Teema: Teie kõige halvem reisikogemus

Minul on halvimad reisid need kaks reisi, kus ma olen kasutanud reisikorraldaja teenuseid. Neist kahest hullem oli, kui käisin Germaloga Peterburis 2007 suvel. Esiteks oli giid venemeelne, kirus Pronkssõduri mahavõtmist ja keelas meil Peterburis eesti keelt rääkida, et võib tekkida konflikt. Siis tegi ta jutus faktivigu, nt tsaariperekonna ajaloost rääkides. Giidi jutt oli minu meelest ka lapsik, selline nagu oleks meie näol olnud tegu laste ekskursiooniga. Peterburis me põhimõtteliselt jalga maha ei saanud, bussiga pidi läbima ka paarisajameetriseid vahemaid. Nt see plats, mille ühes servas on Ermitaaž ja teises servas kohe on vahakujude muuseum. Kui tulime Ermitaažist ja pidime minema vahakujude muuseumi, siis giid käskis minna bussi ja loksusime tipptunnis tund aega ümber Vaskratsaniku platsi teise serva. Mina ei teadnud, et see vahakujude muuseum seal nii lähedal on, oleks muidu giidi pikalt saatnud. Hotell oli urgas kusagil linnaääres. Siis oli meil veel õhtusöök rahvuslikus stiilis. See nägi siis välja nii, et meid viidi kuhugi keldrisse, kus oli ilmselt mingi kooli või asutuse söökla. Sellised paljad kollakaks värvitud seinad ja muidu kõle. Mitte restoran ei olnud see. Seal siis kanti meile ette natuke mittemidagiütlevaid toite ja vahepeal kümme minutit esines ka üks ansambel.
Sellel reisil oli küll tunne, et nii kui Tallinnas jala maha saan, lähen bussijaama ja ostan pileti Peterburi, sest Peterburis käia me tegelikult ei saanud.
Teine kord, kui meie pere on reisikorraldajat kasutanud, oli Novatoursiga Kreetal. 4-tärni hotell oli urgas võrreldes nende 4-tärnistega, mis me ise broneerides oleme saanud. Meile ei meeldinud ka see, et olime nädal aega samas kohas. See pole muidugi reisikorraldaja süü, lihtsalt endi jaoks saime selgeks, et selline ühes kohas passimine pole meie jaoks. Lennujaamas tagasilendu oodates rääkisime veel kahe veidi vanema prouaga (mitte vanurid, sellised 55-60-aastased), kes olid olnud meie lähedal 5-tärni hotellis. Väljast paistis see hotell kadedakstegevalt kena, aga prouad siis rääkisid, et see oli olnud saksa noorte lõbutsemiskoht. Seal oli jah diskokoht hoovi peal. Et nad ei saanud öösel enne kella 5 magada. Ja 7 päevast kolmel polnud sooja vett. Nii et meil siis veel vedas.
Kirjutan neid asju siia ka selle mõttega, et mul meelest ära ei läheks enam mitte kunagi reisikorraldaja teenuseid mitte kasutada.

Viru reisidega Pariisi reisil aastaid tagasi. Oli ikka jube säästureis hirmsate hostelitega ja giid polnud ka just väga terav pliiats. Oleks teadnud, poleks iial läinud. Hostelites olid vahel nt kolmesed toad ja siis pandi võhivõõrastega ühte tuppa, nagu koolilapsi. Vaatamisvâärsustest lennati üle ja lõpuks jäi kogu Pariisist selline halb maik suhu, et enam tagasi ei kipugi. Tõeline säästukas igas mõttes, aga no ise olin loll, et läksin.

Bussireis, kus dušši ei organiseeritud. Olen sama firmaga mitmeid kordi käinud bussireisil, aga reisijuht on igakord erinev olnud. Kui bussijuhid ise reisijuhiks olid, siis duššipause ei organiseeritud, Isegi hammaste pesu kohta polnud välja mõeldud.

Sa tahad bussis dušši?
Kas sellest ei piisa, et ööbimiskohaks olevas hotellis duši all käid?

#1802505:

napäeval lendab ju Ryanair 150 € eest saad edasi-tagasi Barcelonasse.
Tegelikult kui mõelda, siis alles paar aastat tagasi üks mu kaugemalt tuttav pani FB-sse bussireisi pilte Itaaliast. Ega ma ei tea, võib-olla see oli ka nii, et lendas Itaaliasse ja siis kohapeal mingi firma sõidutas neid bussiga ringi.
Ühesõnaga mul siis küsimus, et kas tänapäeval ka veel korraldatakse pikki bussireise ja kes neil käivad ning miks?

