Teema: Väikelinna elu

Lapsukesed olete.

Mina olen teist kaks korda vanem. Olen sündinud Tallinnas, elanud maakohas, lõpetanud maakooli, kolinud Tartusse ülikooli, sealt ühte miljardilinna, naasnud Tallinnasse, käin ikka mõnuga maakohas vanematel külas, jääb aeg-ajalt pikemaks. Töö käib arvutis minuga kaasas.

Tallinn, kogu Eesti on tegelikult küla. suurlinnades sõidetakse isegi kaks tundi tööle. Ja keegi ei virise.

Tallinnas pole ummikuid. Ummik on see, kui autorivi viis tundi EI LIIGU.

Kägu kirjutas:

Lapsukesed olete.

Mina olen teist kaks korda vanem. Olen sündinud Tallinnas, elanud maakohas, lõpetanud maakooli, kolinud Tartusse ülikooli, sealt ühte miljardilinna, naasnud Tallinnasse, käin ikka mõnuga maakohas vanematel külas, jääb aeg-ajalt pikemaks. Töö käib arvutis minuga kaasas.

Tallinn, kogu Eesti on tegelikult küla. suurlinnades sõidetakse isegi kaks tundi tööle. Ja keegi ei virise.

Tallinnas pole ummikuid. Ummik on see, kui autorivi viis tundi EI LIIGU.

miljardilinna? 😀

See on kummaline, et noorte ja osade (eriti maalt pärit) keskealiste jaoks tähendabki elu Tallinnast väljaspool midagi võimatut, nagu oleks vahemaad Eestis ülipikad ja Tallinn ainuke elamisväärne paik. Tuuakse näiteid elust, kuidas võideldi end “porimülkast” välja ja nüüd nauditakse suurlinna hüvesid. Samas, milline on see paljukiidetud linn? Vaadake kasvõi pealinna tänavaid, mis on auklikud ja paduvihmaga muutuvad voolavateks ojadeks, isegi nooblites kaubanduskeskustes uputab. Järjekorrad on pikad, liiklusummikud igapäevased. Inimesed on asukohas liialt kinni ja mugavuses, et ei peaks mitte mingil juhul autoga rohkem kui 10-15 min sõitma. Töö, kool, huviringid peavad olema lähedal.
Viimastel aastatel on küll hoogustunud ka linnabeibede kolimine Harju- või Tartumaale ja ostetakse sõprade või sõbrannadega koos uude elamurajooni eluase, tuhlatakse lilleliste kummikutega veidi mullas ja kutsutakse üksteist hellitavalt maakaks. Igal võimalusel rõhutatakse, et elatakse Tallinna või Tartu külje all või läheduses, sest muidu peab keegi neid äkki päris maakateks.
Järjest rohkem on hakatud teatud piirkondi üles kiitma, Saue, Saku, Raasiku versus Kehra, Kohila, ühtedes kõlbab elada, teistes mitte, kuigi kõik need kohad on sisuliselt maakohad. Vahe on ainult 10-20 minutit kiiremini linna jõudmises, uusrikaste naabrite omamises ja hinnas, mis võib Tallinnaga võrreldes erineda märkimisväärselt ja kui minna veel 15-20 km kaugemale, siis juba kahe- või kolmekordselt. Sellest, kas laen võetakse 20-30 aastaks, 100 000 ja rohkemgi või saadakse hakkama poole väiksema summaga ja lühema perioodiga, vaadatakse mööda, peaasi, et elatakse prestiižes piirkonnas.
Selline suhtumine ühiskonnas aina süveneb, et Tallinn versus ülejäänud Eesti ehk maakohad ja kahjuks on meedial suur mõju, eriti noortele. Kui keegi käib välja mõtte, kolida linnast kaugemale on peamine küsimus, et mida seal teha? Pole poode, meelelahutust st. tarbimist. Tegelikult saab kasvõi sporti teha, metsa all joostes või kepikõndi tehes ja kui hakkab igav, siis võib alati linna sõita. Autod on paljudel olemas. Ei pea valima äärmuslikku varianti, lähimast suuremast keskuses asulast, hästi kaugele kolimist ja siin mainitud 30-40 minutit pole üldse kaugel. Linnas on ahvatlusi palju ja ahvatlustele järele andmiseks tuleb enamasti iga pisiasja eest maksta, alates tasulisest tualetist, parkimisest või spordiklubis raske raha eest rassimisest.
Eks linnastumisega kaasnevad probleemid uuselamurajoonides alles algavad ja piirkonnad, mis täna tunduvad vaiksed ja privaatsed, pole seda enam uute majade kerkimise ja inimeste kolimisega.

