Teema: Tantsijad, sportlased, muusikud jm gümnaasiumis

Ütleks nii, et hobid/sport on ajutised, haridus eluaegne.
Endal selline kogemus, kus ühel spordialal Eesti koondises olnud poeg läks nn eliitkooli.
Gümnaasiumi esimeses klassis pidi tippspordist liigeshaiguse tõttu loobuma.
Ei taha mõeldagi, et mis oleks saanud, kui ta oleks teise kooli läinud. Nüüd vähemalt nupp nokib, kuigi ihu on nõrk (hetkel teeb katseid ühte välismaa kõrgkooli).
Teine poeg on andekas kunstis, kuid ta ei lähe Kopli kunstikooli, sest haridus on tähtsam. Temagi jätkab nüüd gümnaasiumiteed ühes eliitkoolis. Oma kunstiga võib ta tegeleda kooliväliselt mõnes muus vormis.
Tulevasest erialast neil aimu ei olnud, kuid gümnaasiumisuuna valisid selle järgi, millised ained neile koolis meeldivad ja neile lihtsad on.

Meie peres on sarnane olukord ja valik järgmisel aastal. Lapse soov on eliitkoolist lahkuda ja minna kooli, mis võimaldab suuresti huvialale pühenduda. Edasi loodab huvialaga Eestist eemale ülikooli pääseda. Lapsevanemad on nõutud 🙂

Aga kui vahet pole, miks siis loomulikult mitte hobiga jätkata?
Milleks on nt balletikool või Tallinna muusikakeskkoool või Audentese spordigümnaasium?
Kas sealsed õpilased on edaspidi automaatselt muul erialal konkurentsivõimetud.

Kahjuks küll enamjaolt.

Klassivend käis samaaegselt muusikakeskkoolis ja eliitkoolis. Kas temast nüüd muusik on saanud, ei tea. Teine klassivend on muusik, õppinud Euroopa mainekas ülikoolis oma pilli, aga keskkoolis lihtsalt mängis pilli vabal ajal. Klassiõde põhikoolist läks ainult muusikakeskkooli ja sealt edasi Muusikaakadeemiasse, praegu on õpetaja muusikakoolis.

Muusikakeskkooli õppeprogramm oli vanasti tavaainete osas palju lahjem, nüüd püütakse vähemalt Tartus pakkuda tavalise keskkooli tasemel haridust+muusikaline haridus.
Spordikoolidest ei tea midagi.