Beebi on 8 kuune ja ma loen, et selles vanuses beebid peaks juba naitama ules rahtust kui ema lahkub ja olema vaga kiindunud oma peamisesse hoolitsejasse (meie peres olen selleks siis mina). Laps on vaga roomus ja iseseisev, ta voib tundide viisi mooda tuba ringi roomata, asju uurida jne ja kordagi ta ei vaata kas ma olen olemas. Samuti ei ole ta kurb kui ma lahkun ega tule mind otsima. Naeratusi jagab ta lahkelt koigile ja laseb end isegi taiesti voorastel inimestel sulle votta. Mangin temaga iga paev aga sules ta vaga olla ei taha. Kas need on margid, et mul ei ole temaga oiget kiindumussuhet tekkinud?
Näitan 8 postitust - vahemik 1 kuni 8 (kokku 8 )
Teema: Tunnen, et mu beebi pole minusse kiindunud.
21.02.2017 15:50
To report this post you need to login first.
21.02.2017 16:13
See näitab pigem seda, et laps tunneb ennast turvaliselt. Oled pakkunud lapsele piisavalt lähedust ja seepärast ta ka julgem. Minu rüblik oli sarnane. Kõndis väga iseteadlikult võõraste sekka ja otsis nendega lehvitades ja naeratades kontakti. Ta ei vaadanud kunagi seljataha, et kas emme ikka tuleb kaasa. Natuke vanemas eas käib ta vahest emmet otsimas. Näiteks kui ma lähen teisele korrusele või vannituppa.Emme on muutunud väga vajalikuks ka siis, kui laps haiget saab. Muidu piisas ka ainult teiste lohutusest. Talle ei meeldi, kui võõramad teda sülle võtavad, pigem suhtleb ja lehvitab neile siis, kui saab kahe jalaga põrandat puudutada. Egas tegelikult ei meeldi talle üldse väga rahulikult süles istuda. Arvan, et see on väga ok, et ta pidevalt emmet ei otsi.
To report this post you need to login first.
21.02.2017 16:44
8-kuuselt olid mul samad mõtted. Minu laps ka oli väga avatud võõrastega suhtlemisel ja tundus, et ta ei tee väljagi kui ma ära käin. 10-kuuselt aga kõik muutus ja nüüd on nii, et isegi kui külas olles kaon natukeseks ära nt wc-sse siis tagasitulles ta minust enam lahti ei lase. Konkreetselt surub küüned sisse ja istubli ainult süles. Kui lähen elutoast ära koridori (turvavärav on vahel, aga säilib silmside), siis ta juba pistab kisama. Laps praegu 1a 1k. Et ehk vara veel lihtsalt.
To report this post you need to login first.
21.02.2017 18:56
Vastupidi- just turvaliselt kiindunud laps on julge ja uudishimulik ning ei karda teisi täiskasvanuid, ei klammerdu-nii kirjutavad kõik spetsialistid.
To report this post you need to login first.
21.02.2017 20:43
Beebi on 8 kuune ja ma loen, et selles vanuses beebid peaks juba naitama ules rahtust kui ema lahkub ja olema vaga kiindunud oma peamisesse hoolitsejasse (meie peres olen selleks siis mina). Laps on vaga roomus ja iseseisev, ta voib tundide viisi mooda tuba ringi roomata, asju uurida jne ja kordagi ta ei vaata kas ma olen olemas. Samuti ei ole ta kurb kui ma lahkun ega tule mind otsima. Naeratusi jagab ta lahkelt koigile ja laseb end isegi taiesti voorastel inimestel sulle votta. Mangin temaga iga paev aga sules ta vaga olla ei taha. Kas need on margid, et mul ei ole temaga oiget kiindumussuhet tekkinud?
Mu esimene laps käitus sarnaselt. Natuke tegi kurvaks mind. Aga ma lasin tal olla, nii nagu ta soovis. Olin lihtsalt ise tema jaoks olemas. Laps jõudis saada lausa 10-aastaseks, enne kui asi muutus. Sellest saati on “emme laps”, sain kõik kuhjaga tagasi ja olen selle üle õnnelik.
Teine laps (hetkel alla kahe aasta vana) on täpselt vastupidine. Emmest tähtsamat pole. Süles käib harva, aga naaldub muidu mu vastu, käib vahel lihtsalt mu jalga puudutamas, kontrollib kogu aeg, et ma oleks läheduses, magab kaisus. Vanaemade arust jube raske, et laps nii kiindunud on, et ei lase mul üldse eemalduda. Mulle endale meeldib. Aga midagi ma selle jaoks spetsiaalselt teinud pole.