Kägu kirjutas:

ma siiski tunnen et praegune elukoht on midagi vahepealset. Kõik on käe jala juures, haigla, koolid, ja ajaveetmis võimalused.

Väikelinn ongi vahepealne variant, kus olulised teenused, lasteaed, kool, perearstikeskus jm on lähedal ja kinnisvara on veel mõistliku hinnaga. Mis mõte on võtta kõrge laen, et osta vähemalt kaks, kolm korda kallim kinnisvara, et siis pabista töökoha pärast ja olla stressis? Tartus on konkurents suur ja palgad madalad. Need, kes on võtnud kõrge laenu on tööl nähtavalt rohkem pinges. Kui eelistatakse elada Lõuna-Eestis, siis miks peab Tartu olema ainukeseks valikuks? Tartu lähedusse jäävad Elva, Otepää, Põlva, Jõgeva, kust on veel vajadusel võimalik käia suuremas keskuses tööl.

Piibuga naine kirjutas:

Normaalse elukorralduse juures peavadki olema kõik asjad käe-jala juures. Milleks elada pool päevast autos, kui asjad võivad olla nt nii, et töökoht, poed, trennid, koolid etc on lähedal?

Pool päeva? Teemaalgataja ütles, et tal on kõik käe-jala juures. Väikelinnades on olemas lasteaed, kool, huviringid, perearst, apteek, poed, pangakontorid jms. Kui tööle sõiduks kulub pereliikmel argipäevas kokku tund või poolteist ja nädalavahetuseti perega linna sõitmiseks sama kaua, siis millisest ajakulust siin üldse rääkida? Tallinna kesklinnas elades ja kilomeetri raadiuses jalgsi liikudes võib ajakulu olla tõesti väiksem, kuid erinevate linnaosade vahel liikudes enam mitte.

Sarnaste teemade puhul ei suudeta isegi häid argumente välja tuua, sest neid väga polegi, esmased teenused on olemas ka väiksemas kohas, kuid sellesse ei süveneta. Mille poolest on nt elanikul Sakus parem elu kui inimesel Kohilas? Erinevus seisneb eelkõige 10 min varem Tallinnasse jõudmisel ja kõrgemas pangalaenus.

Võibolla on asi selles, et väikeses kohas elamisest on jäänud kehvad kogemused juba lapsepõlvest, kus puututi kokku halbade elukommetega, joomisega ja kust siis esimesel võimalusel põgeneti linna. Terve täiskasvanu elu ollakse kinni negatiivsetes mälestustes ja mõne jaoks on juba suur samm ja eneseületus, kui peab Tallinnast Raasikule kolima.

Kägu kirjutas:

näidake mulle tallinlast, kes saab vähemaga ajakuluga tööle. neid kindlasti on, aga mingi 2% elanikest ehk.</blockquote

Heh, ma tean niisuguseid hulgi. Ise töötan täpselt 1km kaugusel, jala lähen 11 min. Mees läheb põhja-tln-st kesklinna rattaga 15min, trammiga 20-25min. Äi sõidab 5 min, ämm aga elab üldse oma töökohast kõrvalmajas. Minu töökaaslane tuleb Mustamäelt ca 10min. Vend elab ja töötab kesklinnas, sõidab samuti enamasti rattaga. Need siis mul lähiring, rohkem ei viitsigi kirja panna.
Teemaalgatajale aga: oled õnnelik ininene, kui oled rahul oma eluga! Ära lase end kõigutada.

Elu on lahe seal, kus on sõbrad ja suhtlus. Ükskõik siis kus.
Mina ei leia eriti lihtsasti uusi sõpru ja seepärast kusagil kaugel (USA-s või Aasias) sureksin ka miljonilinnas igavusse, sest inimsuhted, nali ja näost näkku suhtlemine on minu jaoks liiga olulised.

Kui elu väikelinnas meeldib ja seal on sõbrad, suhtlusringkond – siis on see elu mõnus.
Mina muidugi ilmselt võitleksin endale suuremasse linna mingi korteri (kasvõi välja üürimiseks), ma ei tea – see on minu turvavajadus.

