Ei plaaninud seda kellegagi arutada, aga mure tahab välja rääkimist.
Mõneaastase vahega vendadel on sõber, kelle vanus on kahe venna vahel. Eelistab mängida vanemaga. Väiksemat tõrjub tutvuse algusest peale ja püüdis õpetada ka vanemat venda väiksemat tõrjuma. Vanem laps on mures, et sõber väiksemale liiga teeb (nimetab inetute sõnadega, lülitab mängust välja, käsib otsesõnu ära minna) ja on sellest mõnel juhul minuga juttu teinud.
Kuna vennad on muidu väga kokku hoidvad, hakkasin isegi muretsema ja olukorda jälgima. Märkasin, et väiksem, kes on alati valmis kõigiga mängima ja ei lase end kergesti tõrjuda, tuleb ca 10 minutit peale ühist mängima minemist tuppa, läheb joonelt arvutisse või pikutab lihtsalt voodil. Kui küsida, miks ta teistega ei mängi, kehitab õlgu, “ei tea”, “ei taha”. Isegi õues ei taha olla kui sõber vanema poisiga mängib. Tuleb tuppa peitu.
Lasteaias on ta kõigi laste lemmik, poisid aeg-ajalt isegi tülitsevad tema tähelepanu pärast. Samas on ta piisavalt kangekaelne ja ei astu väga kergelt tagasi kui arvamused lahknevad. Nüüd aga… lihtsalt tuleb tuppa, murtult, õnnetu olemisega.
Vanem laps on sotsiaalselt nö äbarikum, üsna aspergerlik. Tema jaoks on sõber väga oluline, sest sõpru on tal vähe. Ta on ise väga sõbralik, aga kohmakas kõnes ja tegevustes. Seega on SEE sõber ja mängud temaga väga tähtsad.
Mõni päev tagasi (märkasin jälle väiksemat üksi toas konutamas) uurisin vanemalt pojalt, mis siis õigupoolest toimub. Jahmusin sellest, mida ma kuulsin. Sõber kasutab ebatsensuurseid sõnu, käitub ebasobivalt (jalaga tagumikku löömine või selle üritamine nt), annab idiootseid soovitusi (minu laps peaks end õues paljaks koorima riietest nt) jne. Lisaks siis tunnetega manipuleerimine: kui ei jõua järele joosta jooksumängus, siis nutab, kui peab peitusemängus otsima, siis viriseb ja nutab jne. Ja vanem poeg on seda talunud, ainult sel põhjusel, et see on ju sõber…
Selgitasin mõlemale pojale, et sõbrad nii ei käitu. Tunnistan, et meil on väga naiivsed ja lihtsakoelised lapsed, kes näiteks ei teagi, et sellise käitumisega soovib sõber saada eelistatud seisu mängus (ei ole manipuleerimisega kokku puutunud) või et totakad mänguideed on tema enda lõbustamiseks mitte ühiseks rõõmuks. Peale mõningast selgitamist on mõlemad lapsed seisukohal, et nad ei soovi enam “sõbraga” aega veeta. On näha, et see otsus oli lihtne kui kõik seni kummastavad asjaolud said selgitatud.
Õhtul käis sõber vanemat poega mängima kutsumas. Poeg läks uksele ja ütles, et ei tule mängima ja ilmselt püüdis kohmakalt edasi anda ka selgituse. Minut peale ukse sulgumist tuli uus ärev uksekell, väga nõudlik. Sel korral läks uksele isa. Sõber oli olnud nutukriimuse näoga ja küsinud nõudlikult vanemat poega õue ja miks see ikka ei tohi tulla (!). Isa ütles, et poisid ei tule ja kõik. Ei osanud ka midagi täpsustada.
Ma pole kindel, kas minu laps üldse ütles põhjuse või lihtsalt keeldus ja lajatas ukse kinni…
Minul süda valutab.
Ma olen 100% kindel, et mu lapsed rääkisid nii nagu asi on. Neil ei ole põhjust valetada, pealegi olen ju ise ka kõnealust sõpra jälginud ja tema iseloomu kuigivõrd tundma õppinud. Nö tavasuhtluseski on jäänud teatav mulje ja imestasin ennegi, kuidas mu lapsed selle lapsega üldse “klikivad”. Minu kuuldes muidugi lollusi ei räägitud.
Vanem poeg on nagu paine alt vabanenud ja käib iga mõne aja järel mulle uusi kummalisi asju rääkimas. On näha, et ta on soovinud sellest juba ammugi rääkida, aga kuna ta on selline nagu ta on, siis ei osanud juttu üles võtta. Ta lihtsalt ei tee alati vahet mis on sotsiaalses suhtluses õige, mis mitte. Ta siiralt ei saa aru, et sõber teda nöögib või ära kasutab.
Aga on üks väike poiss, kes ei saa nüüd oma sõbraga mängida ja kes ilmselt ei saa ka päris täpselt aru, miks. Mina ei oska seda talle selgitada, sest arvan, et kui täiskasvanu hakkab võõrale lapsele rääkima sellest, kui kehv sõber ta (minu arvates) on, siis teeb see pedagoogilisest seisukohast asja ainult hullemaks. See on ka nüüd selge, et minu vanemast pojast pole ka asja selle selgitamiseks. Samas, sõber on üsna pealetükkiv, homme on ta jälle ukse taga.
Mismoodi sellist olukorda mõistlikult lahendada?
Mina olen seisukohal, et ilma jälgiva täiskasvanuta need lapsed koos mängima ei peaks. Aga siis pole ju ka mängu. Ja võõrast last õpetada ma ei oska, ei saagi. Minna rääkima lapse emaga? Ja öelda mida?