Milliseid tegevusi teil ühe aastased või mõni kuu vanemad omaette suhteliselt pikalt tegid või mängisid? Ja kui pikalt siis mõne tegevuse juures püsisid?
Tahaks midagi veel peale pottide ja pannidega kolistamist.
Soovitage midagi palun ehk pakub miskit mu põnnile huvi.
Ega selles vanuses nad süstemaatiliselt reeglina ei mängigi. Minul on 1a2k vana laps, tutvustan ja näitan talle küll erinevaid mänguasju ja võimalusi – plastiliini, veepliiatsit, legosid jne, aga tema soovib ikka pottide-pannidega kolistada, sahtleid tühjaks ja täis laduda, mulle mänguasju tuua jne… Ei viitsi tema ühe koha peal istuda ja raamatut vaadata. 🙂 Eks see aeg on ca aasta pärast veel ees, las nii kaua tuuseldab omaette, kui nii väga meeldib 😀
Just. Meil on näiteks soki- ja aluspesuahtlid tema kõrgusel – mugavalt saab tühjaks teha ja jälle sisse visata. Samuti on tema kõrgusel kõik asjad mida ta näppida ja katsuda võib – potid, pannid, säilituskarbid jne. Turnida luban nii palju kui diivani ja voodi peal, kappidele-laudadele mitte. Tal ei olegi selget aega kaua ta ühe tegevuse juures püsib, sest ta ei tegele kunagi vaid ühe asjaga korraga.
No näiteks – elutoast võtab diivanipadjad, jookseb nendega oma tuppa, seal tõstab asju ühest kohast teise, võtab mingi mänguasja ja toob mulle, siis jookseb meie magamistuppa, viskab seal sokisahtli tühjaks, jookseb oma tuppa, et sahtlisse mänguasju viia jne… no tuuseldab ja askeldab ringi. Eile leidis abikaasa magama minnes oma padja alt näiteks potikaane… 😀
Pealeistutava autoga mängis – eelistas küll lükata seda. Meeldis asju sinna istumise alla peita. Ja siis meeldis talle sokke pesurestilt alla kiskuda – tõmbas terve rivi alla ja siis sättisin need uuesti paika. Ausalt rohkem ei mäletagi, et oleks olnud tegevusi, mida ta pikemalt üksi oleks harrastanud. Aga väga palju vaatasime koos raamatuid.
A, pallitelgi sai aastaseks sünnipäevaks ja laamendas siis selles. Kuigi eelistas koos minuga mängida pallide väljaveeretamist või piiluda ustest/akendest. Mingi hetk, nii umb 1a3-4kuud hakkas telgi vaiasid välja kiskuma ja sõna otseses mõttes laamendas siis telgiga, mitte pallidega – seda tegi küll üksi, aga mul viskas suht ruttu see segadus kopa ette 😀
Ma panen endale õhukese madratsi põrandale (muidu on see külaliste jaoks) ja pikutan seal ning ta võib tunde mu peal turnida. Päris hea variant, eriti neil päevadel kui öö on hammaste tuleku pärast raske olnud. Aga mingi suvaline kraam meeldib talle. Näiteks suurema venna mänguloomad, aga need on lihtsalt nagu hulk tema jaoks. Tõstab neid ühest anumast teise, kallab maha, tõstab jälle. Igasugu topsikud ja anumad ongi vist peamised.
Ma panen endale õhukese madratsi põrandale (muidu on see külaliste jaoks) ja pikutan seal ning ta võib tunde mu peal turnida. Päris hea variant, eriti neil päevadel kui öö on hammaste tuleku pärast raske olnud. Aga mingi suvaline kraam meeldib talle. Näiteks suurema venna mänguloomad, aga need on lihtsalt nagu hulk tema jaoks. Tõstab neid ühest anumast teise, kallab maha, tõstab jälle. Igasugu topsikud ja anumad ongi vist peamised.
Minul oli täpselt sama meetod. Ise siis rahulikult seal kõhuli madratsil lugesin raamatut või tegin arvutis mõnd tööotsa, laps kasutas mind turnimisvahendina ning vedas minu ümber igasugu kraami kokku.
Üldiselt ongi madratsid meil sisustuselemendiks jäänud, sest ka suurematele lastele vähga meeldib küll neidst onne ehitada, küll seal peal võimelda, kukerpallitada vms teha.
Ma panen endale õhukese madratsi põrandale (muidu on see külaliste jaoks) ja pikutan seal ning ta võib tunde mu peal turnida. Päris hea variant, eriti neil päevadel kui öö on hammaste tuleku pärast raske olnud. Aga mingi suvaline kraam meeldib talle. Näiteks suurema venna mänguloomad, aga need on lihtsalt nagu hulk tema jaoks. Tõstab neid ühest anumast teise, kallab maha, tõstab jälle. Igasugu topsikud ja anumad ongi vist peamised.
