Esimene ja kaua oodatud tibu. Arvasin,et mees tahab loomulikult kogu sünnituse juures olla, aga täna vaatas ära sünnitusvideo ja arvas, et ta ei tahaks pressida juures olla. Miskipärast teeb see mu õnnetuks. Täielik pettumus, ma lootsin ikka algusest kuni lõpuni temaga kogu tee läbi käia. Samas tema sundimine ei tundu ka õige.kas teie mehed on olnud presside juures või on nad eelistanud väljas oodata?
Tee talle kindlasti selgeks, et ta ei pea ju presside ajal jalgevahele vaatama. Seda vaatepilti ei tahaks ma isegi näha (kui see ka võimalik oleks).
Kindlasti ära sunni. Täiesti võimalik, et ta mõtleb sünnituse käigus ümber ja ei lähegi välja. Kui ka läheb, saab ta ju kohe lapse sündides sisse tagasi tulla ja esimesi hetki jagada.
Mis peamine, suurema osa sünnitusest on ta kohal, presside osa on kogu protsessi mõistes ikka imelühike.
Oh, ära üle mõtle. Esimene laps ju ja ei tea te kumbki, kuidas läheb. Sünnitusvideo ei ole sama asi, kui oma naine sünnitamas. Peaasi, et mees kaasa julgeb tulla ja küll ta nende presside ajal endas selgusele jõuab. Kui tõesti nii tunneb, eks astub korraks välja, aga seal on lõpus emotsioon ja adrenaliin nii põhjas, et ei pruugi ta kuskile minna. Leiab oma sisemise lõvi üles.
Mul neli last, mees kõigiga kaasas olnud. Esimestega ei julgenud näiteks nabanööri lõigata, viimasega sai sellest hirmust ka üle.
Minu mees ei tuldud kogu sünnituse juurde. Tegemist oli planeeritud raseduse ja ka mehe poolt soovitud lapsega. Mees avaldas arvamust, et sünnitsel osalevad mehed on perverdid, kohe täpselt nii ütleski. Seetõttu olingi sünnitusel üksi, palkasin ainult enda vahenditest individuaalse ÄE. Siiamaani on mehe suhtumise pärast okas hinges.
Minu mees oli jällegi heas mõttes “pettunud” peale esimese lapse sündi ja avaldas seda kohe sünnitustoas ämmaemandale – mille pärast tehakse need sünnitusvideod nii õudsad? Mehel tegelikult pole sinna jalgevahele üldse asja. Mitmed sünnitusasendidki eeldavad mehe tuge selja tagant toetamisel (vannis, järil) või küljel viibimist (füüsiline kontakt naise käe, selja silitamise vms osas).
Aga mees saab kõike kohapeal otsustada ja ruumist lahkuda talle sobival hetkel. Suure tõenäosusega panevad juba sinu valud kogu lugu hoopis teises valguses nägema. Nagu elus ikka – üks kaader võib väga eksitav näida aga sündmuste jada teades/nende keskel olles, annab hoopis teise suhtumise 😉
No sünnitusel võib veel paljugi muutuda. Kui ta on vähekegi normalane mees, siis ta ilmselt sünnitusel, nähes et sa pole valmis tema käest vmt lahti laskma, ei kao kuhugi. Samas on minuarust hea, kui ta julgeb olla aus. Paljud mehed (ja naised) kardavad nimelt, et pärast ei ole naine enam seksuaalselt atraktiivne ja ilmselt seda ehk pelgabki. Ega mu mees tunnistas ka hiljuti, et eks ikka natuke võtab romantikat alla, kui pidi sünnituse ajal mu kakamist pealt nägema (mul oli samal ajal väga tugev emakakokkutõmme ja ei suutnud wc-sse liikuda ega üldse end liigutada, lihtsalt tuligi julk põrandale 😀 ).
