Teema: Teise ja enama lapse ootajad, mida olete mõelnud teha teisiti

Ma olen peamiselt mõelnud, mida ma tegin ja saaksin teisega teha samamoodi nagu esimesega, et mind ka nüüd ei ootaks ees ühtegi magamata ööd, lapse päevastel uneaegadel saaksin teises toas rahulikult väikese koormusega tööd teha ja laps oleks piisavalt seltskondlik, tegemaks läbi kõikvõimalikud üritused sõpradega, reisid jms. Teisiti tegemisest rääkides võiks vast ainult püüda natuke rohkem nautida puhkust ja tõsiasja, et nädalas ei pea vähemalt 40 h töötama ning keset teiste inimeste tööpäeva ongi lihtsalt vaba aeg vankriga mööda linna jalutamiseks ja hiljem pargis mängiväljakul olemiseks.

Olen ka teise lapse ootel. Kavatsen mitte paanitseda – esimesega oli elumuutus suur šokk, aeg tundus venivat, puhata ma ei osanud… Nüüd tean, kui lühike see aeg on ja loodan olla rahulikum.
Endale tundub, et üldiselt saime üsna hästi hakkama, nii et kardinaalseid muudatusi ei oska välja tuua, st meie põhimõtted pole muutunud. Peamine ongi see, et ise oleksin rahulikum ja targem.

Muredest mõlgub ka mul mõttes see, et esimene laps ei jääks tähelepanuta. Ta on ju nii tähtis olnud paar aastat, iga tema muutus ja areng ja uus külg on meil dokumenteeritud või kõrva taha pandud ja ta on olnud tähelepanu keskpunktis (mitte ärahellitatud). Ja nüüd tuleb tema kõrvale keegi uus, kes nõuab vähemalt alguses tohutult tähelepanu. See hirmutab. Aga püüan teha nii, et saaksin suurema lapsega kindlasti eraldi aega veeta; et tal ei tekiks tunnet, et ta on emast ilma jäetud.

Kui nad suuremad on, siis see ilmselt võrdsustub, aga eks algus ole talle šokk.

Mis puutub õues magamisse, siis näiteks meie oma ei maganud kunagi õues rohkem kui 45 minutit. Voodis oli tal kõige parem uni. Nii et kunagi ei tea.

Minul oli esimese ja teise lapse esimesed aastad väga erinevad. Esimesega olin ikkagi noor ja kogenematu, polnud ka nii palju infot nt perekooli näol. Rinnapiima sai vaid paar kuud, õues jalutamas käisin äärmiselt vähe (samas olime palju suvilas, ehk värsket õhku ikka sai). Mingit režiimi polnud, sai rpa-d ja hiljem poepüreesid.
Teisega sai vist kohati lausa üle pingutatud. Hambad ristis imetasin last, olgugi et kuude kaupa ei paranenud nibud ja gaasid ei lasknud magada. Jalutasin lapsega IGA päev ja iga ilmaga. Läksin ise gaaside tõttu dieedile, aga see ei aidanud. Olin mingi hetk ikka täitsa läbi magamatusest. Praegu vist loobuksin imetamisest (no mitte kuu-kahega, aga kui pool aastat ikka trall käib, loobuksin).
Tegin püreed kõik ise ning ka muus mõttes olin ülipüüdlik ja vastutustundlik lapsevanem.
Nüüd kolmandat oodates olen juba raseduse ajal vana rahu ise ja loodetavasti suudan seda ka beebi kasvades teha. Et läheb nagu läheb. Olen küll väga teadlik kõigest, mis on hea ja veel parem, aga naba enam paigast ei nihuta ja äärmustesse ei lasku. Ma loodan, et keegi seda absoluutse tõena ei võta, aga olin üsna pettunud, kui sain aru, et kahjuks ei taganud see kõigest hingest parima pakkumine paremat tervist. Lasteaeda minnes oli ta ikkagi sama palju haige kui vanem laps, kelle puhul pole kõike algusest peale “õigesti” tehtud.

Mul on kolmas laps hetkel beebi. Lubasin lihtsalt, et võtan nii vabalt, kui vähegi saan. Ei pane endale ja lapsele suuri ootusi, ei kasvata õpiku järgi ega kuula kedagi, kui mul nõu vaja pole.

Eelmise lapse kõrvalt jätkasin osalise koormusega töö tegemist. Tihti jätsin kärutamata ning kasutasin kõik lapse une ajad töö tegemiseks. Praegu on mul kolmas laps 3-kuune. Seda viga ma enam ei tee, värskes õhus liikumist on ikka väga vaja. Teine asi, mida teen teisiti, on, et laps magab mul kaisus. Eelmist last tõstsin võrekast edasi-tagasi tissitamiseks, oli raske nii endale kui lapsele.