Jah tehakse, jah, käiakse.
Nt minu õde. Bussireis 9 päeva Itaaliasse maksab 300 eurot. Samal aastaajal ei saaks ka Ryanairiga alla 180 pileteid. Majutusi seda enam. Kui oled ostnud lennupiletid, siis sinna juurde tuleb lisada majutus, ekskursioonid. Jah, ise korraldatud või lennukiga reisid on kergemad ja lõbusamad, aga temal üksiemana on bussireis ainus võimalus ilma näha.

Nt minu äi-ämm. Äia tervis ei luba lennukiga sõita, aga reisimine meeldib, jällegi ainus variant bussi ja grupiga.

Egiptus (sharm-el-sheik) – vastikult pealetükkivad kohalikud, kõik kaubitsejad üritavad tünga teha, isegi taksojuhid üritavad raha valesti tagasi anda. Jaanuaris on ööd külmad, meri külm, väljaspool turismipiirkonda kõik üliräpane. Vene turistid iga nurga peal laiamas. Toidud igal pool läilad, ainult kana ja kana ja kana, toidud on ühtmoodi pruuni magusa kastme sees kokkuplökerdatud, kärbsed lendavad ringi, alkoholist kokteile teha ei osata (viinakokteil tähendab pool klaasi viina, mille sisse pigistatakse kaks tomatit). Peatänava tänavarestoranide wc-d asuvad kuskil II korruse urkas kus tulettpaberi kõrval on pulk kaltsuga ning veeämber. Öak. Ma käisin seal vast 9 aastat tagasi ja ei usu, et seal midagi kolossaalselt vahepeal muutunud on.

#1809125:

Võibolla saab tõesti, ainult et kui tahad pagasit ka kaasa võtta, maksad jälle ligi 100 eurot rohkem. Odavuslennud my ass…

Ilmselge liialdus.

#1799395:

Pariisis käisin organiseeritud linnareisil oma kehva tervisega ema ja isaga. Ise olen kogenud reisija, aga kuna seal oli lubatud bussireisid a la hotelliuksest sihtkohta, siis võtsime selle. Reisijuhiks kohalik eestlanna. Me ei saanud pooltki lubatust. Grupp jäeti grupijuhi poolt maha keset öist Pariisi kolme metroorongi (kahe ümberistumise ) kaugusel hotellist, kuna grupijuhi rong tema koju läks ära ja ta ei viitsinud passida ja meid koju saata. Viisin mitmel õhtul grupi ise metrooga läbi öise Pariisi koju, kuigi oli algselt lubatud kõik reisid bussiga. Ausalt öeldes nägime nende 3 päeva jooksul maa-alust Pariisi rohkem, kui maapealset. Sest ei olnud midagi, mida lubati- bussitransporti. Grupijuht pistis raha oma taskusse ja kuna grupp koosnes enamuses viisakatest keskklassi eestlastest, siis ei kobisetud ka. Lepiti vaikides. Urr.

Kes oli grupijuht, et teaks arvestada?

Ma olen päris palju reisinud, aga ei tule meelde ühtegi nii halba kogemust, et peaks jagama. Barcelonas püüti mind paljaks varastada – Kathmandus sain ränga kõhutõve – kahel korral olen reisilt luumurruga tagasi toimetatud – põhja-venemaal tuldi rongis tüli norima – usas suutsin autoavarii korraldada – kesk-aasias eksisime mägedesse ära ja surm oli ausalt öeldes üsna lähedal… aga need kõik oma lollused või liigsed julgused. Ma olen isegi pensionäride bussireisil käinud ja seegi oli päris huvitav kogemus.

Reisige rohkem omal käel ja leppige kohalik kommetega, saate parema kogemuse. Lõunamaades pestaksegi peput käega. Ja islamimaades ei jooda alkoholi, nii et egiptlaste süüdistamine alko-kultuuris jabur, lihtsalt jabur. Sa lähed reisid tsivilisatsiooni hälli ja sind häirib valesti tehtud kokteil, no anna olla!

Peruus ei osata normaalset kohvi teha ja püütakse kogu aeg rahaga petta. Gruusias Batumis esitasti 3-s eri toidukohas mingi täiesti suvaline arve, ühes kohas isegi 3x suurem, kui oleks pidanud. Kõige negatiivsem reisikogemus siiski korraldatud bussireisil Rootsi, kui sadamast ei lubatud meie bussil edasi sõita, sest meie bussijuhid olid jääknähtudega, st promilliga pohmellis. See ajas tõesti megavihaseks (bussijuhtide peale muidugi). Muidu jah, eks igas huvitavamas sihtkohas on omad kiiksud ja see teeb reisimise toredaks.