Kägu kirjutas:

Pealinnas on võimalik valida muude tegevuste vahel, võid näiteks teatrisse või kinno minna.

Kui tihti enamus inimesi teatris või kinos käivad? Korra nädalas, paar korda kuus? Ei tasu unustada, et paljudel on olemas autod. Mis takistab spetsiaalselt sõita korra nädalas, 30-45 min suuremasse keskusesse, et käia teatris või kinos? Tekib probleem, et ei saa pärast mõnes toidukohas veidi alkoholi tarvitada? Mure saab lahendada kaine autojuhi või veini koju ostmisega. Kui tahetakse suures linnas elamise ja mugavuse eest maksta kõrget laenu, siis on see inimese valik. Miks aga peaagu igas kolmandas elukohaga seotud teemas virisetakse kinnisvara hindade ja privaatsuse puudumise pärast, nagu poleks üldse valikut? Kas Tallinnas või Tartus elamine on Eestis inimõigus? Keegi ei sunni peredel elama asuda kohtadesse, mis juba praegu on ülerahvastatud. Veider on seegi, et ühed asulad on populaarsed ja teised mitte. Kuigi kõik uuselamurajoonid on sisuliselt maal ja vahe on peamiselt, 10-30 minutit kiiremini linna jõudmises ja hinnas, mis erinevad üksteisest märkimisväärselt. Kui linna sees on tööle sõitmiseks 30-45 min igati arvestatav, siis miks maanteel sõitmiseks enam mitte? Ei saa aru, miks eelistatakse uuselamurajoone, peaaegu olematu haljastuse ja alles areneva infrastruktuuriga piirkondadest, kus olulised teenused on juba olemas ja kinnisvara on mõistliku hinnaga?

see väikekoha elu on nii kahe otsaga asi. ühtpidi on see väga häiriv, et kõik tunnevad kõiki ja on jutud ja kuulujutud naabritest. midagi ei saa teha, et naaber ei näe.
teisalt, nagu kõik ilmselt lugenud uudistestest paljastasid just väikekoha elanikud tagaotsitava kurjategija, kui see tiirutas mööda nende elukohta autoga. hakati kohe küsima üksteiselt sotsmeedia vahendusel, et kelle külalised sõidavad mööda meie kodukohta. ei kellegi külalised vaid hoopis pätid olid.
aga kui poleks olnud pätid, oleks kõneainet olnud ikka, et kellelgi on külalised. mitte et see mingi suur saladus peaks olema aga jutuainet ikka. ei saa nii anonüümselt elada, kui suuremas kohas.

M aolen nii kade su praeguse eloha peale. Tahaksin ka kogu perega väikelinna elama, kus lapsed saaksid käia väikeses koolis ja peale lasteaeda/kooli ka turvaliselt õues lipata, koos sõpradega.

Meie praegune Tallinna elu suurte elumajadega kivilinnas näeb aga sootuks kurb välja, siin on kyll kool ja lasteaed maja ees, minu töökoht samuti paari minuti kaugusel ja palgad kindlasti palju paremad kui väikelinnades…aga see ahistab. Ma ei saa lapsi õue saata, kui sadan nad õue, ma neid aknavaatest kaugemale ei saa lubada…
Minna pole kuhugi eriti, mis ei nõuaks hunnikut raha…Kinopiletid maksavad jõhkralt, eriti kui kogu perega tahaks minna.
Niisiis käimegi perega nädalavahetustel Eesti väikelinnades kolamas, külastame vaatamisväärsusi ja koju tagasi jõudes vaid ohkame, et tahaks ka…
Kaubandus on jah siin nyyd vähe parem, aga olgem ausad, palju sa siis õieti shoppad…kord kuus käin HM-st läbi ostan lastele ja endale vajamineva. Samuti saan seda teha netist ostes. Poed on kõigis kaubanduskeskustes samad, vahet pole kuhu lähed.
Koolid on siin küll jah vb suuremad ja uhkemad, aga ma ei tunne end kyll hästi, et ma pean oma väikese esimesse klassi mineva saatma suurde koolimajja, tunglema teiste suurte ja väikestega.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Pealinna elu on pealiskaudsetele inimestele. Inimestel pole seal muud midagi teha kui päev otsa mööda kaubanduskeskuseid jõlkuda.

