Teema: Traumaatiline kogemus ja tagasilöögid

Lapsele võis mõjuda küll. Paku talle rohkelt lähedust, ehk võtad kaissumagama või kolid tema tuppa ööseks mingiks ajaks? Ega siin vist kohe midagi ei saagi ära teha, läheb aega.

Võimalik, et laps ei kardagi anduri välimust. Pakuks, et ta võis võpatada alarmi peale ja kardab selle kordumist. Võpatamine käib nii kiirelt, et seda ei pruugigi keegi näha või tähele panna ja aias arvavadki, et kõik oli korras ja keegi endast välja ei läinud. Ma ehmun isegi, kui see alarm tööle hakkab, mis need pisikesed siis veel tegema peaks.

Olen ammugi mõelnud, kas ei pingutata tänapäeval laste “harimisega” pisut üle, ilma et arvestataks neid lapsi ümbritseva tegeliku elu kontekstiga.

Ühe näitena eluvõõrast õpetusest võiks tuua selle, kuidas meie lasteaia sõimerühmas (!) tambiti kaheaastastele pähe dogma: “Nii kui midagi juhtub, nii pead sina kohe helistama 112!” 2-aastane hädavaevu oskab rääkida, ei oska olukorda selgelt hinnata ega kirjeldada, päris paljud kahesed ei tea veel oma perekonnanimegi, täisnimegi (nt Mia-Maria) asemel ütlevad ainult enda lühendnime (Mia). Rääkimata kõikidest muudest arvukatest seikadest, mida 112-le helistades eelnevalt samuti teadma peaks. Lisaks polnud minu kahesel õrna aimugi, kuidas telefoni või mobiili üldse kasutada (näe, polegi eranditult kõik tänapäeva lapsed sünnitusmajast saadik nutikas!). Kogu õpetus oligi seisnenud vaid selles, et kaheaastastele tambiti pähe 112-number, nad pidid seda muudkui joonistama ja isegi lumele ehitama. Lõpuks oli mõnedel lastel tekkinud juba assotsiatsioon, et number “112” ise tähendabki õnnetust 🙂 Ning paar last olid kodus proovinud helistada 112, sest nende mõmmik oli haige. Egas kaheaastane tee vahet, kas haige on mõmmik või inimene, kas põleb nukumaja “mängult” või pärismaja…

Pidin kodus ajupestud lapsele pärast lasteaias toimunud “teavituspäeva” kõva selgitustööd tegema, et kui midagi juhtub, siis jätku too 112 heaga rahule ja pigem otsigu kibekiiresti üles ema-isa, vanaema, või kui neid äkki miskipärast pole (nt on vanaema, kes last pidi hoidma, ära minestanud vms), siis tormaku õue ja koputagu naabrite uksele ja täiskasvanud saavad siis vajadusel hädaabisse helistada. Imestasin ikka väga, mispärast jätsid nood “spetsialistid” lapsele abiotsimist õpetades oma ema ning isa täielikult mängust välja, mindi neist ükskõikselt mööda… Umbes nõnda, et kui ema koorib köögis kartuleid ja laps lastetoas mängides avastab järsku, et seinapistikust kerkib suitsu, siis peab see laps, selmet emale ütlema minna, ema eest salaja otsima hoopiski majast üles kellegi mobiili ning helistama 112. Imelik.

Ka need lasteaia tuletõrjeõppused olid paras naljanumber, ning pärast sai kodus ka nende tagajärgedega tegeldud.

Pigem peaks selles vanuses lastele õpetama täiskasvanute sõna kuulamist. Tuleb sisse harjutada, et juhul kui täiskasvanu käsib kiirelt majast lahkuda, siis peabki laps nii tegema. Mitte aga pugema nt kappi peitu ja seal naeru kihistades istuma. Või kui täiskasvanu käsib kanda kiivrit, siis peab seda ka kandma. Kui kaaslane on hädas, siis peab kiirelt jooksma kasvataja, õpetaja, vanema vms juurde ja valjul selgel häälel rääkima talle, mis juhtus, mitte aga jätma kaaslast ükskõikselt sinnapaika. Tuleb õpetada lapsi vajadusel kõvasti karjuma- nt kui võõras inimene temast kinni haarab ja autosse tirida tahab. Siin kirjutatuna tunduvad kõik need nüansid enesestmõistetavad, ent tegelikus elus paraku pole nende järgimine ilma eelneva harjutamiseta sugugi lihtne. Need on tõelised seigad, mis päriselt võivad aidata päästa lapse või ta kaaslase elu. Mitte aga poolkõnetule paariaastasele tuimalt tühja numbri “112” pähetampimine või suitsuanduri kileda lärmiga traumeerimine.