#1811758:

Reisige rohkem omal käel ja leppige kohalik kommetega, saate parema kogemuse. Lõunamaades pestaksegi peput käega. Ja islamimaades ei jooda alkoholi, nii et egiptlaste süüdistamine alko-kultuuris jabur, lihtsalt jabur. Sa lähed reisid tsivilisatsiooni hälli ja sind häirib valesti tehtud kokteil, no anna olla!

Paljureisinud inimesena võiksid teada, et Egiptus ei ole tsivilisatsiooni häll, kaugel sellest.
Teiseks on tegu täieliku turismipiirkonnaga, kus võiks restoranides/hotelli baarides teenindajad niipalju küll teada ja kliendist hoolida, et viina sisse käib tomatimahl mitte tomatid.

Naljakas on lugeda mis inimesi häirib ja kuidas kohvi kvaliteet võib teha Peruust kõige halvima reisikogemuse. Kohviga on kehvad lood kogu Lõuna-Ameerikas. Mina jõin kannatlikult Nescafed, kuna muud polnud ja ei virisenud. Tundsin hoopis piinlikkust kuna ju siis läheb kogu nende kohvitoodang ekspordiks meiesugustele ja kohalikud peavadki leppima vaid Nescafega.

#1802744:

Kägu kirjutas:napäeval lendab ju Ryanair 150 € eest saad edasi-tagasi Barcelonasse.
Tegelikult kui mõelda, siis alles paar aastat tagasi üks mu kaugemalt tuttav pani FB-sse bussireisi pilte Itaaliast. Ega ma ei tea, võib-olla see oli ka nii, et lendas Itaaliasse ja siis kohapeal mingi firma sõidutas neid bussiga ringi.
Ühesõnaga mul siis küsimus, et kas tänapäeval ka veel korraldatakse pikki bussireise ja kes neil käivad ning miks?

Jah tehakse, jah, käiakse.
Nt minu õde. Bussireis 9 päeva Itaaliasse maksab 300 eurot. Samal aastaajal ei saaks ka Ryanairiga alla 180 pileteid. Majutusi seda enam. Kui oled ostnud lennupiletid, siis sinna juurde tuleb lisada majutus, ekskursioonid. Jah, ise korraldatud või lennukiga reisid on kergemad ja lõbusamad, aga temal üksiemana on bussireis ainus võimalus ilma näha.

Nt minu äi-ämm. Äia tervis ei luba lennukiga sõita, aga reisimine meeldib, jällegi ainus variant bussi ja grupiga.

Reaalselt saab su õde Itaalias olla 3-4 päeva. Kui võtta 180eurosed lennupiletid ja 3-4 ööks otsida kodumajutus, siis ega see palju üle 300 euro maksma lähe ju.
Nagu keegi eelnev siin kirjutas, siis bussireid tähendab üldjuhul seda, et bussist välja väga ei saa. Ka sihtkohas uhad bussiga siia-sinna. Kui lähed omal käel, on sul 3-4 päeva täiesti vaba päeva, mille võid otsast lõpuni planeerida endale meeldivalt, nii palju kui jaksu on. Kellegi järele ootama ei pea.

Rohkem empaatiat, käod! Jah, ise saab endale odava ja toreda reisi kokku kombineerida – kui oled kogenud reisija, oskad keeli ja oskad võõrastes kohtades orienteeruda. Hea kohanemisvõime, julgus ja pealehakkamine peavad ka olema, samuti valmisolek mingilgi määral riske võtta. Ka meie oleme ammu leidnud, et 4-liikmelise perega tuleb ise kokkukombineeritud reis kordades odavam ja palju toredam, kui paketireis.

Samas, enamikul eestimaalastest pole iial olnud võimalust (või ka aega/soovi) “kogenud reisijaks” saada ega ka võõrkeeleoskust kuigivõrd arendada. Üksi täiesti võõras kohas, võõra kultuuri ja keele keskel, satuks päris paljud paanikasse ja hirm ning ebakindlus ei laseks neil reisist vähimatki mõnu tunda.
Sellest hoolimata on neil õigus oma silmaringi avardada ja siis sobivadki bussireisid ideaalselt. Oled kogu aeg kaasmaalastest grupiga koos, kogu reis on sinu eest ära korraldatud, ei satu mingitesse sekeldustesse, aga samas saad ikka mingi pildi mõnest piirkonnast ja sealsetest parimatest vaatamisväärsustest. Uskuge, on palju inimesi, kes on selliste reisidega vägagi rahul (sh minu pensionärist ema).