Pealinnas on võimalik valida muude tegevuste vahel, võid näiteks teatrisse või kinno minna. Väikeses alevis aga, no mida sa seal peale naabrinaisega kohvitamise ja korra nädalas tikkimisklubis käimise veel saad teha? Võtame, no näiteks, Tootsi-suguse pisiasula. Millega inimesed seal oma aega sisustavad?

käime mitu korda aastas teatris, ostame piletilevi kaudu piletid ja autole hääled sisse. eesti on nii väike, et jõuab igasse teatrisse minna, vahest on sõbrad ka kaasas- siis käime enne söömas. Vahest valime ööbimisega teatripaketi. Kontserditel käime samamoodi.

Elan Võrus ja minu jaoks on ainukesteks miinusteks, et siin on vähe hea palgaga töökohti ning tööturg väga vaikne või kui vajad midagi spetsiifilisemat pead Tartusse minema või netist tellima

Kägu kirjutas:

See on kummaline, et noorte ja osade (eriti maalt pärit) keskealiste jaoks tähendabki elu Tallinnast väljaspool midagi võimatut, nagu oleks vahemaad Eestis ülipikad ja Tallinn ainuke elamisväärne paik. Tuuakse näiteid elust, kuidas võideldi end “porimülkast” välja ja nüüd nauditakse suurlinna hüvesid. Samas, milline on see paljukiidetud linn? Vaadake kasvõi pealinna tänavaid, mis on auklikud ja paduvihmaga muutuvad voolavateks ojadeks, isegi nooblites kaubanduskeskustes uputab. Järjekorrad on pikad, liiklusummikud igapäevased. Inimesed on asukohas liialt kinni ja mugavuses, et ei peaks mitte mingil juhul autoga rohkem kui 10-15 min sõitma. Töö, kool, huviringid peavad olema lähedal.
Viimastel aastatel on küll hoogustunud ka linnabeibede kolimine Harju- või Tartumaale ja ostetakse sõprade või sõbrannadega koos uude elamurajooni eluase, tuhlatakse lilleliste kummikutega veidi mullas ja kutsutakse üksteist hellitavalt maakaks. Igal võimalusel rõhutatakse, et elatakse Tallinna või Tartu külje all või läheduses, sest muidu peab keegi neid äkki päris maakateks.
Järjest rohkem on hakatud teatud piirkondi üles kiitma, Saue, Saku, Raasiku versus Kehra, Kohila, ühtedes kõlbab elada, teistes mitte, kuigi kõik need kohad on sisuliselt maakohad. Vahe on ainult 10-20 minutit kiiremini linna jõudmises, uusrikaste naabrite omamises ja hinnas, mis võib Tallinnaga võrreldes erineda märkimisväärselt ja kui minna veel 15-20 km kaugemale, siis juba kahe- või kolmekordselt. Sellest, kas laen võetakse 20-30 aastaks, 100 000 ja rohkemgi või saadakse hakkama poole väiksema summaga ja lühema perioodiga, vaadatakse mööda, peaasi, et elatakse prestiižes piirkonnas.
Selline suhtumine ühiskonnas aina süveneb, et Tallinn versus ülejäänud Eesti ehk maakohad ja kahjuks on meedial suur mõju, eriti noortele. Kui keegi käib välja mõtte, kolida linnast kaugemale on peamine küsimus, et mida seal teha? Pole poode, meelelahutust st. tarbimist. Tegelikult saab kasvõi sporti teha, metsa all joostes või kepikõndi tehes ja kui hakkab igav, siis võib alati linna sõita. Autod on paljudel olemas. Ei pea valima äärmuslikku varianti, lähimast suuremast keskuses asulast, hästi kaugele kolimist ja siin mainitud 30-40 minutit pole üldse kaugel. Linnas on ahvatlusi palju ja ahvatlustele järele andmiseks tuleb enamasti iga pisiasja eest maksta, alates tasulisest tualetist, parkimisest või spordiklubis raske raha eest rassimisest.
Eks linnastumisega kaasnevad probleemid uuselamurajoonides alles algavad ja piirkonnad, mis täna tunduvad vaiksed ja privaatsed, pole seda enam uute majade kerkimise ja inimeste kolimisega.

Mis hala see siis nüüd on? Sellist juttu võis kuulda 80ndatel, aga praegu ihkavad kõik linnast välja, üksikud friigid julgevad tunnistada, et neile meeldib linnas asfaldi peal.
Täielikult pastakast välja imetud vanade aegade kaja.