Aidata ei oska rohkem, kui on siin juba soovitatud, ja usun, et varsti läheb üle! Minu laps kartis mõnda aega pärast Pariisi terrorirünnakuid hirmsasti pahasid inimesi (me tal teadlikult telekast ei lubanud uuniseid vaadata, aga kuna kõik sellest rääkisid, siis kusagilt ta ikka kuulis ja hakkas kartma). Kartis üksi oma toas magama jääda, sest pahad inimesed tulevad. Samuti kartis pimedas jalutada jne. Aga paari kuuga läks üle, nüüd ei ole enam kordagi meenutanud.
Sellega olen nõus, et lasteaedade õppused on vahel väga eakohatud ja sobimatud. Mu mees on arst ja huvi pärast lehitses esmaabimaterjale, millest õpetatakse viieaastaseid – ja ta pidi kreepsu saama. Üks olukord, mille lapsed pidid selgeks saama, oli selline, et mees lamab põrandal, nuga kõhus. Mu mees ütles, et isegi EMO arstidele haiglas on nuga kõhus nii erandlik olukord, et tekitab kõhedust, palju meil neid pussitamisi juhtub! Kuidas satub viieaastane üksi nägema olukorda, kus mees lamab, nuga kõhus? Ja kuidas ta seal adekvaatselt aitama peaks?
Pigem võiks õpetada olukordi, mis reaalselt kodus ette võivad tulla: väike õde või vend tõmbas midagi kurku, kukkus kõrgelt alla, vm.

Mõni laps ongi õrnema närvikavaga ja minu oma on ka selline. Ma arvan, et minu oma lõpuks oligi nii suures segaduses, et mis ja kus ja millal ta siis tegema peab, et see ajaski teda ärevile. Ta muudkui hirmuga vaatas seda suitsuandurit ja mõtles, et mis nüüd siis saab kui see tööle hakkab. Tal oli nagu hirm selle olukorra osas, et ta ei saa hakkama ja unustab ära jne. Mis me siis tegime… Kõigepealt lõpetasime igasugu õpetussõnad ära ja ma ütlesin talle, et ärgu muretsegu, sest emme aitab teda ja emme tuleb tema juurde ja emme päästab ta ära. Me ei saa hakata hädaolukorras käitumist õpetama kui laps ei suuda selle ärevuse ja hirmu tõttu oma igapäevaeluga hakkama saada. Teiseks oli tema suurim hirm tulekahju ja meeletult hakkas tuld kartma. Ma andsin talle kogemust, et tuli ei ole kohe suur vaenlane. Lasin tal aidata ennast kaminasse tule tegemisel, küünalt võis ära puhuda jne. Õppisime, kuidas tulega toime tulla. Veega kustutasime lõket jne. Muidugi koguaeg korrutasin, et ainult emmega koos tohib jne. Ma muidu mingil juhul ei pooldaks tulega mängimist, aga kui laps paaniliselt röökima hakkas iga kord kui kuskil põlevat küünalt nägi, siis noh ei näinud ma muud varianti. Mängisime tuletõrje mänge. Mängult kuskil põles midagi ja meie läksime viiu viiu kustutama. Rääkisime tuletõrjujatest jne.

Igaljuhul nüüd aasta hiljem ta enam ei karda ja on väga suur tuletõrje fänn. Aga samm-sammult ja kui infot annad, siis pigem tasapisi ja vähe korraga ning vastavalt lapse arengutasemele. Ei pea kohe kõiki ohte selgeks tegema lapsele. Sa ei jäta ju nii pisikest üksi koju vms ning need tõelised ohuolukorras, kus lapse tegutsemine ja teadmised võiks kellegi elu päästa juhtuvad väga väikse tõenäosusega. Ma arvan, et see pole seda väärt, et lapsele pikaajalist hirmu tekitada, mis tema igapäevast elu segab. Seega julgelt ilusta mõningaid asju.

Mina mäletan ennast lapsena (küll ilmselt pisut vanemana) õhtuti voodis pikutamas ja erinevaid asju kartmas 🙂 Kusjuures ma ei olnud eriliselt nõrga närvikavaga ega ole seda siiani. Aga vot kartsin. Üks periood ma kartsin samuti seda, et öösel tuleb tulekahju. Siis mingi aeg ma kartsin, et äkki mul jääb öösel süda seisma. Siis kui oli suvi, kartsin ma, et mul on puuk ja ema pidi korduvalt käima mind üle vaatamas ja kinnitama, et mingit puuki pole. Kõik need hirmud tekkisid just peale seda, kui oli sellel teemal juttu kuskil olnud ja ma siis võimendasin ilmselt üle. Aa, seda kartsin ka, et minu õe (rõduga) toast tulevad rõduukse kaudu rohelised mehikesed. Vanem õde oli nimelt õudukat rääkinud, kuidas laps magas toas ja kui ema tuppa tuli, hõljus ainult käsi toas ringi. Ja olid mingid rohelised mehikesed, kes rõduukse kaudu olid tulnud ja läinud vms. No absurdikas täiega ja mina kartsin peale seda pimedat rõduga tuba- kõige hullem oli, et see tuba paistis mulle voodist, kui uks lahti oli.

Ühesõnaga, veidi OT jutt sai, aga kõik need hirmud möödusid ega jätnud mingeid jälgi. Kannatust, küll läheb teilgi üle.