#1807383:

Egiptus (sharm-el-sheik) – vastikult pealetükkivad kohalikud, kõik kaubitsejad üritavad tünga teha, isegi taksojuhid üritavad raha valesti tagasi anda. Jaanuaris on ööd külmad, meri külm, väljaspool turismipiirkonda kõik üliräpane. Vene turistid iga nurga peal laiamas. Toidud igal pool läilad, ainult kana ja kana ja kana, toidud on ühtmoodi pruuni magusa kastme sees kokkuplökerdatud, kärbsed lendavad ringi, alkoholist kokteile teha ei osata (viinakokteil tähendab pool klaasi viina, mille sisse pigistatakse kaks tomatit). Peatänava tänavarestoranide wc-d asuvad kuskil II korruse urkas kus tulettpaberi kõrval on pulk kaltsuga ning veeämber. Öak. Ma käisin seal vast 9 aastat tagasi ja ei usu, et seal midagi kolossaalselt vahepeal muutunud on.

Esiteks, araabiamaadesse minnes tuleb õppida kauplema. Teisisõnu: tuleb tulla oma mugavustsoonist välja ja õppida veits suhtlema. Väga hea koolitus. Loomulikult teevadnad lollidele turistidele tünga. Aga kui sa ei ole loll, õpid kauplema ja hinda kokku leppima, siis nad austavad sind. Ise õppisin selle selgeks Türgis (no see pole küll araabiamaa, aga ikkagi natuke samad tavad mõned). Peale seda, kui esimesel õhtul kolleegiga (mõlemad alla keskea naised), olles üliväsinud nii lennukitest kui suhtlemisest (reisisme omal jõul), taksojuht meie lollust täiega ära kasutas ja muudkui raha juurde kisas. Meie olime unised ja tüdinud, ei taibanud õiesti nedne raha väärtust ega kohalikke hindu eg aosanud ühtegi ühist keelt taskojuhiga (inglise keel ei ole ju seal üldislt levinud oskus) muudkui andoisme ja andsime talle raha. Meile maksi see reis kinni täält, seega meiloli ka suht savi, aga ikkagi. Kui järgmisel päeval oma vastuvõtjale rääkisime (Türgipoolne kolleeg) oma taksohinnast, siis ta kukkus pikali. Et miks te lasite endale nii teha, kas te siis ei tea, et tuleb kaubelda. Ja õpetas meid kauplema, ka ilma inglise keeleta. Mulel oli se eriti raske, sest olen introvert ja suht laisk suhtleja. Iga kord, kui ta meiega oli enne, kui taksosse istusime, luges nii juhile kui meile sõnad peale, palju on maksimum hind (juhile oli se märk, et need kaks naist pole siin üksi kui kaks lolli turisti, vaid neil on kellegi kohaliku “kaitse”) Aga õppisime ka ilma temata kauplema edukalt (piltkirjas) ja pärast juba oli ka turg ja sellised kohad nauditavad, suhtu,ine meisse polnud nagu lolli turisti, kustuti sisse, joodeti teed jms. Jube lahedad ja huvitavad inimesed olid. Esimese õhtu taksokogemuse põhjal poleks nagu oodanudki. Aga me olime ka ise teistsugused.
Mäletan siiani, kuidas Ankkara vanalinna poed transformeerusid sisenedes sujuvalt kellegi koduks, mis oli selline koopataoline moodustis, kus olid voodis rõngas paar koera. Kuigi algusest peale oli ses poes selge, et me midagi ei osta.
Ühesõnaga: see oli mu elu parim reis, ja sedaseetõttu, et me tulime oma mugavustsoonist välja ja suhtlesime nii, nagu kohapeal kombeks. Keegi meid ei tülitanud (olime täitsa kahekesi, mõlemad blondid), petnud ega midagi. Ärge minge võimalusel tursimireisile ega eeldage, et kõik peab olema nii nagu te olete kodus harjunud. See rikub reeglina reisi ära. Jah, ega alati ei suuda. Ma nt Ameerikas ei suuda vingumata jätta, kui nõme mulle kõik tundub. Ja ei viitsi kohalikke kombeid seal üle võtta. Aga no seal käin isiklikul vennal külas, polegi õnneks asja turist olla.

