Tüdruk 8,5-kuune, ise hakkas istuma minema umbes ühe kuu eest. Praegu istub väga ilusasti ja väga pikalt, sirge seljaga. Üldiselt toas veedabki aega kas istudes mängides või siis ennast toe najal püsti tirides (ning ühest kohast teise siirdub siis käputades nagu ikka selles vanuses).
Aga – kuigi ise istumine on nii kindel ja selge, siis praktiliselt alati, kui ma panen ta õues kuhugi toe najale istuma (kärusse, kelgule), vajub ta kohe kiiresti ühele või teisele poole viltu ja lössi. 🙁 Ilmselt muidugi oma osa on ka sellel, et talvekombekas on ju üsna paks ja kohmakas ning libeda pinnaga … (Igatahes ei mäleta ma sellist probleemi oma vanema lapsega, kes õppis istuma suvisel ajal.) Samas toas toe najal istumist proovida ja harjutada ma temaga sisuliselt ei saa, sest tal on KOHE minek – enne veel, kui ma ta kuhugi toolile või diivanile istuvasse asendisse pannagi jõuan, keerab ta juba kuhugi minekule. Söögitoolis muidugi istub, aga ega ta seal suuremat ei toeta – ikka vaja siia-sinna askeldada, ettepoole küünitada, mis iganes möllata. Pealegi söögitool ise ei lase ka tal külgedele lössi vajudagi, isegi kui tahaks (meil on Ikea Antilop koos pehmendusega). Ühesõnaga, toas ta üldse ei võtagi sellist passiivselt toe najal istumise asendit, vaid muudkui askeldab – ja kui istub, siis ilma toeta. Õues paksu kombekaga, kui ise niikuinii toimetada ei saa, laseb ennast siis aga päris lössi ja lötuks. 🙁
Ma ei teagi, mis ma peaksin tegema. Kui ta toe najal istumist üldse ei harjuta, siis kuidas ta seda üldse õpib (füüsiline valmisolek peaks ju teoreetiliselt olema, kui toeta istub väga ilusasti). Samuti ta ju pole ka enam sugugi nõus pikemalt selili vankris vedelema ja taevast vahtima. Samas nii häda on vaadata, kuidas ta seal lössis küürutab, vaevalt see seljale head teeb. Võib-olla õhemate riietega läheb paremaks, aga kardetavasti on seda talvekombeka aega ju ikka paar kuud veel ees.
Kas keegi on veel analoogse olukorraga hädas olnud?
