Minu 3nda raseduse teisel poolel on mind kummitanud järjest suurenev valu all vaagnaluudes. Ämmaemanda soovitusel proovisin bandaazi, mis on ebamugav. Ootan veel piinava valuni enne, kui seda veel kannan. Veel võtan hoolega magneesiumi erinevatel kujudel. Teen ka erinevaid harjutusi. Põhjus pidavat peituma selles, et laps surub. Kellel on veel selliseid kogemusi ja kuidas on asi lõppenud? Kas sünnitus võib seetõttu varem tulla? Mul praegu 34 nädal. Või on sünnitusel selle tõttuu vaagna luudele eriti suur valu tekkinud? Kardan lõpuks ikka päris invaliidiks jääda. Valu muutub nagu suuremaks pärast istumist, pikutamist ja magamise ajal. Aga liikuda(loe aeglaselt taaruda) on kah ikkagi pidevalt valus. Selle teema kohta leidsin vähe infot netist.
Teema: Vaagnaluu valu
http://www.babycentre.co.uk/a564618/pelvic-girdle-pain-pgp#section5
Kas sa mõtled sümfüüsi valu ehk häbemeluu valu? Kui jah, siis minul algas see kusagil 20ndal rasedusnädalal ja eriti tugevalt andis tunda, kui olin nt palju kõndinud. Ega peale bandaazi ja rahuliku elustiili polegi midagi, mis aitaks.
mul oli esimese lapsega ka sümfüüsivali kuskil 20.ndast nädalast. lõpupoole ei saanud enam pikemalt jalutadagi, voodis keeraline oli põrgupiin jne. bandaazi kandsin ka, muidu poleks oma suure kõhu ja valudega üldse liikuda saanud. Ja mis kõige hullem – see valu jäi peale sünnitust veel rohkem kui kaheks aastaks, enne kui lõplikult kadus.
Seekord hakkasin juba 12. nädalal 2x nädalas rasedate võimlemises käima. Loodan, et lihaste tugevdamine aitab pisut. Mul on selline keha, et rasedusega muutuvad kõik sidekoed ja lihased väga venivaks (tee või spagaati, 40. a :)).
Tekkis ka umbes 30 nädala paiku ehk.. Ämmaemand soovitas bandaazi aga minujaoks ka see ebamugav. Seega ei kanna seda ja kannatan vapralt ära ???? rasedust 37 nädalat hetkel ja mõnipäev on nii valus, et võiks sünnitama minna, kui see selle valu ära võtaks.
Mul alles 16ndl ja sama jama juba 3 päeva. Käisin ka emos täna. Keeratam tòusta, kòndida – kõik on täielik piin. Esimese rasedusega sellist asja polnud. Vãga kardan, alles 16ndl ju. Mis edasi saab? 🙁
Oh jah, ma ka sama asjaga hädas. Algas suhteliselt varakult, umbes 15. nädalal ja no on ikka jama küll. Praegu rasedust 23. nädalat ja ütleme nii, et ma olen sellega harjunud. Kõige hullem on tõesti öösel voodis külge keerata ja kui on pikalt vaja kõndida või seista.
Kummaline on see, et esimese rasedusega ootasin kaksikuid ja siis ei olnud selliseid hädasid.
Tundub, et tuleb lihtsalt ära kannatada.
Ja mina mõtlesin, et ma ainus kellel see sümfüüsi valu. Olen ka üritanud netist infot otsida aga kuidagi vähe seda. Minul hakkas 20-ndal nädalal just siis kui iiveldushood lõppesid, hetkel 28-s. öösiti keerata endiselt väga valus. ja nagu eelpool mainitud pikalt kõndida ei saa ega seista. Paari päeva eest kõndimisel enam põrguvalu ei olegi. Loodan, et läheb nüüd paremaks ja saab lõpuks ka rasedust nautida 😀
Teistele jaksu 🙂
Kas te valutajad keegi ei ole mõelnud füsioterapeudi poole pöörduda? Eriti Tallinna inimestel päris mitme erakeskuse vahel valida, kes spetsiaalselt nende teemadega tegelevad.
No minul ämmakas vaatas mind küll nagu ilmaimet kaebuse suhtes (kuulis vist esimest korda). Aga arst väitis kindlalt, et see mööduv ja siin polegi nagu midagi teha. Kannatada lihtsalt tuleb. Tegu siis soome arstiga. Bandaazi ei suuda ka kanda kuna liialt ebamugav kanda.
Mõlema raseduse ajal oli probleem. Ei aitand siin magneesiumid ega bandaažid ega teibid jne.
Teise raseduse ajal eriti hull – magada ei saanud üldse, nii meeletult valus oli koguaeg. Sünnitust see ei mõjutanud, mõlemad lapsed sündisid 40+mõned päevad.