Paras ellujäämiskool oli kak 90ndate alguses üksinda 10 päeva keskooli lõpetanud plikana üksi peterburis olla. Ise tashtsin. Üksi käia ermitaazhides ja kohtades, mingi periood oli, kui tahtsin kõike üksi teha. Aga no kui asi imelikuks kiskus, siis tuletasin meelde, mis mu isa, kes erinevalt minust on ülihea suhtleja. nii eliidi kui purjus kuutõbistega) teeks ja ütleks. Ja toimis, kõik taltusid. Kohalikke roppuste teadmine tuleb ka kasuks, aga no tuleb piiri tunda, ja ropendada nii, et roppu sõna enanst ei oleks, aga samas oelks selge, mis mõte oli.See toimib Venemaal teatud olukordades, Kõige eluohlikum olukord oli Maria teatris, kus garderoobitädi oli kurjem kui Kaukaasia lambakoer, keda korraga sabast sikutatakse ja samal ajal konti suust pännatakse.
Kõige meeldejäävamad on ikkagi reisid, kus tuleb ise hakkama saada.
Kõige jubedam on olnud New Orleans, kus oli kesklinnas ikka selline lärm ja leitsak, et siiani hakkab õudne. Tänavatel jooksid jänesesuurused putukad ja 4-tärni hotelli basseinis ujusid ülejäänud hotellikülaliste juuksetutid.
Meenub ka keskkooliaegne kooliga reis Venemaale. Petroskoi ja mingid linnad, mille nime ma ei mäleta. Tõeline vene talv. Kohutavalt kuri giid oli. Välja arvatud Kizhi saare giid, kes oli Unesco giid tegelikult. Vot seda saart soovitaks, kokku toodud 10, 11 saj vanad puukirikud. Keda huvitab, guugeldage. Siis kahjuks ei osanud seda veel hinnata, nüüd küll oskaks. Aga kuna aasta oli u 1990, siis polnud kuskil süüa. Olime hotellis küll 3 korda iga päev kinni maksnud, aga ma ei suutnud sead süüa. Ei ole pirts sööja, aga vot seda ei suutnud. Ainult leiba sõin,sedagi anti ainult viil. Poes oli ainult õunu ja greipe. Neist hakkas mul kõht valutama. Siis hakkas pea valutama ja ibuprofeeni polnud kaasas. Minu imestuseks oli aga apteeke küllaga, need olid asjalikud ja sain mingi rohu, mis toimis imehästi. Viimasel päeval leidsime Petroskois mingi kohviku, kus oli jäätist, siis sain süüa. Koju jõudes terve öö kodus köögis sõin ja sõin.
Naljakas lugeda, et kellegi jaoks on probleemiks see, et viinakokteili tehti valesti vms. Need on ju nii pisiasjad. Ausalt noh. Jooge sisi lihtsalt viina, ilma tomatita.

Muidu on nii, et kui olla mingist kohast ja kultuurist huvitatud, siis tasub teha nii, et panan ise grupp kokku ja minna mingi tõelise spetsilistiga, mitte giidiga. Näiteks mu õppejõud rääkis meile reisist Egiptusesse, kus nad käisid Sergei Stadnikoviga. Oh, kuidas tahaks. Mitte mingi giidiga.
Praegu poel mul raha kuhugi minna, aga kui peaks olukord muutuma, tahaks minna niimoodi nt Iisraeli. Need, mis korraldatakse (nt üks grupp käis David Vsevioviga), on mingi 1800 euri, natuke üle jõu käib praegu. Sinna tahaks omal käel ka minna (Lähis Ida üldse paelub), aga alguses läheks ikkagi koos kellegagi, kes oskab seal olla. Sest no juudi temperament on kordi hullem kui nt türklaste oma, seal on minusugusel introverdil kohe pill lahti, et kõik teevad mulle liiga. Aga no küll siis kunagi jõuab ka sellelel tasemele jõuda oma mugavustsooni laiendamisel.
Kõige ideaalsem on reisida kahe-kolmekesi, inimestega, kellega on sarnased huvid, sarnane taluvuslävi, füüsilised võimed. Ja keegi peaks olema hea suhtleja, et alguses, kui veel ei taipa asju, päris hätta ei jääks. Sest mitte igal pool ei vatra inimesed inglise keeles. See on turismipiirkondades ja Skandinaavias vist ainult.

Oh kuidas reisiks. Just seal, kus kõik on teisiti ja imelik ja kõike tehakse “valesti”. Ajalugu tahaks ka oma käega katsuda. Kui luksust otsida, siis läheks lihtsalt Spasse.