ja kuigi ma arvasin ka ja leppisime kokku, et mehel sinan nabast allapoole asja pole, siis lõpuks presside ajal käsutasin just ise mehe sinna allapoole vaatama, et kas pea juba paistab (ämmaemandaid minu jaoks ei eksisteerinud siis enam), rääkimata sellest, et mees nägi hiljem perepalatis pealt, kuidas miust sõna otseses mõttes verd välja pressiti …
Ma ei taha nüüd eelnevaga hirmutada – vaid vastupidi, sellest hoolimata ei juhtunud meie suhtega midagi, oleme füüsiliselt sama lähedased kui enne, mees ei jõudnud ära oodata peale sünnitust “seksiluba”, kuigi esimesed paar vahekorda olid veidi imelikud…. ja nüüd kui esimene laps saab 2-seks, on kohekohe ka teine sündimas 🙂
Mulle tundub kuidagi, et see mees on ehk väga noor. Loodan väga, et ta ikka oma väärtushinnangutes selgusele jõuab. Kui ta naisele raskel hetkel toeks ei ole ja oma kapriiside kasuks otsustab, siis see tekitab tõesti küsimusi, kas sellisele inimesele saab ikka loota. Elus võib ette tulla oluliselt raskemaid asju kui sünnitus. Mis siis saab? Paneb iga kord vastassuunas punuma ja jätab sind lastega üksi võitlema?
Võin kogemusest öelda, et sünnitus on lapsemäng võrreldes beebieaga. Loomulikult võib juhtuda ka nii, et teile satub armas inglike, kes ainult sööb ja magab. Ei pruugi. Minu esimene laps lõugas 24/7, ei tea, mis tal viga oli. Vot see oli raske. Hullumeelne magamatus, omavahelised nähvamised, null seksi. See oli ikka väga hull. Nõrgema närvikavaga mees valib ilmselt alternatiiviks pikemad tööpäevad, komandeeringud, kohtumised sõpradega, armukese, hobid vms. Sest koju karjuva imiku ja magamatusest hulluva sassis peaga naise juurde tulek nõuab liig suurt eneseületust. Temal on ju valik, sinul ei ole.
Anna andeks, et targutan, aga mulle isiklikult ei sümpatiseeri mehed, kes ei ole abiks, kui lähedasel vaja on. Äkki ma olen liiga palju filme vaadanud või muinasjutte lugenud, aga ma ei kujuta ette, et minu vapper kangelane või unelmate prints teataks, et ta kardab hirmsasti sünnituse algusest teatavat telefonikõnet ja jookseks parema meelega teise haigla otsa. Ausalt? Ma tõesti arvan, et tõeline mees suudab ennast kokku võtta. Vastasel juhul peab ta pärast ikka topelt pingutama, et julgeksin teda edaspidi üldse raskes olukorras usaldada.
Kurvaks tegi see, et ka mina olen ähmis ja hirmul eesseisva sünnituse ees ja ei tahaks kohe üldse üksi jääda.
Sõbranna, õde või ema, kes kaasa tuleks?
Minu mees oli lõpuni mu juures. Vaatas presside ajal ka kuidas tüdruku pea välja tuli. Ja kohe kindlasti ei saa öelda, et asi vanuses. Mul mees oli siis 24. Ta ütles, et elu parim kogemus. Tänu sellele on ta kindlasti tüdrukuga ka lähedasem. Tal käed värisesid ja silmis olid pisarad kui tüdruk mulle kõhu peale pandi. Nad mõistavad üksteist sõnadeta/lalisemata ka. 😀 Tütar meil 8-kuune.
Kakamisega oli selline lahe lugu, et ta oli hoopis kade, sest tal oli metsik häda, kannatas seal 3h seda. 😀 Ei olnud tal rõve ega midagi. Seksi ja romantikat pole sünnitus kuidagi mõjutanud. Ma käisin peale sünnitust vahel paljalt kodus ringi, et alumine korrus kiiremini ära paraneks. Ka see ei heidutanud teda kuidagi. Tilkuvad rinnad ja piimarada elamises ei huvitanud teda ammugi mitte. 😀
Minu elukaaslane oli esimese lapse sünni ajaks just saanud 18. No täitsa lapsed olime.
