Hei kõigile! (teema algataja)
Minul nüüd opist möödas 4 päeva. Opp toimus 21.nov Olen 175cm/58kg , sain 400cc lihase alla.
Opp möödus ilmselt ilusti, tuttu jäämine käis kähku ja üles ärkamine samuti õndsuses. Alguses oli raske hingata, siis õde käis koguaeg kontrollimas, kas ma saan hakkama ja andis mulle lonks haaval vett juua. Valu oli ütleme 3 – 10’st. Öö möödus samuti rahulikult, sain valuvaigisteid ja unerohtu ja magasin mõnusasti. Hommikul arst vaatas üle, pandi mulle see rinnahoidja selga ja suunati koju. Enesetunne oli fantastiline ja enamuse sellest päevast veetsingi suures toas ringi tatsates, istudes erinevatel toolidel ja pereliikmetega suheldes. See aga oli SUUR VIGA. Sel samal õhtul kogu enesetunne muutus, õhtuks magama minnes oli muutunud rinnahoidja nii väljakannatamatuks, et lasin selle abikaasal eemaldada ja end marliga kinni siduda. Samuti võtsin valuvaigisteid, mis absoluutselt ei mõjunud. Terve öö möödus valukrampide käes ja värisedes, kahetsedes, et fakk oli mul seda nüüd vaja. Valu oli 8 – 10’st. Järgmisel päeval (päev nr.2) oli väga raske olla. Inimene kes oli tulnud mind hooldama, pressis mulle toitu sisse, et saaksin rohtu võtta. Enamuse ajast veetsin voodis, vahelduva eduga tukkudes ja valude käes piineldes. Valu oli 5 – 10’st. Mainin ära ka, et kui esimesel ööl kodus rinnaka eemaldasin siis poole öö pealt pandi see mulle ikkagi tagasi. Järgmine öö oli enamvähem talutavam, valu oli 6 – 10’st, möödus see tablettide najal. Unerohud ja valurohud.
Jõudis kätte päev nr.3. Hommik oli raske, ukerdasin end ise voodist välja, tissid rasked ees, valu umbes 4 – 10’st ja kooberdasin kööki ruttu sööma, et saaks rohtu võtta. Hommikuti on raske käima saada. Kui kätte jõudis lõuna, võtsin teise satsi rohte kell 14:00 ja seejärel käis nagu sõrmenipsust klõps ja mul oli hea olla. Valu oli vajunud talutava 2 peale. Söögiisu oli tagasi, elurõõm oli tagasi. Peeglisse veel ei julge vaadata kuna jubedad pommid on ees ja nad näevad nii veidrad välja aga juba täitsa kannatab olla. Tänasel kuupäeval oli lubatud pesemas käia, mis möödus ka suurema vaevata. Nüüd olengi rohtu võtnud vastavalt vajadusele.
Antud hetkel ei oska ma veel öelda, kas ma olen oma otsusega rahul, sest ma ei tea milline näeb välja lõpptulemus. Samuti ei saa ma kindlalt väita et oma esialgse kogemuse põhjal oma otsust kahetsen. Kas kogu see trall on seda väärt…ei oska ka hetkel veel öelda. Praegu on lihtsalt ootamisfaas, et mis hakkab saama ja et paranemine toimuks ootuspäraselt. Arst manitses mind kindlasti veel pikemalt rahulikult võtma, sest võimalus on olemas, et ka nädal hiljem üle pingutades võib hematoom tekkida. Seega kuigi enesetunne on mõnus võtan ikka väga tsillilt. Muidugi ei saa ma veel käsi tõsta, asju tõmmata lükata. Niiet läheb veel aega.
Selle jutu moraaliks ongi pigem see, et keegi ei teeks sama viga mis mina. Võtke hästi rahulikult ja kui koju jõuate kohe pikutama, mitte ringi tatsama.
Niiet see on hetkel minu koguemus. Kindlasti on selles jutus palju emotsioone puudu. Praegu olen lihtsalt õnnelik, et hullem osa sellest möödas on.
Päikest!
. Tööle läksin 1,5 nädala möödudes.