To report this post you need to login first.
22.02.2017 00:48
Ei tea nüüd täpselt, mida kõik spetsialistid räägivad, aga üks väga huvitav leht on nt: http://www.lvrkk.ee/kristiina/Anu_Leuska/oo/kiindumusteooria.html
Samas minu enda laps sai hiljuti 9-kuuseks ning tema on selline, et kui lähen pildist ära, siis ta tuleb järgi. Kui ma jätan ta nt kellegagi (kui vaja endal nt 30 min ära olla), keda ta sageli näeb, siis ta võib natuke olla ärevil, aga rahuneb. Kui tagasi tulen, siis tahab, et oleksin lähedal olemas. Kui ta istub kellegi süles, siis ta sageli saadab mind oma pilguga.
Olen üksikvanem, seega enamik päevi veedamegi peamiselt vaid kahekesi olles.
Nüüd lugesin ka BabyCenter.com lehelt nö. 9nda elukuu kohta (kes inglise keelest aru saavad):
Now, and for the next few months, separation anxiety is at its peak. Although it’s normal now for a baby to show an extreme attachment to you and fear of everyone else, it can be difficult for doting grandparents and caregivers. You can help ease transitions for your baby by warning people to approach slowly and let your baby make the first move.
If your baby uses a thumb or pacifier to soothe himself as he tries to cope with his anxiety, that’s okay. Sucking is one of your baby’s only methods of calming himself. Be ready for some cranky, clingy behavior and prepare plenty of distractions — picture books, noise-making toys, nesting blocks, hand puppets, and definitely his security object, if he has one.
Ehk siis ma saan aru, et kusagil 9ndast elukuust jõuab emast (või kes peamiselt last hooldab) eemaldumise hirm haripunkti ning see klammerdumise aeg kestab paar kuud. Aga ei maksa unustada, et lapsed on erinevad ja kõike ühe puuga võtta ei saa või mingeid diagnoose panna.
Võibolla lihtsalt arutada nõuandlas, kui lapsega järgmisesse kontrolli lähete.
To report this post you need to login first.
22.02.2017 13:10
no mu esimesel lapsel polnud ka kunagi probleemi, kui mind polnud. Tõsi, mingi aeg umb 6-7kuuselt eelistas ta kodus olles mind tugevasti isale, aga kui läksin nt trenni, poodi vmt, mitte kunagi ei jäänud minust maha nutvat last vmt.
Parem ole õnnelik. Väga lihtne on olnud teda hoida jätta kellelegi, kuigi seda tuli harva ette ja otsest “harjumust” tal polnud olla pidevalt kellegi hoida. Vist aastaselt oli esmakordne, kui vanaema pidi teda ööunne panema ja polnud mingit probleemi. Sinnamaani polnud ta isegi olnud kellegi hoida – kui mind polnud, oli isa alati olemas. Ja see oli minu teadlik valik, et esimesel aastal solgutan last võimalikult vähe.
Samas kui läks 1a7k hoidu, siis ikka esimesed 2 nädalat nuttis nagu normaalne laps 😀 Ja siis juba läks rõõmuga. Nüüd on laps 2-aastane ja ma ei saaks öelda, et ta pole minusse kiindunud. Minu lahkumine ei tekita temas paanikat, samas tihti kui nt olen wc-s ja ta ei näinud, kui läksin, siis ikka küsib “emme, kus sa oled?”. Kodus olles jätkuvalt eelistab ikka minu seljas turnida ja issi otsas turnib siis, kui mina teda sinna suunan 🙂
Väga suured musitajad-kallistajad oleme ka 🙂 Poole öö pealt kolib meile kaissu magama jne. Ta lihtsalt ei satu paanikasse, kui vanemaid ei näe parasjagu.
To report this post you need to login first.
22.02.2017 22:02
Mul oli ka 8. kuul vabadus suur. Nüüd Ca aastaselt hakkab nutma, kui võõras talle ainuüksi peale vaatab :D. Ära muretse, need asjad muutuvad ja mööduvad üle öö. Üks asi on kiindumussuhe, aga sellele lisanduvad veel ealised iseärasused. Ilmselt su oma pole veel võõristama ja kartma hakanud.
To report this post you need to login first.
Näitan 8 postitust - vahemik 1 kuni 8 (kokku 8 )
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