Raseduse ajal samuti rääkis kogu aeg, et tema sünnitusele ei tule ja see polevat mehe koht.
Aga kui sünnitus pihta hakkas, siis tuli küll kiiruga haiglasse ja oli ikka lõpuni välja. Oli isegi nõus nabanööri läbi lõikama.
Niiet ma arvan, et vanus ei mängi siin mingit rolli.
Võib-olla juhtub ka Sul, teemaalgataja, et mees taipab viimasel hetkel, et tema koht on Sinu kõrval ja polegi see sünnitus nii hull midagi 😉
Minu mees ei tulnud üldse kaasa. Oli sel ajal hoopis reisil ning saatsin sms’i, et nüüd algab. Eks ta oli siis ärev seal, aga mis teha, olin sünnituse ajal ämmakaga kahekesti. Sõbranna tuli alguses haiglasse kaasa, aga ma arvasin peale paari tundi, et tal ehk mõttekam koju minna, sest keskendusin tuhudele ning muud tegurid pigem segasid. Ta pakkus, et teeb seljamassaazi nt., aga ma ei tahtnud, et keegi isegi räägiks minuga, puudutamisest rääkimata :))
Ma ei survestaks meest kaasa tulema kui ta ise ei taha. Küll ta otsustab siis, kui see hetk on käes. Muidugi ei pea ta istuma presside ajal jalgevahel. Ma pole kunagi ühtegi sünnitusvideot vaadanud, pole tahtnudki, sest ma ise ju ka ei lähe enda jalgevahele passima presside ajal. Minu asi on sünnitada, mitte mõelda kuidas see välja näeb 🙂 Mida vähem selliseid segavaid mälupilte jalgevahelt, seda paremini saan ka lõõgastuda, mitte krampi minna. Muidugi olen vaadanud videosid, mis näitavad sünnituspäeva üldiselt, kuidas haiglas, mis vahendid, kuidas pressid (kellegi jalgevahet ei näidatud), beebi puhtaks pesemine jne.
Inimesed on erinevad, mõni naine ise ei tahagi meest sünnitusele, on hoopis ema või sõbrannaga. Mina tahtsin, mu mees ei pingutanudki et kohale jõuda (oli teises riigis töö tõttu, aga kes tahab, see saab). Laps on viiene ja alles nüüd olen ma jõudnud selleni, et mul pole südames valus ilma temata sünnitamise pärast. Aga sellist teemat lugedes kisub vanad armid jälle lahti. Teemaalgatajale soovitan võtta tasulise ämmaka ja kui on keegi kas hea sõbranna, ema või õde, kellega on usalduslikud suhted, aegsasti rääkida ja paluda, et nad end igaks juhuks valmis paneksid. Sünnitatud saab ikka, kas mehega või ilma ja kui ka mees ei tule, saab selle tähtsa sündmuse kujundada endale meelepäraseks teistmoodi.
Miks te meestele neid võõraste naiste sünnitusvideoid näitate? Esiteks mees ei peagi kogu värki just altpoolt pealt vaatama. Mina oma mehele mingit sünnitusvideod ei näidanud. Tema algul ei olnud kindel, kas juures tahab olla. Mina peale ei sundinud. Aga kui asjaks läks, siis kuidagi loomulikult kujunes nii, et ei olnud nagu sobivat hetke lahkuda. _Teise ja kolmanda lapse puhul ei tulnud enam mõttessegi lahkuda.
Mina ei loodaks inimese peale, kelle stressitaluvus väike, et ta mind täiesti uues ja talle hirmutavas situatsioonis toetaks. Selleks on tasuline äe. Mees saab aru, et ta läheks pingesse ja tunneks end ebamugavalt ja segaks sellega sünnitust.
Pigem anna mehele raamat kätte ja las loeb sünnituse staadiumitest jms, mitte ära näita mingeid õudusvideosid (on ilusaid ja rahulikke ka, aga need ka ei sobi 🙂 ).
