No osad kandidaadid ei tule kohale sest meie Töötukassa on ju nii “helde”, et kuigi nõuab kandideerimist siis tasustab korralikul kodusistumist. Just hiljuti oli juhus, kus kandideeris CV järgi väga sobiv kandidaat, kes peale väikest telefonivestlust ütles tegelikult ausalt, et kandideeris ainult sellepärast, et Töötukassa nõuab kuna tegelikult tal pool aastat veel hüvitis jookseb ning tegelikult tahab ta hoopis koolitusele saada ning kui ta peaks vahepeal tööle saama siis ju ei saa. Lubas veel, et kui poole aasta pärast on ikka töötu siis vbla kandideerib uuesti. Mõni aga ei julge seda infot ka vestlusele kutsumisele avaldada sest äkki saab Töötukassa teada ning siis äkki lõpetatakse töötustaatus ja hüvitise maksmine ning siis hakkabki see kassi-hiire mäng kus esimene kord ei tule vestlusele, siis tuleb üks põhjus, lepid uue aja kokku ning siis on juba järgmine põhjus miks tulla ei saanud. Seni kuni leidub neid kellel raha tuleb kuskilt “mitte millegi tegemise eest”, jätkub ka neid, kes ei pea vestlusele tulemist ning päriselt tööle hakkamist oluliseks.
Teema: Töövestlus, kuid kohale ei tule….
Piinlik inimene.
Miks piinlik? Reaalselt mõtlev inimene lihtsalt, kalkuleerib milline on tõenäosus saada valituks. Hoidsin sellega ikka mitusada krooni omal ajal kokku. See oleks veel lollim kui mingist kohusetundest end kohale vedanuks.
Ja ei olnud ühtki võimalust tööandjale teatada, et sa ei lähe intervjuule, et mitte lasta teda asjatult oodata. Ma arvan, et tegid tööandjale oma mitteilmumisega teene, sest nii saamatu töötaja küll midagi väärt ei ole.
Teema kohta tekkis küsimus, et miks on vaja samale ametikohale pidevalt töötajat otsida. Töökoht ei ole koht isiklikeks solvumisteks. Eesmärk on kasumit teenida, mitte sõprussuhteid luua.
Haruldane mõttemaailm. 99% ei saa sellest aru, nende jaoks tööl käimine ongi nagu mingi sõbranjetamine. Kõikidel see onupojapoliitika ja igasugused pugemised ikka ennekõike, firma käekäigu peale mõtlevad harilikult vähesed. Olete ses suhtes erand.
Selles, kui ma eelmisel korral kokkulepitud intervjuule mitte ilmunud ja sellest mitte teavitanud inimest enam ei kutsu, ei ole mitte grammigi midagi isiklikku. Inimene, kes kokkuleppeid ei täida, ei saa lihtsalt olla hea töötaja.
Täiesti nõus. Sellised tuleb esimeses ringis välistada.
Mul on haruldane perekonnanimi ja töötan ühe teise perekonnaliikmega samal alal. Ma usun, et enamus kohalikke samal erialal töötavaid inimesi on seda perekonnanime kuulnud (samuti osad üle Eesti tegutsevad inimesed). Oma töö tõttu puutun väga paljude ettevõtetega ja eriti nende juhtuvtöötajatega kokku. Tahaksin töökohta vahetada, siis oleks ikka väga piinlik saata CV ning jätta lambist vestlusele minemata. Sama eriala inimesed ikka enamasti teavad üksteist. Näiteks kandideerib x haigla lastearst y kliinikusse. Saadab rõõmsalt CV, kutsutakse vestlusele, kuid kohale ei lähe. Mis mulje jääb siis tollest arstist y kliiniku juhatusele? Tõenäoliselt leviks jutt ka teiste arstide vahel, et näed, kuidas käitutakse, sellel inimesel puudub elementaarne viisakus jmt. Samuti võib näites toodud lasteaestil olla tuttavaid kliinikus, kuhu ta tööle kandideeris. Kuidas siis neile järgmine kord otsa vaadata, kui peaks tööalaselt või eraelus kokku sattuma? Ma küll häbeneks silmad peast.
Mul sama mure, Eestis vaid 8 selle perekonnanimega inimest, kõik lähisugulased ja õnnetuseks on meil tuntud USA näitlejaga sama nimi. Nähtud-kogetud, et jääb meelde. Oma erialal ammugi. Võõradki valdkonna inimesed küsivad nime kuuldes “kas sa oled X-i sugulane”. Olen ikka. Ja oma ema võin ka tervitada.
ja hakkadki vaatama juba ratsionaalse pilguga, et millise kutsuja juures oleks suurem tõenäosus ka valituks saada.