Minul oli täpselt sama meetod. Ise siis rahulikult seal kõhuli madratsil lugesin raamatut või tegin arvutis mõnd tööotsa, laps kasutas mind turnimisvahendina ning vedas minu ümber igasugu kraami kokku.
Üldiselt ongi madratsid meil sisustuselemendiks jäänud, sest ka suurematele lastele vähga meeldib küll neidst onne ehitada, küll seal peal võimelda, kukerpallitada vms teha.
Minu aasta ja kaks kuud vana laps küll ei lasu mul rahulikult arvutis vahtida või raamatut lugeda. Tahab ise hakata arvutit näppima, proovib seda välja lülitada jne. Lõpuks saab vihaseks, et pean raamatut/arvutit temast tähtsamaks. Võimatu missioon on üldse tema nähes mõnda tehnikavidinat näppida. Tahab kohe olla ise osaline.
No mina lasen olla osaline. Päris arvutit keelan kategooriliselt ja järjekindlalt (nagu pliiti ja ahjuustki). Kuid lapsele annan tema enda raamatu ja tema enda arvuti (papist tehtud või mõne piiksuva nuppudega mänguasja) ja ütlen, et teeme koos. Tegelikult see on harjutatav. Seda, et sa kogu aeg lapsega ei tegele, tuleb ka harjutada. Kui laps harjub ära, et see on ema tavapärane olek, siis ta tunneb end seejuures hästi. Minul pole probleemi selle kõrvalt ka iga natukese aja tagant hajameelselt lapsele tähelepanu pöörata, teda patsutada, sõnakese rääkida vms. Esimestel päevadel on muidugi raske.
Kuidas sa harjutad seda? Mul kukub laps röökima vöi nagu segane toimetama ringi. Ja kui kaua lased omaette tegutseda?
Söömisedki on meil nii et lusikaga pekstakse vastu kaussi ja lennutatakse. Ja kui ei luba siis nutt ja keeldub söömast üldse. Mis toonil üldse nõuda või seletada, kuidas seletada ja keelata?
Mina teen nii, et algul mängin sedasi kõhuli asendis lapsega, näitan kuidas mängida seal kõrval oma asjadega, toon sinna midagi huvitavat ka, mõne köögiriista vms, pliiatsi-paberi vm. Siis kui vaatan, et laps parasjagu tegeleb millegagi, siis asun arvutisse, või raamatut lugema. Algul ennetades tema pahameelt ise puudutan teda iga natukese aja tagant, kallistan, räägin, pakun uue lelu. Laps harjub minu kõrval mängima, siis järjest harvem sekkun. Kui laps arvutit kiskuma hakkab, siis keelan. Kui karjub, lohutan, aga keelan jätkuvalt. Esimesed päevad vaid teed, nagu oleksid arvutis, ise kõrvalt ütled ja näitad, et toksi sina oma arvutit ka sama moodi nagu emme. Ühesõnaga, tekitad sellest madratsi oleskelust sellise mõnusa olemise koos emmega ja seejärel vaikselt ja pikkamööda hakkad järjest aeglasemini reageerima tema tähelepanuvajadusele, ütled, et oota, kohe emme aitab, teen selle asja veel ära. Ja siis mõne aja pärast aitad. Üldiselt lastele pakub harjumus nii palju turvatunnet, et kui ta on juba harjunud, et emme on seal arvutiga, siis ta ei hakkagi iga pisiasja peale kohe karjuma. Kui karjub, haiget saab, siis ikka lohutan. Ja sageli ikkagi ennetan ka seda tüdimuse tekkimist. Eelnevalt juba kogun enda külje taha igasugu kraami ja aitan lapsel enda najale ronida, siis ta hakkab neid lelusid üle minu õngitsema, on minu sooja kehaga kontaktis, see tekitab heaolutunde ja mina saan rahulikult oma asju teha. Eks see katse-eksituse meetod ole, järjest rohkem ja rohkem tasapisi, mitte karjutades suunad teda enda kõrval omaette tegutsema. Ise ma kirjutasin kogu magistritöö nii valmis. Aeg-ajalt tahad ise ka korra sirutada, tõused põüsti, lähed wc-sse, võtad lapse sülle ja kaasa, toimub keskonnavahetus ja mõne hetke pärast tagasi tulles on jälle uus ja huvitav.
Mul on kolm last ja kõigiga olen saanud niimoodi põrandal kenasti omi asju ajada, käsitööd teha jms.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