Mingi video on hoooopis midagi muud kui oma naine sünnitamas, ma ei usu, et ta sealt enam kuhugi on nõus minema, kui reaalis kõik kätte jõuab. Ta tahab siis sulle abiks ja toeks olla, iseasi kuipalju temast tegelikult abi ja tuge on 😛
Selle üle nämmutamine on suht mõttetu, te kumbki ei tea mis saama hakkab. Ta on nõus ju haiglasse tulema ja sinuga olema. Ja kui tõesti ei taha, saab alati korraks koridori astuda.
Mehena seda teemat lugedes, ühe naisega mitu last, arusaamatu: julged elu hakkama panema naise sisse, aga hiljem … naised, nii lõdva püksikumm ongi?
Olen ka mina sünnituste juures olnud, ei mitte sunduslikult. Olen läbi teinud need “jubedused”, mis siin erinevates postitustes on kirjeldatud, sh ka julkade koristamine. Jah, ma teadsin, et see töö ootab mind ees: oluline on terve nii laps kui ka naine, olgu neid julkasid kasvõi mustmiljon.
Enda mees on küll sünnitustel algusest lõpuni kohal olnud aga ma saan aru ka meestest, kes seda ei taha. Mul on olnud väga kerged sünnitused aga minu mees on alati öelnud, et ikka jube raske on oma armastatud inimest sellises olukorras näha teades, et ise ei saa muud teha kui kätt hoida. Ma küll kindel ei ole, et suudaksin vastupidises olulorras olla.
Minu jaoks oli nt tingimus nr üks, et mees püsib presside ajal pea juures ja allapoole ei piilu. Mõlemad sünnitused ka nii läinud, et mees ei ole näinud, kuidas täpselt laps väljub.
no meil oli sesmõttes hästi, et mina ei tahtnud meest juurde ja ega tema ka ei tahtnud juures olla.
kui sul on kindlasti kedagi juurde vaja, siis ehk mõni naissoost (lähi)sugulane on nõus tulema kätt hoidma?
no meil oli sesmõttes hästi, et mina ei tahtnud meest juurde ja ega tema ka ei tahtnud juures olla.
kui sul on kindlasti kedagi juurde vaja, siis ehk mõni naissoost (lähi)sugulane on nõus tulema kätt hoidma?
Laps ammu sündinud juba!
No ja kuidas läks siis? Tuli mees kaasa?
Mõhh, no mis mõtteavaldus siis! 🙁 Ega see, kui tema on möku ja oma naist toetada ei taha, et teistsugused perverdid on. Sa teata nüüd, et SINU ARVATES on last tegevad mehed perverdid!
See on ju mehe õigus. Ei saa meest sundida. Isa ka sa ei tee seda mida sa ei taha ju. Miks mees peaks. Minu mees ütles kohe alguses mulle et ta viib mind vaid haigla ukseni ja sealt edasi pean ise minema, ta ei tule haigla ka mitte. Pärast tuleb vaid järgi. Kui ma olen ta valinud siis pean temaga arvestama ja tema sooviga Siin ei ole õigust minul solvuda või pettuda. Ole kannatlikum ja sallivam. Armastus on ka köike muud mitte ainult sünnituse juures oleks ja igal sammul temaga igal pool käies. Jõudu
heihei, mul olid just mehega vaidlused sp, et tema tahab kõrval olla aga mina teda ruumi ei taha! küll me oleme sp vaielnud ja kakelnud. aga minu otsus jääb ikka samaks, ei taha mina seda meest sünnituse kõrvale. ema v sõbranna kõvasti parem valik. 😉
Inimesed on erinevad, eksole.
Üks mees soovib sünnitusele kaasa tulla ja on algusest lõpuni hästi toetav ja abistav. Teine ei taha üldse tulla. Kolmas hiilib presside ajal välja.
