Tere, olen noor naine kes elab perega ühes lõuna-eesti väikelinnas. Olen siin elanud sünnist saadik ja kui nooremana mõtlesin et tahaks siin ära saada siis nüüd olen õppinud hindama väikelinna elu ja ei suuda ette kujutada ennast suurlinnasel elamas. Mehel on hea töökoht (mida ta ise armastab) laps läheb varsti (minu jaoks) heasse lasteaeda ja kui laps lasteaiaga kohanenud hakkan ka ise tööd otsima. Mulle meeldib mu elu väga… Kuid nädalavahetusel käis mul sõbranna külas, põline tallinnlane. Ja küll ta üritas mind ümber veenda, mitte pahaga aga justkui tahtis “aidata” et ma ei jääks siia väikelinna konutama ja ikka koliks kuskile suurlinna või siis vähemalt selle lähedale. Tema arvates ei jõua mu laps elus kaugele siin elades ja saab mõtetu kolkakooli hariduse ( mis tegelikult pole nii, põhikool on üsna asjalik ja edasi saab õppida riigigümnaasiumis). Veel tundis ta muret minu töökoha pärast, et siia jäädes olen ma ilmselt elu lõpuni kassapidaja kuskil selveris ja midagi paremat minust ei saa. Kui üritasin seletada, et töökoht võib olla ka suuremas linnas, arvas ta et 30min sõitu (suuremasse linna) on mõttetu ajaraiskamine ja ei tasu kuidagi ära. Lõpuks muutsin lihtsalt teemat…
Ma ei teagi, see on vist rohkem südamelt ära kirjutamine, kuid siiski, avaldage arvamust kas teie arust on elu väikelinnas nii kohutav? Arvate et kasvades üles väikses kohas polegi helget tulevikku oodata?
Ütlen veel ära et kommentaarid nagu loll sõbranna vms jätke kirjutamata. Olgugi, et ta mu elu valikutega just nõus pole on ta alati mu kõrvale jäänud ja saan alati temale loota.