Kui tunned, et pole sinna lootust tööle saada, siis miks üldse CV saata ja mõlema osapoole aega raisata?
Olen kahel korral mitte kohale ilmunud, põhjusel, et sain vestluse kokku leppimise ja toimumise vahel teada, et tegemist on halva sisekliima ja muude ebameeldivate probleemidega ettevõtetega. Kui nemad oma töötajaid normaalselt ei kohtle, siis ei näe ma ka põhjust ise lõpuni viisakas olla.
Kui töövestlusele mittetulijaid on juba väga palju, siis lasub süü tööpakkujate senisel tegevusel (tegevusetusel). Mitut laadi kottimist on järelikult olnud juba nii palju ja nii pikalt, et töövõtjatel on ka juba täitsa ükskõik, kuidas nad tööpakkujate suhtes käituvad.
Miks piinlik? Reaalselt mõtlev inimene lihtsalt, kalkuleerib milline on tõenäosus saada valituks. Hoidsin sellega ikka mitusada krooni omal ajal kokku. See oleks veel lollim kui mingist kohusetundest end kohale vedanuks.
Meili teel teada andmine, et te ei plaani vestlusele tulla, oleks ju olnud paari sekundi töö ja elementaarne viisakus.
Sellest ootamisest saaks veel aru, kui spetsiaalselt minu pärast oleks mingisugune ruum reserveeritud, näiteks Kõue mõisas ja siis selleks vestluseks kõik sõidame kohale. Ja siis tööandja mõtleb, et on ikka tööotsija, ei ilmunudki kohale. Aga see et tööandja teeb oma tavapärast tööd ja siis kui tööotsija saabub ajab 20 min juttu..see ei ole ju ootamine. Ja see kui sel juhul kohale ei ilmuta, ei ole ju teab mis katastroof, intervjueerija teeb oma tavapärast tööd edasi. Noh vestlus jäi küll ära, aga tädil ju endal kergem, muidu peaks hakkama pärast jälle seda ülejõukäivat äraütlemisavaldust saatma ja see on ju oi oi kui raske.
Mina ei tea, mis töid sina teed, aga minu jaoks on küll raske 20 minuti jooksul uude teemasse süveneda ja seal midagi ära ka teha jõuda, et siis asi kohe jälle pooleli jätta. Esimesed kümme minutit niikuinii ei suuda keskenduda, sest ootad, et kandideerija kohe-kohe tuleb, võibolla passid ukselgi vastas kogu selle aja, sest asutus on suur ja koridore palju. Eriti vihale ajab, kui oleks vaja olnud kusagil käia, mingit töövahendit osta, mõne töökaaslasega midagi arutada, aga ei saa, passid, et äkki kandidaat hilineb. Pole ime, et sellised tööd ei leia, kui teiste inimeste aega ei väärtusta.
Näib, et see on rohkem mingite miinimumpalgalähedase sissetulekuga ametite teema. Kus inimesed kandideerivad väga paljudesse kohtadesse korraga. Ei kujuta ette, et keegi nii käituks kanddideerides näiteks vähemalt 2x keskmise palgaga ametisse.
See on küll arusaamatu, miks inimesed õigustavad tulemisest mitteteatamist. Normaalne on jah, et alati ei pea intervjuule minema kui ei taha, aga veelgi normaalsem on sellest ka teatada. Ma töötan näiteks alal, kus ringkond on üsna väike ja ei kujuta küll ette, et keegi töövestlusele lihtsalt ilma teatamata ei ilmu. Meie ala inimesed ikka räägivad omavahel ja selline asi tuleks kindlasti jutuks ning heidaks kandidaadile halba valgust. Teine asi on see, et intervjuu võtab aega ja mul näiteks on kalender enamasti erinevaid koosolekuid ja muud taolist täis. Väga vihastaks kui keegi suvatseks lihtsalt ilmumata jätta.
Kui jutt käib ainult madalapalgalistest töödest, et ilmumisest mitteteatamine on täiesti normaalne tööotsijate arvates, siis vabandage väga, te ainult madalat palka vääritegi. Sellise suhtumisega inimesed suurema vastutusega töökohtadele lihtsalt ei sobi.
Nüüd ma mõistan, miks kusagile hiljaks jäädes või misiganes olulisel põhjusel üldse mitte jõudes sellest ette teatades alati kuulen: “Suur aitäh teile, et teatasite!”
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