Mina teadsin enne sünnitust, et minu kaasast mul abi ei ole sünnitusel. Ta oli küll kaasas, kuid kui arst ütles, et nüüd hakkame pressima, läks ta välja “suitsu tegema”. Seetõttu olen ma juba varakult emaga kokku leppinud, et tema tuleb kaasa. Ja mis abi mul mehest oleks, kui ta kahvatu näoga mööda seina põrandale libiseb? 🙂
Minu mees ütles, et tema hea meelega kaasa ei tuleks, aga kui mina tahan, siis ta tuleb. Ja oligi juures, sünnitasin järil ja mees toetas selja tagant. Voodielule halvasti ei mõjunud, see on kuumem kui kunagi varem (hakkasin ka mina nn loomulikul teel orgasme saama). Kogu see sünnitus oli nii sujuv ja kiire, et ma ei tea, mis ajal see mees oleks pidanud ruumist jalga laskma, ämmaemand jõudis vaevu lapse kinni püüda.
Oleksin ka väga pettunud olnud, kui mees poleks tulnud.
Töökaaslane jälle ütles, et tema sünnituse juurde ei lähe, see ikka naiste asi ja mingi ürgteema jne. Pärast rääkis, et oli ikka jäänud ja kirjeldas värvikalt, kuidas naine oi naerugaasi palunud ja tema oli selle naise käest ära kiskunud, et “naine peab ikka ise selle valuga hakkama saama” vms. Vot selle mehe oleks ruumist ja kogu oma elamisest välja visanud.
Minu mees käis esimesel sünnitusel kaasas ja järgmistele ma teda enam ei tahtnud, tema oli ka sellega väga nõus. Asi oli nimelt selles, et ta on selline tegija-tüüp, kes püüab alati probleemid kiiresti ja efektiivselt ära lahendada. No ja see, kui naine juba tund aega sünnitab ja kannatab, on ju ilmselgelt suur probleem ja vajab kohest lahendamist. Kõigepealt üritas ta mind kiiremini sünnitama panna, aga kui nägi, et ma eriti vedu ei võta, tüütas järjepidevalt haiglapersonali. Kokkuvõttes sellest muidugi midagi kasu ei olnud. Järgmised lapsed sünnitasin ilma meheta ja väga mõnus rahulik oli olla, kui keegi takka ei kiirustanud.
me ei rääkinudki kordagi sünnitusest, mees videoid ei pidanud vaatama, selge ju, kuidas sünnib.
mees oli minuga kogu aja, koos nad selle ämmakaga mulle pressi pressi hüüdsid ja mäletan ku kodune oli olla et sain meherinnale oma jala toetada.
meil oli kõik nii loomulik see protsess, et meest mul ajas alguses itsitamagi mu oooh ja aaah.ise itsitasin kaasa.
ainult siis korra läks tõsiseks kui äe mingid hirmsad käärid lauanurgale asetas, uuris kääripaari kahtlevalt ja siis küsis, et kuule, selleks me siia ei tulnud.
ei tulnud jah, ilma mingite lahtilõikamisteta sünnitasin.
Esimene ja kaua oodatud tibu. Arvasin,et mees tahab loomulikult kogu sünnituse juures olla, aga täna vaatas ära sünnitusvideo ja arvas, et ta ei tahaks pressida juures olla. Miskipärast teeb see mu õnnetuks. Täielik pettumus, ma lootsin ikka algusest kuni lõpuni temaga kogu tee läbi käia. Samas tema sundimine ei tundu ka õige.kas teie mehed on olnud presside juures või on nad eelistanud väljas oodata?
Oh milleks sundida meest seda rõvedat vaatepilti jälgima? Sul on seal professionaalne abi, ära sunni meest sinna, pärast veel tuleb kahjuks ja ei näe sind iial enam seksika naisena, vaid meenutab pritsivaid sitajunne, verd ja muud jälkust. Täiesti piisab, kui ta on haiglas kaasas ja toetab sind ning selleks tipphetkeks läheb õue jalutama või ootab palatis. Eriti tobe on selle peale solvuda.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
