paljud, kaasa arvatud nüüd ka lapse isa ja vanaema kõik kiidavad, et oh kui tubli ta on.
Ma ei hakka ju lapsele mitte kunagi rääkima, mida isa ja vanaema kunagi teinud ja rääkinud on. Täna olen mina see halb, kes ei ole lasknud perekonnal koos olla ( oleks mulle vaid jäetud see võimalus) tema arvab praegu, et ma sundisin ta teise linna kolima, oma majast üürikorterisse. Ta arvab, et kui me oleksime isa majja jäänud, olek tal praegu palju lihtsam elu. Muidugi, kui ta täna isa poole läheb on see nii nagu kauaoodatud poeg saabus, isa ja tema uus naine on sõbralikud, nad on majanduslikult jõukamad, nende pool ei pea ta midagi tegema, isa ei ole sundinud teda võimlema, õppima, ennast arendama.
Mina olen see, kes headel aegadel ei tule mõnikord, viimase mu sünnipäev unustas ta ära, emadepäeva kingitusi tegi ta kooli ajal. Siis olin ma talle ainus ja siis ta tõesti armastas mind ja ma tundsin seda. Praegu on mind vaja siis kui häda käes, ta peab enesestmõistetavaks, et mina perearstile numbri panen, temaga arsti juurde kaasa tulen (füüsilise eripära tõttu ei saa ta üksi hästi hakkama) Mina pean võtma töölt vaba päeva, sõitma autoga 200 km, et teda aidata, siis olen ma vajalik.
Ühelt poolt ma ei saa teda võtta kui tervet tavalist inimest, tema puuded on selleks liiga suured ja mõningaid järeleandmisi ma pean tegema. Tööandja teeb arvatavasti ka, aga et ta on üdini aus, konkreetne, peab oma lubadustest kinni, anab tööandja andeks iseloomu veidrused ja selle et päris igat tööd ta teistega võrdselt ei saa. Teiselt poolt mulle tundub, et see minu appi kutsumine ja igakuised viirushaigused hakkavad süvenema. Kui laps oli väike, oli mul eesmärk, suuta teda aidata niikaugele, et tal on töö, ta oskab üksi elada, suudab poes käia, süüa teha, selle kõik ma saavutasin aga edasi?
Kui ei ole edasiminekut, on tagasiminek, rohkem õppida ta ei saa, veel paremat töökohta vist ka mitte, naine ja lapsed jäävad arvatavasti pildilt välja, see kui mõni usklik haledusest temaga koos hakkab elama, pikas perspektiivis ei toimi, olen selliseid suhteid näinud. Mõni võib tema head südant ära kasutades temaga ajutiselt koos elada, lastes endale kõike osta ja raha anda aga sellise suhte lõpp on veel valusam. Praegu tegeleb ta invaspordiga ja ei tarbi üldse alkoholi ega muid meelemürke, tal on hästi mustvalge maailmapilt, on head ja halvad asjad. Aga kui ükskord proovib, ma ei tea, mis siis saab. Mõnest tema eakaaslasest sama puudega noorest on saanud narkomaanid.
Palun ärge kirjutage siia, et lase tal suureks saada, jäta ta rahule, ära mine iga palve peale, ära enam aita, seda ma saaksin teha normintellektiga terve lapse puhul. Erivajadusega inimeste puhul on kõik väga individuaalne, on palju päevi, kui ma olen pisarateni uhke tema üle ja samas on palju päevi, kui ma olen pisarais tema pärast.
Ma ei teagi, miks ma selle teema tegin. Palju seosestut hala aga ma postitan selle ikkagi.