Esimese lapsega kadus kohe peale sünnitust häda. Nüüd teine laps hakkab 4-kuuseks saama ja harva veel tunnen valu. Esimestel nädalatel oli jätkuvalt valus magada 🙁
Käisin ka tàna àmmakal. Jah nii on, kui ta juba on, siis ta ka jääb 🙁
Minu plaan minna 30 päeva enne dekreeti on nahkas. Ostsin ka bandaazi, aga noh toestab küll veidi, aga ikka põrguvalu liikumisel. Ohh ma tõsiselt kardan, alles 16ndl ja sellised probleemid, mis lõpus saab ma ei tea 🙁
Minu ämmaemand ütles, et see võib tulla ka kaltsiumipuudusest. Ma ei leia infot selle kohta eriti internetist, ei tea, kas võib õige olla. Mul soovitas igatahes kaltsiumit hakata lisaks võtma.
http://foorum.perekool.ee/teema/habemeluu-valust-ja-sunnitusest/
Sünnituse all on neid teemasid veel.
Mul ka see häda kallal. Esimese lapsega oli täpselt samamoodi. Tookord ütles ämmakas, et nii jääbki ja aitab ainult sünnitus. Nii oligi. Ainult, et sünnitus lõppes erakorralise keisriga- kas need omavahel seotud on, kes teab….Seekord sama lugu. Ma ei viitsigi enam mingeid bandaaze ostma hakata, püüan ennastsäästvamalt liigutada ja lihtsalt olukorraga leppida. Huvitav oli see, et uus ämmaemand soovitas süüa idusid- pidavat aitama, aga ta ei osanud seda seletada. Ise pole veel proovinud, aga kuna nad on niisamuti ka maitsvad, siis kavatsen katsetada.
Nii annan juurde infot. Mina olen siis see Kägu, kel juba 16ndl hakkas põrgu vaagnaluuvalu. Ka minu ämmakas ie osanud muga suurt midgai teha, pani aga aja märtsi lõppu teise ämmaka juurde ja et ma küsiks talt. No tore sinna ajani oli 5 nädalat, kuidas ma kannatan.
Kirjutasin sõbrannale kes õpib ka ämmakaks. Tema hakkas siis infot andma ja mis kõige tähtsam – selle valuga tuleb tegeleda! Ärge kuulake neid, kes ütlevad, et kannatage, läheb üle- Sellistel juhtudel ei pruugi ka peale sünnitust üle minna. Ning peale sünnitust on juba väike kodanik, kes vajab 24/7 teie tähelepanu ja tegemist.
Ühesõnaga arsti soovitusel vedisin end kohe spaasse, vesi aitas ka – järgmine päev oli parem. Ning siis leidsin arsti, kes teibib selliste valude puhul. Jah see on tasuline, samas ei midagi üle mõistuse hinda. Nüüd olen juba 5 päeva teipidega – valusi enam praktiliselt pole. Õpetas ka, kuidas tuleb voodist püsti tõusta ja padi põlvede vahel ööse, vees käia, mis liigutusi/venitusi jnejne. Teate mul on väga hea olla juba. Ei kõnni ka nagu lonkav pingviin. Bandaazi tema kasutada enam ei lubanud. Ilmselt lasen raseduse lõpuni teipida, 10€ nädal ei tapa.
Seega tegelege probleemiga! jah, valu tõenäoliselt päris nulli ei saa, kuid on võimalik oluliselt leevendada, kannatamine pole kuskilt otsast normaalne
Tead eelmine kägu, ma tegin seda kõike! Käisin kord nädalas ujumas nagunii, 2ndl katsetasin teipi, erinevaid bandaaže, sõin Mg, Ca, magasin padjaga (teisiti polnudki võimalik) jne. Aga ei kadunud kuhugi.
Ja treenitud olin ka mina. Esimese rasedusega tantsisin pm lõpuni välja – tookord tundsin, et liigutamine aitas. Teise rasedusega tantsisin 5. kuuni – seekord tegi igasugune liigutamine just asja hullemaks 🙁
Tead eelmine kägu, ma tegin seda kõike! Käisin kord nädalas ujumas nagunii, 2ndl katsetasin teipi, erinevaid bandaaže, sõin Mg, Ca, magasin padjaga (teisiti polnudki võimalik) jne. Aga ei kadunud kuhugi.
Ja treenitud olin ka mina. Esimese rasedusega tantsisin pm lõpuni välja – tookord tundsin, et liigutamine aitas. Teise rasedusega tantsisin 5. kuuni – seekord tegi igasugune liigutamine just asja hullemaks
Kui need etapid làbi, siis on Kôhukliinik järgmine kord. Korralik fûsio, kas seda ka proovisite?
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
